ringi, üritan mitte välja näha liiga meeleheitel, kuid mu silmad on anuvad. Kas ma pean tõesti käe tõstma ja proua Pollackile ütlema, et mul ei ole paarilist? Jumala eest, ei. Just siis, kui ma oma käe kõverdan, valmis seda lüüasaanuna üles tõstma, koputab keegi mulle selja tagant pastakaga õlale. Hingan kergendatult ja keeran ringi. Mind ei huvita, kes see on. Kingitud hobused ja nii edasi.
Ei. Ole.
Batman.
Mu kõhus pigistab piinlikult. Ta nookab mulle vaevumärgatavalt peaga, nagu Theo kutinoogutus, aga sel korral pole võimalik valesti aru saada: ilmselgelt palub ta mind endale paariliseks. Tema sinised silmad on teravad, peaaegu läbilõikavad, nagu ei vaataks ta mitte ainult mind, vaid ka minu sisse. Nagu mõõdaks midagi. Vaataks, kas ma olen tema aega väärt. Ma pilgutan silmi, vaatan alla, noogutan vastu ja naeratan talle tänutäheks kõige õblukesema naeratuse. Keeran end uuesti näoga tahvli poole ja püüan kõigest väest mitte panna kätt vastu põske, et neid maha jahutada.
Ülejäänud tunni mõtlen ma, miks Batman minu valis. Äkki näen ma tark välja? Ja kui ma näen tark välja, kas see tähendab, et ma näen välja nagu nohik? Hindan mõttes oma riietust: ruuduline eest nööbitav särk, Gapi teksad, mille sääred on üles keeratud, vanad kulunud Vansid. Minu Chicago vormiriietus, paks jakk välja arvatud. Pole siin midagi paljuütlevat, eriti nüüd, kui ma olen patsikummivaba. Minu esimene instinkt on, et ta lihtsalt teeb mulle, mis iganes põhjusel heateo. Ma nägin pööraselt nõustuvat nägu otsides kindlasti hale välja, eriti pärast seda, kui ta nägi, kuidas Gem minuga ennist käitus ja mismoodi ma endal esimesel koolipäeval margi täis tegin. Isegi Ken Abernathy, kellel on KE jutu järgi peeruprobleem, leidis endale kohe paarilise.
Kui kell heliseb ja me kõik oma läpakad kokku pakime – mina olen muidugi ainus ilma uhke õhukese arvutita –, peatub Batman mu laua juures ja jõllitab mind jälle oma tapjapilguga. Kas ma kujutan ainult ette, et miski neis vihjab psühhopaatiale? Kui kuri ta ikka olla saab? Minu valimine oli temast tegelikult väga kena. Ma ei mäleta, et oleksin ise viitsinud proovida uute õpilastega sõbraks saada. Kuum ja kena. See. Ei. Ole. Üldse. Hea.
Täpselt õigel hetkel saan aru, et pean passimise lõpetama ja midagi ütlema.
„Tahad sa numbreid vahetada või midagi?” küsin ma ja vihkan närvilist nooti oma hääles, mis muudab mu täpselt selliseks nagu need tüdrukud, kes lõuna ajal tema ümber kogunevad. Asi on selles, et ma pole mitu nädalat eriti rääkinud. Scarlettiga vahetame peamiselt sõnumeid. Isal on olnud uue töö otsimise ja uue naisega nii kiire, et oleme teineteist vaevu näinud. Ta pole praegu niikuinii mu kõige lemmikum inimene. Mulle ei meeldi see uus versioon temast, kes, pea laiali ja võõraga abielus, sunnib mind pikema jututa äratundmatusse ellu.
Ja ongi kõik. Nii palju inimesi mu elus alles ongi.
„Ää… Ma lihtsalt teen selle ära ja panen meie mõlema nimed alla.” See tüüp ei oota mu nõusolekut. Lihtsalt noogutab uuesti, nagu oleksin jah öelnud. Nagu oleks ta küsinud ja mina vastanud.
Selge. Võib-olla ta ikkagi pole nii kena.
„Aga…” Mis aga? Ma väga tahan sinu paariline olla? Mulle meeldivad su sarimõrvarlikud silmad. Või veel hullem: Palun? Ma ei lõpeta oma lauset. Vaatan hoopis oma nahast seljakotti, mida pidasin lahedaks, kuniks siia tulin ja nägin, et kõigil teistel olid uhked Prantsuse firma omad, millest lauldakse räpilugudes.
„Ära muretse. Sa saad A.”
Batman kõnnib nii kiiresti minema, nagu oleksin kõike seda praegu vaid ette kujutanud. Mingi kahtlane teisend superkangelasest. Ja mina jään üksi asju kokku panema, mõtisklema, kui kaua küll läheb, kuni keegi minuga uuesti räägib.
Mina: Kõik saab korda, eks? Lõpuks saab kõik korda.
Scarlett: Kahju, et ma pole selline, kes taandaks meie suhtlust smailide kasutamisele, sest sulle kuluks praegu täiega üks naerunägu ära. Jah, kõik saab korda.
Mina: Ha. Lihtsalt. Ei midagi. Vabandust, et ma ainult vingun.
Scarlett: Selleks ma siin olengi. Muide, see meil, mille sa mulle edasi saatsid? Mina pakun: TÄIEGA SALAAUSTAJA.
Mina: Sa loed liiga palju raamatuid. Keegi seab mulle lõksu. Ja ära KARJU MU PEALE.
Scarlett: Ei usu. Ma ei öelnud, et ta on vampiir. Ma ütlesin, et ta on salaaustaja. Raudselt.
Mina: Veame kihla?
Scarlett: Sa peaksid praeguseks juba teadma, et mul on alati õigus. See on mu ainus võluvõime.
Mina: Mis minu oma on?
Scarlett: Veel uurimise all.
Mina: Suur aitäh.
Scarlett: Nali. Sa oled tugev. See ongi su võime, tüdruk.
Mina: Mu käed on KÕIKIDEST nendest stressisöödud küpsistest väga musklis. Käsi suu juurde. Ütleme 323 korda. Raske trenn.
Scarlett: Aga päriselt, J.? See, et sa tugev oled, ei tähenda, et sa ei võiks aeg-ajalt abi paluda. Ära seda unusta. Mina olen olemas, ALATI, aga järsku tahad sa kellegi kohaliku pakkumise vastu võtta.
Mina: Mida iganes. Öää. Aitäh, dr Phil. Igatsen!
Scarlett: Mina sind ka! Mine vasta KE-le. NÜÜD. NÜÜD. NÜÜD. Nüüd ütle mulle ausalt. Kas keegi su koolis on ebatavaliselt kahvatu?
Saaja: Keegi Eikeegi ([email protected])
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
