Ema jääb kaugele musta mulla alla; kodu, see on tuba, milles alati istus ja töötas emake, milles oli nii armas olla, sinna ei saa enam kunagi tagasi… Ümberringi istuvad kõik võõrad inimesed, mõni nendest vahib omaette kaugusse, mõni vestleb teisega, mõni naeratabki, kuid kõik enesele. Tema on võõras kõikidele. Eevi alateadvusse vajub märk: sul ei ole enam kellelegi nutta.
2
Maanteelt kõrvale pöördudes tähendab hobusejuht, piitsavarrega otsesuunas sihtides:
„Seal see meie loss ongi.”
Eevi vaatepiirkonda kerkivad suured puud, mille vahelt valendavad hallid majakatused. Kui nad lähemale sõidavad, paistavad juba hoonedki. Neid on kohe mitu. Eevi ei suudagi kõiki lugeda, sest mõned jäävad vahetevahel teiste varju, vahetevahel tulevad jälle nähtavale. Kõige suurem hoone, tõepoolest nagu piltidel nähtud loss, hakkab paistma alles siis, kui ollakse juba päris lähedal. Lossi taga valendab vesi, vist jõgi.
Siis enam ei näe Eevi midagi ümbrusest, sest esimesest majakesest tormavad välja poisid, suure kisaga tee poole joostes.
„Uus tuleb, uus tuleb…”
Varsti aga, kui nad veenduvad, et uustulnuk möödub nende paviljonist, kuulduvad Eevi kõrvu vankrilõginat saatvad sõnad: „Ahaa, seelikukandja, las läheb, adjöö, adjöö…”
Järgmise majakese ukse ees peatub vanker. „Uut” ootab suur kari tütarlapsi, kes rüselevad tihedas kägarikus maja trepil. Hobusemees puistab Eevi oma kompsukesega trepi ette, annab ise hobusele nähvi ja kaob maja nurga taha. Eevi ei tea, mis teha. Olles juba vähe seisnud, tuleb meelde teretus. Põlved painduvadki ja vastuseks nõtkuvad ka trepil mõned. Siis murrab teed läbi lastekarja sinises kleidis ja valges põlles suurinimene. Ta tuleb otse Eevi juurde, ulatab talle tervituseks käe ja sõnab:
„Tere tulemast meie hulka, astume sisse! Lapsed, võtke Eevi pakk!”
Esimesed jooksevad rüsinal kompsukest haarama. Kõik tahavad „uut” aidata…
Olles ülerõivad jätnud rõivastetuppa, saadetakse Eevi kogu karja saatel elutuppa. Kõige ees astub suurinimene (Eevi ei tea veel, kuidas teda nimetada), Eevi käekõrval, ja kõik teised üksteist küünarnukkidega mükseldes tagantjärele.
„Nii, Eevi, siin on meie tuba, seal paremal pool seina ääres keskel sinu voodi. Ma loodan, et sulle hakkab siin meeldima. Ma loodan ka, sa võidad meie sõpruse, sest oleme kuulnud, sa oled hea laps olnud ka linnas. Meie elujärje ja päevakorra jutustavad sulle Kaarin ja Hilda, kes on sinu voodinaabrid. Noh, Kaarin ja Hilda, tulge välja ja ütelge uuele sõbrale tere, aga pidage meeles, eriti sina, Kaarin, et üleliigse unustate ütlemata!”
Mõlemad tütarlapsed rüselevad teiste hulgast esile võidurõõmsate nägudega. Tänane „uus” on nende hoolealune. Üldse tuleb „uusi” siia tuppa väga harva. Ikka juhtuvad nad olema kas vanemad või nooremad, keda paigutatakse teistesse tubadesse, ja siia saadetakse juba endised. Need ei ole aga enam põrmugi huvitavad. Nendest teatakse juba kõik. Hoopis huvitavamad on päris uued, nendest ei teata veel mitte kui midagi ja nemad ei tea ka siinsetest veel midagi. Nendele võib kõike jutustada, nendelt võib kõike ka kuulda. Eriti rõõmus on Kaarin, tema võib nüüd vadistada.
Ta alustabki kohe, kui Tädi on läinud.
„See siin on minu voodi, see sinu ja see Hilda oma. Sind pandi meie vahele, sest Tädi ütleb, et mina vadistavat Hildaga väga palju. Aga sina ju vadistad kah, eks ole, muidu oleks tõepoolest igav, ma igavaid ei salli. Aga tead, kui me öösi kõneleme, pead alati silmas pidama Tädi voodit, vaata, seal seina ääres. Kui tema liigutab, siis kohe viuhti oma voodi tagasi, tekk üle pea ja tee nagu magaksid. Igas toas magab üks niisugune Tädi, ainult suurte juures mitte, aga sinna me enne ei pääse, kui oleme neliteistkümmend aastat vanad. Meie oleme siin toas kõik kaheksa-aastased. Kui vana oled sina? Ah, kah kaheksane. Tädi ju ütles – see on tore, siis oleme kogu aja ühes ja vadistame salaja. Aga tead, meil uppus suvel üks poiss jõkke ja nüüd on meil kõvasti keelatud ilma Tädita jõekaldale minna. Aga tead, kui meie vahel salamahti lippame, tule ka kaasa, aga kui küsitakse, siis vasta, et sugugi ei käinud. Ütle, et jooksime ainult sealpool nurmedel, ega’s alati ei nähta. Ja tead, keda veel peab kartma. Kõige rohkem peab kartma Isa, sest tema on kõikidest ülem.
Ta on niisugune suurte vurrudega mees, aga ega ta nii kuri olegi, ta on rohkem kuri Tädidele, kui meie midagi teeme. Kord Elli ja Inna kaklesid nii mis kole kohe. Isa tuli ja nägi ja hakkas kohe pahandama Tädiga, et mis ta laseb kakelda. Vaat niisugune on Isa. Ja siis on meil veel Ema. Tema on juba kurjem. Tal on niisugune hele hääl, kui tuleb, on juba kaugelt kuulda. Mõnel on palitu halvasti varna visatud, mõnel müts põrandal, ja kõiki asju ta näeb ning kohe praalib. Ema on kah ülem, aga mitte nii ülem kui Isa.”
„Kaarin, lase teistel ka!” tõmbab Elli jutustajat õlast.
„Ega’s sinul ole Eeviga asja, Tädi ju ütles, et on minu ja Hilda sõber. Kõnele sina oma uutega, kui neid kord tuleb.”
Teati juba, et Kaariniga vaevalt suudab keegi võistelda, pealegi veel siis, kui Tädi on andnud eesõiguse. Nii valguvad vähehaaval teiste tubade lapsed laiali, ainult oma toakaaslased seisavad veel sõõris ja vahivad uut sõpra.
„Sinu nimi on Eevi, jah, Eevi. Meile juba öeldi, kõikide uute nimed öeldakse meile enne, et siis me teame kohe hüüda. Tädi ütleb, et nii on kodusem, siis uus ei karda,” jutustab Kaarin edasi. Kuna ta aga mõlgutab uut jutulõnga, mis Elli katkestamisel kadus käest, haarab sõnakorra Hilda.
„Kas sinu ema jäi linna?”
Meeleldi oleks Eevi jätnud vastamata. Uute kaaslaste pealetungiv toon on talle võõras ja rusuv. Silmad alla löönud, näpud rullimas põlleveert, võitleb ta oma mõtetega. Kuid Kaarin ei jäta.
„Meie oleme ju nüüd sõbrad, meie vahel ei ole enam saladusi. Kas sinu ema on sulle väga halb?”
Kaarini suured küsivad silmad vaatavad otse Eevile näkku. Eevi tunneb, kuidas need otsustavad tema tahte.
„Ei ole,” vastab ta vaevalt kuuldavalt.
„Ta on surnud?” küsitakse hulgast.
„Jah!”
„Kas ammu?”
„Ei!”
„Kui ammu?”
„Kaks nädalat tagasi.”
„Nii vara, oi, siis on küll kurb,” trööstib Hilda.
Viivuks vaatavad kõikide pilgud kaastundlikult Eevi poole, mõned litsuvad end lähemale, et sellega avaldada oma kurbust. Kaarin otsib Eevi käe ja pigistab seda. Keegi küsib:
„Aga isa, kas isa on surnud?”
„Ei ole!”
„Kas ta hulgub?”
„Ei tea.”
„Kas ta on haige?”
„Ei tea.”
„Siis ta on joodik, kes sinust ei hooli?”
„Ei tea!”
„Sa siis üldse ei tea oma isast?”
„Ei
