selge sõnaga?! Tahad sa minust juba lahti saada? On sul minust himu täis? Oled tüdind? Ma olen sulle vastik? Ajan jälkuse peale, mis? Haa! Nüüd kukkusid oma nõuandega sisse, nüüd andsid enda ära! Mitte nõu ei tahtnud sa mulle anda, vaid läbi lille öelda, et mina kõlban veel ainult vanale Köögertalile. Jah, just seda tahtsid sa mulle öelda, ära püüa ometi tagasi ajada, kui asi on päevaselge!” hüüdis Karin, kui ta nägi, et Indrek tahaks nagu vastu vaielda. Siis aga jätkas ta endisel toonil: „Aga mina ütlen sulle, pea seda meeles, et mul on paremaid kui on vana Köögertal, palju paremaid! Sama rikkaid, aga palju nooremaid, kes ainult ootavad minu märguannet, et ümmardada mind põlvitades. Nimelt just põlvitades, seda pead sa teadma, kel pole aimugi, mis on naise ees põlvitamine.”
„Aga Köögertali pidu, kuis jääb sellega?” küsis Indrek.
„Sinna kantakse mind kätel, kui ma aga tahaks, kui ma ainult oma väikese sõrme otsagi liigutaks, seda pead sa teadma.”
„Siis on ju kõik korras,” ütles Indrek nagu kergema südamega.
„Ja muidugi!” hüüdis Karin. „Igatahes sinu abi ma selleks ei vaja, seda ära karda. Löön ilmas oma jõuga läbi.”
Nõnda lõppes viimane rääkimine, nagu eelmisedki, ei millegiga. Aga Karini lükkas ta ometi uuele mõttele. Tõukajaks oli Indreku soovitatud abinõu. Karin ütles küll, et tema teab isegi seda abinõu, sest seda tarvitavat paljud naised oma meeste ja iseeneste kasuks, aga ometi ei tulnud ta mõttele sama abinõu mängu panna ka oma eesmärgi saavutamiseks. Ka siin oli ta arenemises ümbritsevast ilmast maha jäänud. Kui aga Indrek seda meelde tuletas, siis Karin otse jahmatas iseoma rumaluse pärast, kuidas ta küll ise polnud sellele lihtsale mõttele tulnud.
Hiljem üksinda asja arutades Karin otsustas nõnda, et tema ei mõtlegi enam Köögertalide poole minna, kuigi teda sinna kutsutaks, vaid tema teeb ainult proovi, et kas see abinõu, see meestele ärialal kaasatöötamise abinõu aitab või ei. Täpsemalt: et see abinõu üldiselt aitab, selles Karin ei kahelnud, aga teda huvitas küsimus, kas ka tema ise oskab seda abinõu tarvitada, et ta aitaks. See oli kogu asja tuum, mitte midagi muud. Karin tahtis ainult pisut targemaks saada, ta tahtis katsuda oma käel teistele järele jõuda, see oli kõik. On see saavutatud, siis vilistab ta kõige peale, sest ega ta siis ometi nii rumal ole, et ta endale või teistele enda suhtes midagi lubaks, kui pole kaalul ei mehe äriasjad ega ka midagi muud tähtsat.
Sellise otsusega sammus ta advokaat Paralepa kontori poole, mis asus südalinnas, kuna tema elukorter pidi olema kusagil mujal. Indreku soovitatud abinõuga Karin ei tahtnud mitte vana Köögertali juures katsetada, vaid valis selleks advokaat Paralepa, kes talle imponeeris oma jõulise kehaehituse, üleoleva iseteadvuse ja kavalerliku kõneviisiga. Eriti meeldis Karinile Paralepa kõnnak. Nõnda liikusid Karini arvates ainult rammumehed, keda ta näinud tsirkuses. Nemad ei tõsta lihtsalt jalga nagu harilikud surelikud, vaid neil liiguks nagu kogu puus jalaga kaasa. Pealegi tundub, nagu poleks põlv kogu liikumise keskpaik, vaid reis, lihas keset reit, sest see hakkaks nagu kõige enne äkilise nõksakuga liikuma. Paralepa reied tegid astudes just sellesama nõksu ja viskasid seega nagu kogu jala edasi. Muide, Paralepp oli mees, kes ei ilus ega inetu oma tugevate nagu kirvega raiutud näojoontega, milledel ei puudunud aga teatud pehmus. Eriti torkas see silma millegipärast himutsevana tunduva suu ümbruses, milles naerdes paljastusid nagu liig lühikesed, igemeisse uppuvad, mitte päris korraliku ehitusega, suitsetamisest kollakaks tõmbunud hambad. Pealegi oli kahel esimesel pealmisel hambal nii lai vahe, et Paralepp sinna oskas hammustada kokkulitsutud paberossiotsa ning natukese aja pärast ta sealt huulte abil uuesti välja võtta. Seda toimingut võis ta sama paberossiga korduvalt sooritada, nagu harjutaks ta suurema osavuse saavutamiseks. See oli kõik, mis Karin oli Paralepas märkinud iseäraldustena, lisaks ehk veel väikesevõitu pilusilmad, millede hallikas värving võis meeleolukohaselt kas helestuda või tumestuda ning väga kergesti omandada niiske läike. See viimane joon polnud aga Karini arvates kuigi erakordne, sest seda oli ta tähele pannud niipaljudes meestes, isegi naistes, olid nende silmad suured või väikesed, ümarikud või pilutaolised, sinised või hallid, pruunid või mustad.
Ainuke, mis tegi Karinile muret, see oli viisaka ettekäände leidmine Paralepa kontorisse minekuks. Paar päeva murdis ta selle üle oma pead, aga mitte midagi ei osanud ta välja mõelda. Obligatsiooni küsimus oli lõpulikult lahendatud ja korraldatud ja sellest uuesti rääkima minna oleks pisut imelik. Ei puudunud palju, siis Karin oleks kärsituses Indrekult nõu küsinud, sest kellelt ta siis ikka peab nõu küsima, kui mitte omalt mehelt. Aga õigel ajal tuli tal meelde, mis ta oli rääkinud Idaga ja mis see temale öelnud, ning nõnda otsustas ta omal käel talitada. Lõpuks tuli tal hea mõte ja ta ütles endamisi:
„Milleks siis just mina pean oma pead murdma, et viisakat põhjust leida, las tema murrab ka, kui ta on kavaler. Astun lihtsalt sisse, muud midagi. Temal on kõnetund ja sellepärast peab tema teadma, mis ta kõneleb. Ei tea ta, millest kõnelda, siis tulen ma lihtsalt ära. Sest mis ma siis tema juures peaksin tegema, kui ta ei oska midagi targemat kõnelda kui mu oma meeski. Tema on advokaat, tema on ülikoolis käinud ja seal kõnelemist õppinud, noh, siis näidaku nüüd, mis ta oskab.”
Nõnda otsustas Karin oma kaine mõistusega ja läks julgesti mööda kivitreppi kolmandale korrale. Ta polnud eksinud, sest vaevalt oli ta Paralepale silma vaadanud, kui juba mõistis, et pole mingit ettekäänet vajagi ja et Paralepp teab niikuinii, millest kõnelda. Karin oli talle selle eest otse südamepõhjast tänulik. Ometi kord inimene, kes seisab oma ülesande kõrgusel! Karin oleks talle selle eest kas või kaela langenud. Pealegi polnud, õnneks, kedagi ees, et oleks pidanud ootama, mille eest Karin oleks võinud talle teist korda kaela langeda.
„Armuline proua,” ütles Paralepp, kuna ta ise temale kõige viisakusega istet pakkus, „tulite veel kord oma obligatsiooni suhtes?”
Ja ilma et ta oleks oodanud Karinilt mingit vastust kas sõnas, liigutuses või näoilmeski, jätkas ta kohe vahetpidamata, pealegi veel nõnda, et ta ise sel silmapilgul ei vaadanud Karinile otsagi, vaid korraldas laual oma pabereid, millise delikaatsuse eest Karin oleks võinud talle kolmat korda kaela langeda.
„Kõik on kõige paremas korras,” rääkis Paralepp edasi ja pööras oma niiskeks tõmbunud silmad Karini poole, kelle pilk muutus ka niiskeks, nagu ta ise kartis, sest Paralepa silmade läikest arvas ta aimavat, et see mõistab kõik, on aga nii õrnatundeline – jah, just õrnatundeline, kinnitas Karin iseendale, – et püüab sellest mitte kuidagi märku anda. Ta säästab mind, mõtles Karin ja leidis äkki, et see uus sõna väljendab kõige paremini Paralepa teguviisi, nagu ka iga uus mood näib kõige ilusamaks tegevat naise keha kenadused. Aga kuna Karin nõnda mõtles ja niiskel pilgul Paralepale otsa vahtis, jätkas see südamlikult: „Ärge tehke omale vähematki muret, ilus proua. Veeretage oma mured seekord minu peale. Mina korraldasin selle asja, mina ka vastutan, et teil ei tule mingeid raskusi. Te arvasite viimati, et hea oleks, kui niipea ei tuldaks nõudma, sest teil oleks raske lähemal ajal lunastada. Ka selle eest on muretsetud, nii et…”
Paralepp poolitas lause, võttis paberossikarbi, avas selle, tõusis toolilt ja ulatas viisakalt Karinile, öeldes:
„Tohin ehk paluda? Väljamaa kraam, mitte meie oma pinutagune. Sünnib suhu pista.”
Karin võttis paberossi vastu ja Paralepp ulatas talle tuld, aga kõike tegi ta nõnda, et Karin pidi tundma, millise heameelega teine talle pakkus ja andis: nagu oleks selles suur tükk õnne.
Kui mõlemil suitsud suus ja nad ühisesse tuhatoosi mõni aeg olid oma käsi ulatanud, ütles Paralepp nagu teatud pingutusega:
„Te tulite täna õigel ajal, kena proua, mina mõtlesin teile just helistada.”
„Mis siis on?” küsis Karin teatud ärevusega.
„Palun, mitte ärrituda, mitte
