mõisapiirist väljas, peatub auto veel korraks. Isa tõstab käed lahkumislaulu märguandeks. Siis varsti põriseb jälle mootor ja hoopis kiiremalt hakkavad veerema rattad, nagu neelates maad enese alla. Anni kaugeneb, varsti ei näe teda enam. Maantee, kauge maantee, kust tuleb su algus, kuhu läheb su lõpp, vaid jupikese sellest sõidab Anni…
Korraldamata salkades hakatakse liikuma tagasi kodu poole. Juhataja, õpetajad ja kasvatajad ees, lapsed järel. Poisteringi haarab juba elevus. Müks ja mats kuuldub siit ja sealt.
„Kellel on külm, võivad joosta,” lubab Isa.
Kes ei tahaks joosta, eriti poisid, kuid miks ka mitte tüdrukud. Vaid vähesed jäävad kõndima aeglasel sammul, nende hulgas ka Eevi ja Kaarin. Eduard oma kahe kepi najal astub just nende ees.
Külmunud maa on auklik ja künklik. Eduardi jalad jäävad kinni konarustesse, vaevaga suudab ta neid edasi tõsta. Rein ja Karl, kes tulles hoidsid kinni ta kätest, pistsid nüüd jooksu. Juba Eduard kukkuski. Kaarin ja Eevi hoiavad kinni poisi õlgadest.
„Kas hoiame sul kätest?” pakub Eevi.
„Jah,” vastab poiss läbi pisarate tüdrukutele tänumeeles otsa vaadates.
„Kas ennem ka kukkusid?” küsib Kaarin.
„Ei, ennem hoidsid Rein ja Karl kätest,” vastab poiss.
„On va’ poisid, jooksevad minema…!”
„Jah,” vastab Eduard.
Eduard on täna eriliselt kurb ja mõttes. Ka tüdrukuid meelitab rohkem vaikus. Isegi Kaarin ei vadista. Ta jälgib iga Eduardi jalatõstmist ja kui see juhtub libisema, toetab küünarnukki kindlamalt. Eevi mõtted on täna jälle linnas. Ema kirst ja selle haudalaskmine on nii elavalt silmade ees. Sügav muld matab nüüd kirstu. Muld on külmunud, võibolla on emagi külmunud…
„Ei tea, kas surm on väga valus?” küsib poiss lõpuks.
„Ei tea.” Kumbki tüdrukutest ei tea. Eevi teab küll, et surm on kole, suur kondine mees, vikat seljas, kuid kas ta ka valus on, seda Eevi ei tea.
„Ei tea, kust hing välja lendab?” pärib poiss edasi.
„Ikka suust,” vastab Kaarin.
„Võib ka ninast?” arvab Eevi.
„Ei tea, kas inimese hing on just tema oma nägu?”
„Muidugi on, kust Taevaisa muidu ära tunneb, kes keegi on. Taevaisa ju peab inimesi karistama nende pattude pärast.”
„Kas kõiki karistatakse?” nõuab Eevi.
„Ikka, usuõpetuse tunnis ju kõneldi,” seletab Kaarin.
„Aga kes paha ei ole teinud?”
„Seda muidugi mitte, see läheb taeva.”
„Minu ema on siis taevas,” kinnitab Eevi.
„Aga kas need, kes valetavad, lähevad põrgusse?” küsib Kaarin.
„Muidugi, vale on väga halb,” vastab Eduard.
„Aga kui niisama valetatakse, kui sellest kellelegi ei ole paha?”
„Seda küll ei tea.”
„Aga minu ema valetas alati. Kui ühed mehed tulid, siis ta valetas, et teisi ei ole käinudki. Ka mina pidin nii valetama. Mu ema ütles ikka, teie olete mu ainukesed. Aga sellest ei olnud ju kellelegi paha,” kõneleb Kaarin.
„Miks ta siis nii valetas?” küsib Eduard.
„Ma ei tea, vist ei tahtnud näidata, et meil oli kapis teiste toodud kraami; siis vahest teised ei oleks andnud… Aga ma ei tea…”
„Anni vist on küll taevas,” ütleb Eevi.
Kõik kolm tõstavad silmad pilvedesse ja vahivad nende liikuvaid ja muutuvaid mügarikke.
„Meie teda ei näe, tema näeb meid küll,” ütleb Eduard. „Ma arvan, surm ei olegi nii kole, Annil on seal kõrgel vist väga ilus.”
Siis korraga võtab ta ilme väga kurva varjundi. Mõni samm astutakse vaikides, kuni poiss jälle küsib:
„Ei tea, kas inimese hinge jalad on ka haiged, kui ta pärisjalad on haiged?”
„Ei tea,” vastab Kaarin, kuid Eevi arvab, et hingel ei olegi niisuguseid jalgu, hing ju lendab, hingel on linnu jalad.
„Siis ma tahaksin küll surra,” vastab poiss kindlalt.
Süvenenud sügavatesse probleemidesse, ei pane keegi tähele, kui Eduard astub õnnetult rööpasse ning kukub, enne kui toetajad suudavad taibata. Poisi ninast pritsib lobinal verd. Kaarin jookseb koju abi järele. Kuni Eduard kantakse paviljoni, on ta langenud minestusse.
5
Kümneaastaselt saadetakse Eevi suvel karja. Liiva talu peremees palkab ta endale seakarjuseks. Liiva peremees on alaline lastekodu karjaste vajaja. Ta on nõudlik ja karm peremees, kuid alati korralik maksja. Kui karjus tuuakse sügisel tagasi, on kindel, et laotakse lauale ka teenitud palk, ehk olgu noos selle võrra väiksem, kui karjuse süü läbi on tekkinud kahju. Liiva peremees ei taha kelleltki sentigi ega maksa ka kellelegi rohkem kui õigus ja kohus.
Liiva talu asub kaheksa kilomeetrit lastekodust eemal. See on üksik talu suure metsa ääres libamisi nõlvakul. Lähemale sõites näib, et ka teiselt poolt ümbritseb talu mets, õigemini soine võsastik. Vaid pahemalt poolt ja lõuna poolt küljest looklevad viljapõllud kaugele. Üle väljade valendavad teiste talude katused, neid on silmapiiril vähe.
Kui Eevi riidekompsuga taluõuel maha astub, tormavad teda esimesena tervitama koerad. Kuna peremees õiendab hobuse lahtirakendamisega, litsub Eevi hirmust värisedes end seljaga vastu vankri päralauda. Koerad lähenevad, nuusutavad ainult, liputavad saba ning kiunuvad kehaga vääneldes. Kust Eevi teab, et see on sõbralik väljendus? Lastekodus ei olnud koeri, linnakoerad jalutavad rahulikult tänavail, ei kiunu ega nuusuta võõraid inimesi.
Koerte häälitsemise peale plõksatab elumajauks. Eevi näeb lähenevat vanaldast, pisut küüruvajunud sõbralike silmadega naist. Ta ulatab Eevile parkunud ning krobelise käe, võtab teise käega kompsu ning sõnab:
„Tule nüüd sisse, ega koerad hammusta, ära karda. Palla, Tuks, minge ometi jalust, näete, et laps kardab…”
Perenaine ja tulevane seakarjus astuvad madalasse, kivipõrandaga, tuhmunud ruumi, kus pahemat kätt akna all seisab suur laud, pealt pruuniks värvitud. Kahel pool lauda sirutavad end kaks pikka pinki. Otse laua taga vastu seina valendab lai voodi. Teisel pool paremat kätt, nagu piinlikult end peites, seisab laudadest kokkulöödud koiku.
„See seal on sinu ase, pane oma asjakesed sinna, pärast riputad kleidikesed naelte otsa, pesu paned päitsikoti alla, sukad jalutsisse ja kingakesed voodi alla,” tähendab perenaine Eevile koiku suunas näidates ning ise edasi seletades. „Siin teises voodis magavad Andres Reedaga, ega sa üksinda jää, ega sul pruugi karta. Homme teeb peremees sulle uued pastlad, enne ei mõistnud teha, saavad ehk väikesed.”
Asetanud kompsu voodile, mida katab kirjudest nartsudest kootud tekk,
