ilusad pildid. Tädi otsinud läbi kõikide raamatud ja lõpuks leidnud need Ilse voodikoti alt. Vaat, niisugune on Ilse, temaga ärgu Eevi mingil tingimusel sõbrustagu.
Siis on siin veel üks tore tüdruk, Anni, mitte see kukkuja Anni, üks teine Anni, praegu seisab seal laua juures nurgas ja vahib ukse poole; see on nii hea õppija, et on kõikidest ees. Ta on sellepärast oma toa Tädi pailaps. Vaata, tal on veel pikad patsid, eks ole naljakas, aga tema ema ei lubavat neid maha lõigata ja Anni ise hoolitseb nende eest. Tema ema elab ka linnas, ta on vaene, muud ei midagi, kui ainult vaene – ja isa olla surnud. Anni on juba kümneaastane, ta oli juba suvel karjas ja nüüd ta õpib juba kolmandas klassis. Aga eks Eevi ja Kaarin istu homme ühte pinki. Kaarini kõrval on küll seni istunud Hilda, kuid nüüd Kaarin palub Isa, et nendel Eeviga lubataks koos istuda. Kaarinil on kõige raskem kokkulugemine, silmad ei näe kõiki tähti korraga. Ainult üks poiss nende klassist näeb hästi, kõik sõnad ütleb õigesti. Sel poisil on aga haiged jalad ja ta istub sellepärast esimeses pingis…
Kaarini jutule teeb lõpu magamakutsuv kellahelin. Oleks nii palju veel Eevile jutustada, kuid Tädid juba plaksutavad käsi. Nende toa Tädi on siis kole kuri, kui ollakse sõnakuulmatu, muidu küll ei ole.
Pool tundi hiljem kustub majas valgus. Päevasest askeldamisest väsinud lapsed on katnud ennast vaibaga. Mõni vahib veel toapimeduses ringi, mõni kisub pead teki alla, aga suurem enamus haigutab ja hõõrub rusikaga silmi.
Kes on kõik need Suuremõisa lastekodu paviljonides puhkavad poisid ja tüdrukud? Vaid üksikud tunnevad end õdede-vendadena. Kõik nad on elu viletsuse, vaesuse, hoolimatuse ja surma läbi karile paisatud, kodu ja armastust vajavad, tuksuvate südametega väikesed inimesed. Enamik neist on õnnelikud ja rahulgi kohaliku eluga, sest nad ei tunne paremat. Paljud on päästetud halvemast ja nad värisevad hirmust, kui meenuvad endised päevad täis nälga, külma, peksu ja toorust. Vaid üksikud kannavad endas ema sooja süle ja paitava käe mälestusi. Need peidavad harilikult õhtuti pea patja ja pühivad pisaraid linaservaga. Selles toas on vaid Eevi, kelle siseilm kisendab endise kodu järele, kellele ema oli tema maailm ja kaitsja, tema õnneallikas ja murede põhjus.
Kui Kaaringi Tädi korduvate korralekutsumiste järel jääb vaikseks ning pikk ja sügav hingamine tõendab unekülla vaibumist, ei lase kurbus tulla Eevi silma uneuima. Välkkiirelt lendavad mõtted. Kord on need linnas, kord jälle siin. Ema, emake, miks jätsid Eevi üksi?! Kõik on siin võõrad, Kaarin kõrval on küll hea, kuid Ilse on varas. Teises toas Olga nohiseb ja haiseb, suur Anni võib kukkuda sulle peale ja väga paljudest ei tea ta veel midagi.
Seal linnas oli nii väga-väga hea. Ühtegi niisugust last ei elanud nende majas. Ta mängis ikka üksi ja teadis, et teise korruse pahempoolse akna taga valvab emasilm. Kõik on siin võõrad… Ema, emake, miks jätsid Eevi üksi?! Miks saatis see hea onu linnast tema siia?! Miks Taevaisa kutsus ära ema, miks ta tegi nii…?!
Vulinal pääsevad lapse silmist voolama pisarad. Kaua, väga kaua on ta neile ehitanud tamme. Täna käriseb pingutatud pais. Eevi ei jõudnud enam…
Toakaaslaste pikkade hingetõmmete hulka kuulduvad sügavad nuuksed. Eevi ei suuda neid vaigistada. Ta on üksi, nii ääretult üksi, ümberringi vaid pimedus.
3
Järgmisel päeval valutab Eevil pea. Rõivastumine läheb kohmakalt ja aeglaselt. Juba on nööbid vale aukudes, juba kinganöörid viltu. Kaarin õiendab kõikjal. Üks, kaks, kolm on nööbid omal kohal ja kinganöörid, nagu need peavad olema.
„Küll on ilusad, mul ei ole kunagi olnud niisuguseid, kas ema ostis?” küsib Kaarin pisut kurvalt, peapesaga Eevi läikivat kinganina silitades.
„Ema ostis jah,” vastab Eevi.
„Sul on hea ema, minu ema ostis ainult enesele. Kas sinu ema oli rikas?”
„Ma ei tea!”
„Kas sinu ema tegi tööd?”
„Minu ema õmbles alati.”
„Aga minu ema ei teinud kunagi tööd, ta ütles ikka, keda töö toidab. Ta jõi, tead, jõi viina, kui mehed tulid sinna ja tõid. Magusat viina anti mulle kah, siis läks kõik nii pööraselt lõbusaks ja siis ma tantsisin ja tantsisin, kuni olingi jäänud magama. Vahel magasin päris põrandal. Minu emal oli mõnikord palju raha, vahel ei olnud sugugi. Kui tal oli palju raha, siis ta ostis enesele ikka uusi kleite ja kingi. Minu ema kandis ainult siidsukki, päris tõsiselt. Kas sinu emal oli ka niisuguseid?”
„Ma ei tea, vahest oli.”
„Sa ei tea siis midagi oma emast?”
„Tean küll!”
„Aga kust sa siis tead, kui ei tea, kas tal oli siidsukkigi…”
Eevi vaikib. Tõepoolest ei tea ta midagi oma ema sukkadest. Ta pole ka kunagi kuulnud, et need oleksid nii tähtsad.
„Kas sinu ema juures käis ka mehi…?”
„Ei.”
„Mitte kunagi?”
„Vahel mõni käis kleite ära viimas…”
„Kas need kleitide äraviijad midagi ei toonud ja kogu ööd ei olnudki seal?”
„Ei.”
„Siis oli sinu kodus kõik päris teisiti… Aga kas sul siis halb ei olnudki, kas ema sind ei peksnud, kui ei olnud mehi. Minu ema oli siis alati nii vihane ja nii kuri, kui kaks päeva järgemööda ei tulnud mehi. Ma ootasin alati mehi, siis oli ema nii lõbus ja nii hea, siis oli meil palju süüa ja juua…”
Eevi ei vastanud jälle. Ta ei mõistnudki midagi vastata. Kaarini jutt on talle võõras maailm. Kõik oli tema kodus teisiti. Kaarin vadistas edasi.
„Ma ei tea küll, miks mind ema juurest ära toodi. Ta ei tahtnud anda, nuttis ja vandus, ta alati vandus, kui oli midagi halba. Mina nutsin ka. Esimesel päeval oli siin nii väga igav, siis läks järjest lõbusamaks, nüüd ma ei nuta enam kunagi. Aga, tead, minu ema ei ole kunagi siin käinud, ta vist ei teagi, kus ma elan. Elli ja Ilse emad käivad alati siin…”
Jälle suunduvad Kaarini silmad Eevi kingadele. Need on nii lõpmata, lõpmata ilusad…
„Tead, Eevi, kui suureks saan, ostan kohe enesele niisugused lakk-kingad.”
Kell kolmveerand üheksa avanevad paviljonide uksed. Poisid ja tüdrukud tormavad nendest välja, kõik ühte punkti kokku jookstes. Suur valge maja, mis Eevile eile tuletas meele piltidel nähtud lossi, neelab tulijad enesesse. Eevi ja Kaaringi sibavad üle avara platsi. Kaarinile on kõik juba tuttav, Eevi astub esimesi samme.
Trepile on kuulda suminat ja kära, mis haarab Eevitki koduselt. Tõepoolest, nagu läheks linnaski kooli, nagu oleks kõik endine. Kuid suurtes avarates ruumides sõeluvad läbisegi võõrad poisid ja tüdrukud. Eevi hoiab kõvasti Kaarini käsivarrest kinni. Küünarnukiga teed rajades jõutakse oma klassi.
„Siin on meie klass, vaata, kui ilusad pildid seintel. Mulle meeldib see seal kõige paremini; seda on nii lõbus vaadata, kuidas poisid üksteist lumepallidega peksavad. Poisid on üldse toredamad kui tüdrukud, nad alati pokslevad ja maadlevad, tüdrukud aina vahivad. Vaata nüüd, vaata, sealt tulebki haigete jalgadega poiss, ta kohe kukub, kui lükata. Isa on kõvasti ära keelanud Eduardi tõugata. Ta on muidu hea poiss, ainult alati nii kurb.
Aga,
