Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo страница 4

Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo

Скачать книгу

mis sellest kasu, ta on haige, tead, tiisikus. Hilda toodi siia, muidu hakkab külge. Ellil on ka isa, kuid joob, kõik joob ära. Elli olnud alati näljas, ja kuidas ta veel oli peksnud, alati peksnud. Ilse isa istub vanglas, tead, varas. Henni isa on ka joodik. Noh, näed, mis neist isadest kasu, parem, kui ei olegi.”

      „Aga emadest on küll kasu,” segab jälle Elli vahele.

      „Jah, kui nad vaatamas käivad,” vastab Ilse.

      Kaarin vaikib, pilk mõtlikult kauguses. Unistav läige silmis, pisut närvlikud tõmbed suunurgas, kõneleb Hilda: „Minu ema on ka surnud, tiisikusse suri. Mul oli hea ema.”

      „Ja minu ema on ka hea ema, aga vaene; ta ei jõua mind kasvatada, mul on veel kolm õde ja kaks venda. Ta toob mulle alati kompvekke, kui tuleb vaatama,” seletab Elli.

      „Minu ema on haige, südamehaige, minu ema on ka hea ema,” võtab esimest korda sõna Henni.

      Eevi kuuleb veel, et Ilsegi emal on palju lapsi, ta ei jõua neid toita; et Kaarinil on küll ema, aga joodik ja niisugune, kes põrmugi Kaarinist ei hooli, et Allil ei olegi ema, et Innal ja Mannil samuti puuduvad emad. Nende emad on neid juba kohe maha jätnud, siis kui nad sündisid.

      Lastesalga pisut kurbunud meeleolu äratab hele kellahelin. Kõik peale Eevi teavad, milleks kell kutsub.

      „Nüüd läheme mängima, tule…” Kaarin ja Hilda haaravad Eevil teine teisest käest. Nad astuvad teiste jooksumöllus väärikalt, sest nendel on „uus”. Ka teistegi tubade tüdrukud peavad teadma, et Kaarinil ja Hildal on „uus”.

      Laulumäng, millega alatakse, on Eevile tuttav juba linnast. Seal mängiti seda mängu tihti võimlemistundides. Eevi oli sageli seal ringi keskel – raius, niitis, haamerdas ja kiskus lõõtsa teistele eeskujuks, nagu laulusõnad nõudsid.

      Siin tormab esimesena ringi Kaarin. Ta vahib kõikidele võidukalt otsa, ta liigutused on hooplevalt vallatlevad, ta häälgi harilikust kõrgem. Tädi juba keelab, kuid Kaarin ei ole täna käskida, Kaarinil on täna „uus”, kellele peab end näitama väärika ja tähtsana. Kaarini teadvusest on täna kadunud sõnakuulmatuse tagajärjed. Tädi põhimõte on aga teine: Kaarin peab saama karistuse – ja just Eevi, kui „uus”, peab seda nägema.

      „Kaarin läheb kohe mängust välja,” käsib Tädi.

      „Ei, Tädi,” vastab Kaarin edasi ringi kepseldes.

      Kui teised jätkavad mängu, seisab Kaarin nurgas, nägu vastu seina. Kaarin on haavunud. Kaarin nutab.

      Eevi süda, mis kogu päeva löönud erilises taktis, tunneb Kaarini kadumisega lisanduvat veelgi üksildust. Üksteise järel haaravad teised tütarlapsed tema kätest, mäng kisub siia ja sinna, kuid Eevi südant rusub järjest rängemalt. Kui julgeks minna Kaarini juurde nurka. Võtaks tal kaela ümbert kinni ja trööstiks teda. Kui Tädi juba andestaks Kaarinile! Eeva tunneb, kuidas Kaarini saatus puudutab ka teda…

      Siis heliseb jälle kell.

      „Sööma, sööma, sööma…” Hoolimatult üksteist tõugeldes võideldakse esimesena rõivasteruumi, kust haaratakse midagi õlgadele ja tormatakse pimedasse sügisilma. Eevi jääb uksele seisma. Ta ei tea, mida teha. Siis haarab keegi ta käe. See on jällegi Kaarin. Ta ei nuta enam, kuid ta näolt on kadunud endine vallatlev rõõm.

      „Läheme nüüd sööma. Sa ei tea ju veel, kus on söögisaal, ega sa ei tea ju?”

      „Ei tea,” vastab Eevi, tänumeeles Kaarinile naeratades.

      „See on seal üle muru. Meie läheme siitpoolt uksest, poisid sealtpoolt. Poisse on vähem, nendele on väiksem uks – ja poisid on ka vallatumad, nende hoidjad on Onud, Tädid ei saa nendest jagugi. Aga söögisaalis ei tohi kõnelda. Kes kõneleb, sellelt võetakse toit.”

      Suur valgustatud tuba, otse täis kiilutud pikkadest laudadest ja pinkidest, köidab sisse astudes Eevi tähelepanu. Kõik istuvad juba kohtadel, nende jaoks nagu ei näigi enam leiduvat paika. Kuid Kaarin juba teab. Ikka käest kinni, ruditakse teistest mööda. Seal, pahemal pool saali otsas on ühe laua juures tilluke lapike vabaks istumiseks ja puutumatult ootavad laual kaks kaussi, täidetud aurava pudruga, silmaks sulavõi.

      Kõik söövad. Paarisaja lusika klõbin vastu kausiservi ja samapalju matsutavaid suid täidavad ruumi eriliste häältega, mis tahtmatult lõikavad iga võõra kõrva. Eevi kuulatab, rohkem kuulatab kui sööb. Ta ei taipagi, et naabrid on jõudnud temast ette. Kaarin rüüpab juba suurest valgest kruusist magusat teed, kui Eevi ikka veel pistab lusikat kaussi ja sealt suhu, kaussi ja sealt suhu.

      „Sa ei taha?” küsib Kaarin Eevilt, kui teekruuski tühjalt lauda klõpsatab.

      „Ei!” saab ta vastuseks.

      „Anna mulle…”

      Järgmisel hetkel istub Eevi tühja kausi juures ja kummutab aeglaste lonksudega teed. Kaarin on talle sõbraks ka süües.

      Kruuside kolksatuste järel kuuldub sosinat teistestki laudadest. Lävele ilmub Ema. Ta pilk sirvib rida realt poiste ja tüdrukute hulki. Eevi ja Kaarini lauani jõudes näib talle midagi meenuvat, sest pilk peatub seal kauemini ja pöördub jälle tagasi, kui on kiirelt üle jooksnud lõpuosa lauast.

      „Kõik on söönud, võite tõusta…” Ema hääl kõlab tõepoolest eriliselt lõikavalt läbi ruumi.

      Kolina ja mürinaga lükatakse pingid eemale ja rida-realt tühjeneb ruum. Veel kord jälgib Ema kõiki väljuvaid paare. Nii mõnelegi on tal midagi öelda: kel on juuksed sassis, kel saapanöörid lahti, kel kleit määrdunud, kel põll rebitud. Eevi ja Kaarin saavad erilise tähelepanu osaliseks.

      „Ah, siin meie tänane laps. Tere tulemast! Eevi oli su nimi ja Kaariniga ühes toas. No vaata, Kaarin, et oled Eevile heaks eeskujuks…”

      Ema pilk peatub kogu aeg Eevil ja kaaslane Kaarin pääseb märkusest oma kortsunud põlle pärast, mis nurgas seistes puserdus kogu aja ümber kämbla ja nätskus hammaste vahel.

      Pärast õhtusööki kogunetakse jälle mänguruumi, kuni korrapidajad ja Tädid tuulutavad magamistube. See on lõbusaim aeg kogu päevast. Nälg mõnusalt vaigistatud, on meeled rõõmsad. Joostes, mängides, jalutades, juteldes möödub tund imekiirelt. „Uute” puhul kasutatakse harilikult seda aega nende tundmaõppimiseks. Küsimuste valingu all peab uustulnuk rahuldama kõikide uudishimu. Küsimuste laadi määrab „uue” välimus. On ta räbalates ja kasimata, langevad küsimused vabamalt, on ta korralik ja puhas, hoitakse viisakamalt eemale. Eevi südikaks advokaadiks on siingi Kaarin. Ta vastab enamikule Eevile esitatud küsimustest. Ta on uhke oma „uuele”, kelle riietus on peenem kui kellelgi teisel, kelle jalas on mustad lakknahast kingad ja pikad peenekoelised sukad. Ta vadistab siia ja sinna, ta kiidab ja laidab, ta naerab ja vihastub, kõigega tuleb Kaarin toime, kõike teab Kaarin. Tal jätkub ka veel küllalt aega Eevile tema uusi kaaslasi tutvustada. Seal kõnnib suur tüdruk Olga, see nohiseb läbi nina ja kõneleb pehme keelega; temaga ei maksa Eevil sõprust teha, tema on nii imelik ja haiseb alati. Seal on teine suur tüdruk Anni, kes kõnnib ja kõnnib ja siis järsku kukub ja iniseb ja ajab suust vahtu ja kiristab hambaid, jõllitab silmi ja on päris kole; tema lähedale ei maksa Eevil kunagi minna, ta võib ka peale kukkuda. Seal on Olli, mitte see, kes on Kaarini toas, teine Olli, vaat, tema on tore tüdruk, tema lippab vahel üle aia ja kaob metsa. Ta ütleb, et metsas on nii hea, seal puud kohisevad ja linnud laulavad, seal on mõnus pikutada ja läbi puulatvade taevast noolida. Olli kõneleb, et pilvedel on inimeste, sigade ja lammaste, koerte ja kasside näod, ja Taevaisagi on Olli mitu korda

Скачать книгу