linna suunas lõpetatakse. Näib olevat tõenäolikum, et põgenikud on valinud maaavaruse. Tööpoiss Kusti ratsutab läbi kõik ümbruskonna talud, tuhnib läbi lakad ja küünid, kuid jõuab õhtuks tagasi väsinult ja tühjade kätega. Järgmisel päeval aitab otsimisel kaasa ka politseinik, kuid nagu eelmisel päeval tulemusteta. Rein ja Hilda on kadunud kui maa alla.
Sama päeva õhtul otsustab lastekodu juhatus otsimise esialgu katkestada, sest eelmiste kogemuste järgi ilmuvad põgenikud siis tagasi, kui kaasavõetud toidutagavara otsas. Ja nad ei eksinudki. Neljanda päeva õhtul märkavad tütarlapsed õhtusöögile joostes maja seina najale toetuvat kogu. Hilda, see on Hilda. Leitaval haaratakse kinni mõlemast käest ja kistakse kaasa valgustatud söögiruumi. Külmast värisedes, silmad nutust tursunud, jääb põgenik süütundes seisma ukse lähedale, kuna teised jooksevad igaüks oma kohale.
„Või Hilda tagasi?” kuuldub Ema küsiv hääl. „Noh, kus sa siis olid, kus Rein on? Ja nüüd nutab, lapsed, vaadake, nüüd nutab. Suur tüdruk põgeneb ära ja ise nutab… Muidugi näljane oled ka, aga oota, enne ajame jutud maha, siis alles vaatame, kuidas söögiga saab. Tule, lähme juhataja jutule.”
Hilda toetub seljaga vastu seina, ajab jalad harki ja laseb kuuldavale kõva jorina: „Õh-hõõ, õh-hõõ, õõõ…”
„Tule aga tule, ära jorise midagi, näed, teised ei saa süüa…”
Hilda ei liiguta end paigast. Ema kisub tal pahema käe silmade eest ja tõmbab tüdrukut ukse suunas. Vaid selga liigutab tal kohalt, kuid astuma ei jõua see Hildat sundida.
„Kas sa mõtled, et ma sind siia jätan. Ära arva, juhataja juurde pead niikuinii minema. Mis sa siis nüüd nutad, ise põgeneb ja nüüd nutab…”
„Rein peksis,” vastab tüdruk läbi nuuksete.
„Või Rein peksis, kus see Rein sind peksis?”
„Seal… Seal… soo peal heinaküünis…”
„Ja miks ta sind siis peksis?”
„Et… et… ma ei toonud… toonud rohkem süüa.”
„Või nii, siis varastama pidid Reinule?”
„Pidin jah, Rein… käskis, jah, käskis tuua liha, aga mina ei saanud… ei saanud… ei saanud, sest kõik oli lukus…”
„Kus see Rein nüüd ise on?”
„Ma ei tea… ta… ta läks igavest… igavesti siit ära…”
„Või igavesti… Noh, tule nüüd juhataja juurde, küll ta siis tagasi tuuakse sealt igavesest peidupaigast.”
Ema tõmbab uuesti. Hilda selg nõksatab jälle, kuid jalad toetuvad puiklevalt vastu põrandat.
„Noh, oota siis, kuni poisid lõpetavad söömise; vaatame, kas jõuame sind üle hulga juhataja juurde tassida. Kui muidu ei saa, siis toome köied ja pika piitsa.”
Hilda silmad volksatavad poiste suunas, kus ta näeb naerule paljastatud hambaid. Ega siis enam nalja ole, poisid on teda küllalt toginud.
„Ma… ma juba lähen.”
Rõkkava naeru saatel kaovad mõlemad. Ka Ema ei tule enam söögiaja kestel tagasi. Suuremad tütarlapsed ootavad Hildat magama. Kuid Hilda ei tule. Kusagil suure maja keldrikorrusel on üksik ja pime tuba. Mõned tütarlapsed tunnevad seda ruumi, mõned mitte.
Hommikul kõmpsib Rein kooli poole, pea vaid pisut norus, samm aeglane. Ta näib olevat mõtlik ja täismehelik. Tütarlapsed jälgivad Reinu teatud aukartusega. Rein on suur poiss, Rein on peigmees. Rein peksis oma pruuti, Rein on nii julge.
Oma kuueteistkümne aasta kohta on Rein tõesti pikk poiss, suurte mustade silmade ja läikiva juuksega ilus poiss. Nii mõnigi teine plika oleks meeleldi Reinu pruut, kuid Rein armastab ainult Hildat, imelikul kombel ainult pisut totakat üheksateistaastast karjatüdrukut Hildat. Ka tööpoiss Kusti armastab Hildat. Kord olevat Rein ja Kusti kakelnud, sest Kusti olevat laudanurga taga Hildat suudelnud. Kui mõlemad poisid teineteist kiskunud, vaadanud Hilda pealt. Siis järsku hakanud tal Reinust kahju, sest Kusti olnud tugevam. Ta haaranud maast suure nuia ja virutanud sellega Kustile mööda sääri. Kusti kukkunud oiates maha ja jäänudki lamama. Hilda ja Rein põgenenud lauta. Siis jälle hakanud tal Kustist kahju ja ta kratsinud Reinul näo veriseks. Reinu nägu saanudki äraandjaks ja nii tulnud kõik avalikuks. Kuigi kõik kolm saanud kõva karistuse, ei vähenenud Reinu ja Hilda armastus. Üks plaan teise järele küpses poisi peas, kuidas meelitada Hildat Kustist kaugemale. Põgenemine siit ära, igaveseks siit ära – see valdas Reinu mõtteid. Juba varasügisest hakkas ta oma plaane Hildale avaldama. Tema on juba suur poiss, läheb tööpoisiks. Hilda mõistab toita ja lüpsta lehmi, saavad toredasti läbi.
Hilda nõustumine võtab aega üsna jõuludeni, ja siiski mitte kaugemale kui oma mõisa heinaküünini. Hilda kardab võõrast maailma, kardab võõraid inimesi. Hilda arvates on küllalt tore, kui vahetevahel põgeneda sinnasamasse küüni. Mitte liha puudumine, mida Hilda pidi kaasa tooma, ei ärritanud Reinu viha, vaid see, et Hilda igatses tagasi mõisa. Seda Rein ei kannata, kuigi Hilda tõendab, et ta enam kunagi ei armasta Kustit. Neljanda päeva õhtu eel, kui Hilda jälle hakkab töinama, haarab Reinu pöörane vihahoog. Ta ei vali enam, kuhu lüüa ja millega lüüa. Valu äratab viha ja viha jõu ka tüdrukus.
Ühe jalahoobiga lendab poiss selili ning veereb ülepeakaela heinavirnalt alla küüninurka. Hilda põgeneb. Alles kodu juures ta taipab, et Rein võis saada haiget, et Rein võib-olla ei saagi enam nurgast välja. Nii leiavad tema teised tütarlapsed seina najalt nutmast, mitte enese valu pärast, vaid Reinu kukkumise pärast.
Reinu ja Hilda lugu ei ole veel omavahelisest meelikõditavast põnevusest vaibunud, kui lastekodu haarab suur kurbus. Üks nende hulgast on lahkunud. Mitte põgenenud, mitte ka välja kirjutatud, vaid igaveseks teised maha jätnud. Nii ootamatult tabas surm väikest Annit, seda head kaaslast ja parimat õpilast. Vaid kolm päeva suuri seesmisi valusid – ja keegi ei võinud aimata, et need olid surmavalud, selle väikese Anni surmavalud…
Nüüd ta lamab koolimaja suures saalis pikal valgel laual, lina all ja lina peal, küünlad päitsis ja jalutsis ning tubadest kokkukantud lilled ümberringi. Anni magab, nii rahulikult algavat pikka und. Anni ümber liiguvad ta endised kärarikkad kaaslased kikivarvul; nad vaid sosistavad, nad rohkem vaikivad ja vaatlevad, vaatavad magavat Annit. Anni on ilus, nägu nii muretu ja valutu, käed nii valged risti rinnal.
Järgmise päeva lõuna ajal vuriseb tööauto koolimaja trepi ette. Katte alt tõmmatakse välja valge kirst ning kantakse sisse. See on Annile.
Kui suur kell koolimaja trepilt saadab lõikavat heli ümbrusse, teavad kõik, milleks ta neid kutsub. Täna ei joosta, ei tõugelda ega pokselda teel, vaid sammutakse sügava teadmisega muidu nii muretut teed.
Saalis lamab Anni juba valges kirstus, küünalde helk näol. Isa seisab kirstupäitsis, lauluraamat kokkupandud kätes. Raamat väriseb. Täielik vaikus sumiseb kõikidel kõrvades, kuni Isa alustab:
„Armsad lapsed, saadame täna ära üht meie hulgast. Ta oli teie õde ja meie tütar. Oleme kõik südamest kurvad, sest meie armsa Anni kaotus tuli meile nii ootamatult. Küll teadis aga tema eluteed Taevane Isa, meie kõikide isa…”
Juhataja saatvad sõnad lõikavad südamesse. Suur ühistunne haarab paarisajapealist hulka. Ta oli meie õde, tõepoolest oli ta meie õde, kuidas ometi me ei tundnud seda varem…
