.
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу - страница 16
„Otse vastuoksa!” hüüdis Karin. „Mehed on palju kannatlikumad ja kaastundlikumad kui naised.”
Aga Ida ei lasknud end selles veenda. Ta tõi hulga näiteid oma ja mehe tegevusest, millest pidi selguma vastupidine.
„Kui mehe käes mõni haige häält teeb, saab ta varsti kärsituks, läheb närviliseks,” jutustab Ida, „sest tema arvates peab iga inimene enese kokku võtma ja välja kannatama, kui ta on tulnud hambaarsti juurde. Aga mina pole kunagi kärsitu. Ma ennem karjun ise haigega kaasa, nutan, kui temal silmad valu pärast vett jooksevad.”
„On see võimalik?” küsis Karin uskumatult.
„On küll!” kinnitas Ida. „Ja kui sa teaks, kui hästi see mõnikord mõjub. Eriti laste peale. Üks poiss küsis kord minult, et miks ma ise karjun, kui ma temale haiget teen. Mul on valus, kui sa nõnda nutad, ütlesin mina ja poiss kannatas peale seda kõik ilusasti välja. Mehed muutuvad taltsaks nagu talled, kui näevad minu silmis pisaraid, usu või ära usu.”
„Mehed on kenad!” hüüdis Karin, kuid samal silmapilgul meenus talle ta oma mees ja nüüd näis talle, nagu poleks mehed põrmugi kenad. Aga kui ta siis mõtles, et ta veel täna peab minema advokaat Paralepa poole, tundis ta uuesti, et mehed on ometi kenad. Ja et seda head tundmust mitte enam segada lasta, viis ta jutu teisale, öeldes huupi:
„Sind ei ole kusagil näha.”
„Sind ka mitte,” naeris Ida vastu ja lisas siis juurde: „Mina pole kuigi suur seltskonnainimene, ei anna hästi mõõtu välja. Näed isegi.”
„Aga nõnda jääd sa hirmsasti ajast maha!” hüüdis Karin.
„Küll minu lapsed lähevad ükskord praegusest ajast ette,” ütles Ida üsna rahulikult. „Las aga mu poisid kasvavad.”
„Sa pole ju ise veel nii vana, et ainult lastele elada,” arvas Karin.
„Aga küllalt vana, et elada, nagu ma heaks arvan,” vastas Ida.
„Issand,” hüüdis Karin, „küll oleks sina minu mehega hea paar!”
„Tänini olen oma mehegagi hea paar olnud,” naeris Ida.
„Ja teised mehed sind ei huvita?” küsis Karin. „Mitte põrmugi? Mitte kunagi?”
„Minule aitab ühestki, kui on peale selle lapsed ja töö,” vastas Ida. „Ühestki on vahel liiga.”
„See on otse hirmuäratav, kui rahulikult sa seda ütled!” hüüdis Karin. „Ka minul on ju oma lapsed, aga kui ma vahel mõtlen, et ilmas on niipalju huvitavaid inimesi ja et mina lähen vanaks oma nelja seina vahel tammudes, ikka teenija ja lapsed, lapsed ja oma mees, siis ma mõnikord lihtsalt ei tea, mis teha.”
„Mina teen siis tööd või loen pisut, kui ma ei tea, mis teha,” naljatas Ida ja lisas siis nagu tõrjuvalt juurde: „Pealegi, mina ei leia sugugi, et ilmas on niipalju huvitavaid inimesi. Meil naistel pole harilikult mingeid huvisid peale lobisemise ja keelekandmise või hilpude ja nende moodide, noh, ja mehed, need kas ajavad oma asju või teevad silmi ja räägivad rõvedusi pikantsuse nime all.”
„Naised on veel rõvedamad kui mehed,” ütles nüüd Karin vastu vaieldes.
„Võib-olla need, kes logelevad mööda igasuguseid lokaale,” arvas Ida üsna rahulikult, „aga mis rõvedusi võib naisel pähe tulla, kui ta teeb oma tööd ja kasvatab oma lapsi. Tead, armas Karin, laste kasvatust on meile enestele rohkem vaja kui lastele või riigile, sest lapsi kasvatades kasvame kõigepealt ise. Lapsed kasvatavad meid vanu rohkem kui meie neid, see ongi laste peaõnnistus.”
„Küll oled sina vana ja tark!” imestas Karin. „Mina olen ka tähele pand, et lapsed mõjuvad minusse hoopis teisiti kui kohvik. Mina nimelt häbenen oma lapsi, ei julge nende ees nõnda olla, nagu olen mehega või seltskonnas. Ja kui olengi vahel, siis teeb Tiki seda juba teisel päeval järele. Armas Ida, sa ei või endale ettegi kujutada, kui hirmus on omal seda pealt vaadata. Ma lihtsalt lähen mõnikord üleni punaseks. Ja katsu mõnda rumalust sellelt väikeselt tripsult ära harjutada! Halliks lähed enne. Nõnda on minu lastega.”
„Nõnda on kõigi lastega,” kinnitas Ida.
„Aga kas sa siis kunagi lastest ja oma mehest ära ei tüdine?” päris Karin imestusega. „Oma on ju oma, nagu oma särk või sukapaelad, pimesi kõik teada, iga ta liigutus, sõna, võte, harjumus. Aga mina tahan uut, tahan vaheldust, tahan lihtsalt mõnikord, et oleks häbi, surmlikult häbi, nii et langeks kas või maa alla juba puht palja suure häbi pärast.”
„Küll oled sa alles laps!” hüüdis Ida ja hakkas heledasti naerma.
„Olen ma siis tõesti alles nii väga laps?” küsis Karin uudishimulikult. „Aga miks siis teised naised kõik räägivad, et neil on oma meestega igav? Või lihtsalt: oma mees on igav. Kas siis nemad on ka lapsed? Või ei ole kõik oma mehed igavad? Ütle, kui sa tead. Mina murran vahel oma vaest pead, nii et tahab lõhkeda, aga kaugemale ei jõua. Olen oma meheltki küsinud, aga…”
„Oled sa siis tõesti seda iseoma mehelt küsinud?” imestas Ida vahele.
„Aga muidugi!” hüüdis Karin.
„Ja ütlesid temale, et ta on igav?” päris Ida.
„Ma olen seda talle mitu korda ütelnud,” vastas Karin.
„Noh, ja tema?” huvitus Ida.
„Tema naerab või ei tee üldse midagi,” seletas Karin.
„No, armas Karin,” lausus Ida mõttes, „küll oled aga sina…”
Lause jäi pooleli. Ida ei teadnud nähtavasti isegi, millega ta tema peaks lõpetama.
„Miks ma ei peaks siis temaga nõnda rääkima,” imestas Karin. „Ta on ju mu oma mees. Ütlen lihtsalt: tee nüüd nii, et mul oleks häbi, ma kohe tahan nii kangesti häbeneda. Sest mis mees sa oled, kui sa ei oska oma naiselegi häbi teha.”
„Ja mees teeb?” küsis Ida ja naeris, nii et ta lihav nägu läks üleni punaseks, silmad tõmbusid kitsaks kilavaks piluks kokku ja kogu tüse keha vabises.
„Ta ei mõtlegi!” hüüdis Karin nagu mossitades, sest ta ei saanud hästi aru, mis see on, mis valmistab tema hingehädas Idale nii suurt nalja. Aga siis see muutus äkki tõsiseks, sai nagu nukraks ja ütles kadestusevarjundiga hääles:
„Küll oled sina õnnelik!”
„Heldene jumal, kuis nii?!” tahtis Karin imestusest peaaegu lõhkeda, et teda võidakse õnnelikuks pidada.
„Ärme parem räägime sellest,” vastas Ida peaaegu ohates ja kogu tema tüsedasse kehasse ilmus nagu iseäralik lõtvus, mis aitas selleks kaasa, et ta langes veel enam vormist välja, või nagu Karin esteks oli öelnud: jäi ajast maha. „Sa peaks midagi tegema hakkama,” lausus Ida lõpuks nõuandvalt.
„Just minu mehe sõnad,” ütles Karin.
„Päris õige,” kinnitas Ida. „Hakka tööle ja siis kaob himu, et mees peab