järele. „Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda.”
„Just nii,” kinnitas Melesk, ja hiljutine pinevus tema näos andis järele, nagu oleks ta mingile otsusele jõudnud. „Aga sellest ei tahaks ma praegu rääkida, mõni teine kord ehk. Asi on nimelt nii, et mina olen pigis, mind jälgitakse ja ma tahaksin magada. Sa tead, nad püüavad mind. Aga ma ei taha veel surra, sest ma pole enesega selgusel. Mul on vaja aega mõtlemiseks, klaarimiseks. Ja kogu küsimus seisab selles, kas sina saaksid mulle tänaseks ööks ja homseks päevaks ulualust anda? Homme õhtul pimeduse saabudes lähen ma jälle. Praegu pole mul kuhugi minna. Muidugi, päris hädaohutu pole see sulle mitte, kuid siiski on vähe usutav, et keegi teaks tulla mind siit otsima. Pöörasin sinu poole sellepärast, et ka sina ise olid millalgi redus, tead, mis see tähendab.”
„Tean,” lausus Indrek mõttes.
„Noh, ei või jaa,” ütles Melesk, „sest mul pole palju aega.”
„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek.
„Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. „Mina magades ei norise.”
„See pole see,” ütles Indrek. „Mul on ju naine ja tema on kartlik. Pean tema teadmata, see teeb asja keeruliseks.”
„On ehk pööningul kusagil mõni urgas? Ilm pole praegu liiga külm, pealegi olen kõigega harjunud,” rääkis Melesk.
„Õige,” ütles Indrek nüüd. „Meil on ju pööning omaette, eraldi trepiga oma kojast. Pealegi on mul seal väike urgas, aga ilma igasuguse küttekoldeta. Hakkasin teist kord tegema iseendale, sest mina mõtlesin millalgi suurele vaimlisele tööle – sellest ajast on see urgas seal. Naine tegi temast kolikambri, see oli hädavajalikum kui minu vaimline töö, nõnda jäigi kõik pooleli. Aga sooja ta ehk pisut peaks.”
„See on ju minule nagu loodud,” ütles Melesk. „Vii mind tasapisi üles ja jäta kõik muu jumala hooleks.” Seda öelnud, ta ise hakkas imelikult naerma, mis mõjus Indrekusse pisut võikalt, kuid Melesk tõttas kohe oma naeru põhjust seletama, öeldes: „Panid sa tähele, et ma võtsin jumala nime suhu. Ja ometi teen ma ise kõik, mis minu võimuses, et teda inimeste suust ja südamest välja kiskuda. Juba kümme, viisteistkümmend aastat! Mäletad sa veel, kuidas sina omal ajal jumala tapmise pärast Mauruse juurest lendasid? Sa ise vist ei aimanudki, kuidas mina siis sind kadestasin, mina ja nii mõnigi teine. Ma olen sagedasti sellele tagasi mõelnud ja kord-korralt ikka enam veendunud, et Maurus astus siis tõepoolest jumala kaitseks välja, ei teinud seda ainult oma kooli pärast. Saad sa nii vanast mehest aru, kes kaitseb jumalat noorte vastu? Minule on see tänapäevani mõistatuseks.”
„Aga siis oli ometi kergem elada kui praegu,” ütles Indrek.
„Jah, tapsid jumala ja arvasid, et oled suure teo, suure heateo teinud inimsoole,” lausus Melesk mõttes.
„Aga sina peaksid seda ju veel praegugi arvama,” ütles Indrek.
„Ja sina?” küsis Melesk.
„Ma ei tea,” vastas Indrek.
„Tead, va vennas,” ütles Melesk nüüd südamlikult, „meie kõik lähme mida vanemaks, seda rumalamaks.”
„Mulle ka näib mõnikord nõnda,” ütles Indrek vaikselt ja vaatas nagu häbenedes kõrvale.
„Mäletad sa veel meie söögilauda Mauruse juures ja kuis me seal istusime?” küsis Melesk äkki elavamaks muutudes, ja kui oli saanud jaatava vastuse, rääkis edasi: „Ülal laua otsas istus keegi lõunamaalane, vististi mõni vürst või midagi selletaolist, nimega, mis lõppes šviili’ga või iaani’ga. On sul veel silme ees, kuidas meie kõik sõime musta leiba, tema aga üksi valget? Mina näen seda nii selgesti, nagu istuksime veel praegu seal lauas. Ja tead, miks see nõnda on? See Mauruse vürsti valge leib tegi minust siis jumalasalgaja ja revolutsionääri, peaasi revolutsionääri. Vürsti saiakannikas on minu hinge kogu eluaeg nagu luupainaja tallanud. Aga ma arvan, et oleks ma seda saiakannikat kümme aastat hiljem näinud, siis poleks minust revolutsionääri saanud.”
„Arvad sa seda tõesti?” küsis Indrek, ja ta tundis, kuidas tema hääl kippus värisema, sest temal endal tulid omast elust üksikud silmapilgud meelde, mis lasusid tal nagu vanne.
„Päris tõesti!” kinnitas Melesk. „Just selle Mauruse vürsti helevalge saiakannika pärast otsingi ma täna sinu juures ulualust.”
„Sa pead ta saama,” ütles Indrek ja omal süda hüppas rõõmu pärast sees, nagu hakkaks vürsti saiakannikas ka tema elus mingit tähtsat osa etendama. „Õnneks on naine ooperis, sealt ei tule ta nii pea ja nõnda on meil aega. Meil on petrooliahi, selle võtame ülesse kaasa, loodetavasti teda tarvis ei tule. Külje alla seal leidub, aga pea alla, mis saan ma sinna? Patja ei või võtta, naine leiab selle vajaka olevat. Õige, mul on kummipadi, sellele midagi soojuseks peale, see kõlbab.”
„Kõlbab!” kinnitas Melesk.
„Aga ettekäändeks teenijale, miks me üles lähme? Ka sellest saame üle. Ütlen, et käisin üksi, sest sina läksid ära, käisin vanu raamatuid ja ajakirju sorimas, meil on neid seal paar kastitäit. Õige, õige! Petrooliahju võtsin kaasa, et oleks soem, et soendada käsi, ja jätsin pärast sinna, sest mõtlesin homme tagasi minna. Korras! Me võime minna. Aga kuis on söögiga?”
„Kõht on täis, võin kannatada homme õhtuni,” vastas Melesk.
„Hommikul katsun sulle midagi tuua,” ütles Indrek, „või vähemalt pärast lõunat, enne kui ära lähed.”
Nõnda arutasid nad, enne kui võtsid küünla ja petrooliahju ja läksid üles. Indrek ajas endale selga vana vateeritud palitu tagamõttega, et ka see Meleskile jätta. Samuti pani ta endale selleks otstarbeks pähe vana läkiläki. Nõnda pidi olema tehtud kõik, mis teha võib.
Pööning oli lauapindudega kaheks jaotatud, üks pool pererahvale võetud, teine teistele majaelanikele jäetud. Seda oli Karin omal ajal isalt nõudnud ühes eraldi sissekäiguga oma korterisse, milleks pidi ostetud majale tegema teatud juurdeehitisegi – trepikoja, et oleks täiesti omaette. Sest Karin arvas siis, et milleks hakata jändama oma majaga, kui ei saa end teistest inimestest eraldada. Tänini polnud Indrek hästi mõistnud, milleks seda nii väga vaja, aga täna esimest korda taipas ta seda.
„Pea meeles,” tähendas ta pööningu vaheseina kohta, „seda ära sa usalda, sest temal on mõnes kohas praod, mis lasevad pilgu ja valguse läbi.”
„Pean meeles,” kinnitas Melesk ja küsis: „Aga minu palee seinad on ometi valguskindlad?”
„Palee seinad küll,” naeratas Indrek.
Palee ise oli aga üpris vilets ruum ja veel viletsamas seisukorras. Siia oli aastate jooksul heidetud kõik, mida taheti saada jalust ära, käest kõrvale. Sellepärast kuulusid ruumi sisustuse hulka asjad, mida polnud praegu vaja, kuid mis võisid millalgi majapidamises tarvis tulla, alates vanade kastrulite ja priimusega ning lõpetades peetud vaipade, riiete ja laste mänguasjadega. Muidugi, viimastega Meleskil polnud midagi peale hakata, aga vanad riidetükid kulusid marjaks ära.
Kõigepealt Indrek pani petrooliahju kütte, et vähemalt alguseski peletada toast suurem külmakahm. Alles siis nad hakkasid vaatama, kuidas asju pisut koomale nihutada ja magamisaset seada. Indrek arvas, et ase tuleks teha otseteed põrandale, sest läbi lae tõuseb ehk alt korterist pisut sooja, aga Melesk tahtis heita kastidele, mis seisid vanade raamatutega seina ääres.
„Vaimlisele
