üleelamisi jaganud.
Usaldus on maagiline asi, sest inimestel on justkui kalduvus täita meie ootusi. Kui te teete oma abikaasale selgeks, et ta keerab kindlasti tööl kõik kihva, sõidab kindlasti auto sodiks või rikub oma tervise täiesti ära, siis seate te negatiivseid ootusi. Kui te aga eeldate, et ta saab kõigega edukalt hakkama, siis ta tõenäoliselt saabki.
Usaldus teise inimese vastu tähendab seda, et te usaldate kõik teise inimese kätte nii nagu Robert Redford filmis «Hobulausuja», kui ta usaldas autorooli teismelisele, kes hoidis seda esimest korda elus, ja istus ise kõrval, kaabu silmile tõmmatud. Teise inimese usaldamine tähendab seda, et te ootate parimat tulemust, mitte halvimat, kui tema midagi teeb. Kui te kedagi usaldate, siis ei pea te üle kontrollima, tegema mingeid tagavaraplaane või olema valvel, sest te ei karda mingit ohtu. Te võite südamerahus magada, teades, et kõik läheb hästi.
Seda tasub tõesti üle korrata – kui sa usaldad, siis ootad sa alati parimat tulemust.
Need, kellel on raske teisi usaldada, ehkki kõik märgid näitavad, et nad pole ohus, reageerivad nii tegelikult oma hirmudele. Võib-olla me kardame, et ei saa seda, mida vajame, või et me saame selle liiga hilja. Võib-olla kardame, et kulutame liiga palju raha või peame mingit lisatööd tegema. Võib-olla, ja nii see just ongi, kardame me üksindust, igavust või ebamugavustunnet. Kui te olete samasugune nagu mina ja leiate, et te olete sunnitud muudkui teisi parandama, kritiseerima ja oma kaaslast üle trumpama, siis reageerite te nii oma hirmudele. Kui te jätate reageerimata oma hirmule tulemuse pärast, ükskõik mis situatsioonis te ka poleks, ei peagi te domineerima, manipuleerima või kontrollima.
Selgub, et minu hirm oli tingitud refleks, mille ma olin aastate jooksul välja arendanud oma haavatavuse varjamiseks – haavatavuse, mis on nii suurima valu kui ka suurima naudingu allikas. Varjasin seda nii hästi, kui sain, sest uskusin, et see on ebameeldiv. Iroonia seisnes aga selles, et inimesed, kes olid minu arvates nii õrnad ja kellega oli nii lihtne suhelda, olid tegelikult kõik võimelised väljendama oma tegelikke hirme, rõõme, süüd, vajadusi ja kurbust. Olin nende avatusest ja soojusest võlutud. Pidasin neid väga köitvateks inimesteks.
Kui ma valisin kontrolli, selle asemel et lubada endal olla haavatav, tegin ma seda läheduse hinnaga. Nüüd aga tean, et kontroll ja lähedus on vastandid. Ma ei saa mõlemat korraga. Kui ma ei ole haavatav, ei saa ma ka lähedust. Ilma läheduseta pole ei romantikat ega emotsionaalset sidet. Kui ma näitan oma abikaasale, et ma olen haavatav, tundub sellega iseenesest kaasnevat kirg ja pühendumus.
Nüüd püüan vähendada kontrolli nii palju, kui vähegi saan, ja ma luban endal olla haavatav. Kahjuks ei tee ma seda täiuslikult, aga näib, et see polegi tähtis. Ainuüksi see, et ma seadsin enda jaoks esikohale kontrolli asemel läheduse, järgides selles raamatus kirjeldatud põhimõtteid, on muutnud mu abielu kirglikuks, romantiliseks liiduks.
Kui sul pole öelda midagi head, ära ütle mitte midagi.
Üks mu sõbratar kirjeldas oma abielu nii, et ta tunneb ennast justkui vaimses mõttes kohvrid-pakitud-ja-jooksukingad-jalas-seisundis – et ta võiks mõne minutiga asjad kokku panna ja põgeneda. Ta oli kogu aeg valmis astuma uude ellu, mis pakuks talle kõike seda, mida ta vajab, ja ilma mehe abita.
Minu terapeut tuletas mulle meelde, et kui ma esimest korda tema vastuvõtule tulin, olin samasugune. Tundsin tihtipeale, et mu elu oleks palju lihtsam, kui ma ära lahutaksin, või oleksin koos mõne teise mehega, kes on armastusväärsem ja hoolivam. Kui ma elan oma unistuste abikaasaga, ei peaks ma ju planeerima, korraldama, organiseerima ja kõike üle kontrollima. Minu ekslik suhtumine heitis suhtele süngeid varje. Ma olin nii närviline, et kõige pisemgi probleem näis olevat piisav põhjus see abielu lõpetada ja loota, et järgmine on parem. Tundsin tollal niisugust valu ja arvasin, et käitun nii õiglaselt, et abielutõotuse pidamine ei tundunud enam tähtis olevat. Nüüd sõbrad naeravad mu üle, kui ma neile sellest räägin, sest see tundub nii naeruväärne, et ma olin valmis oma suurepärasest ja täiuslikust abikaasast lahti ütlema.
Mõned inimesed otsivad vigu, nagu oleks need mingi peidetud varandus.
Kui te olete naine, kes tunneb masendust, üksindust ja vastutust kõige eest, siis on see raamat just täpselt teile. Kui te suudate endale tunnistada, et te kontrollite, näägutate või kritiseerite oma abikaasat pidevalt või mõnikord, siis on teie ja ainult teie ülesanne tegutseda selle raamatu näpunäidete järgi, et taastada lähedus oma abielus ja väärikus ning rahulolu iseendas.
Ma ei taha öelda, et teie vastutate kõikide probleemide eest oma abielus. Te ei vastuta kõige eest. Ka teie abikaasa võib palju asju muuta, aga teie ei saa seda kontrollida. Te ei saa teda muuta – te saate muuta ainult ennast. Hea on, et nüüd, kui te olete ära tundnud käitumisviisid, mis probleeme tekitavad, saate te neid muuta. Selle asemel et raisata aega ja mõelda, mida peaks minu abikaasa tegema, eelistan ma hoida oma energiat omaenda õnne suurendamiseks. Minu eesmärk oli loobuda kontrollivast käitumisest ja vaadata sissepoole, mitte väljapoole.
Ma soovitan teil sedasama teha.
Veidi aega pärast seda, kui ma hakkasin alistuvat käitumisviisi omandama, oli mul võimalus jagada seda filosoofiat paari sõbratariga, kes hakkasid kasutama neid põhimõtteid ka oma abielus. Nende kogemus kinnitas samuti selle protsessi õigsust ja toimet. Ka nemad kogesid suuri innustavaid muutusi oma elus. Varsti kogunes kord kuus minu elutuppa viieliikmeline alistujate rühm. See kasvas ruttu, sest mulle helistasid naised, keda ma ei tundnudki ja kes tahtsid ka teada saada, kuidas taaselustada oma abielu. Kui meid kogunes rohkem, kui mu elutuppa mahtus, sulgesin ringi uustulnukatele ja lõin n-ö alistuva hoiaku toetusrühmad, kus õpetatakse naisi ja aidatakse neil välja kujundada edukaks alistumiseks vajalikke käitumismalle. Üha enam lisandus naisi, kes tulid küsima, kuidas alistuda.
Täna rakendavad selle raamatu põhimõtteid juba tuhanded naised. Nad on oma abielus taas lõkkele puhunud armastuse ja saavutanud läheduse, mis oli aastaid kustunud, ja vabanenud sellest tundest, et nad vastutavad kõige eest. Te leiate sellest raamatust katkendeid nende naiste lugudest, keda ma ringis, töörühmas ja meie internetileheküljel kohtasin. Kõik need lood on tõestisündinud, kuigi nimed ja mõned detailid on asjaosaliste privaatsuse huvides muudetud.
Teie abikaasa teeb asju, mis käivad teile hirmsasti närvidele. Ma tean seda, sest mul on ka abikaasa ja ta on nagu teie mehedki surelik, kellel on päris palju puudusi. On olnud aegu, mil minu arust olid tema puudused nii kohutavalt suured, et ma ei tahtnud temaga enam päevagi elada.
Selgus, et mu abikaasa on hea mees. Aga kuidas teada saada, kas teie abikaasa on hea mees? Ja millal peaks tõesti lahkuma?
On olukordi, milles naine ei tohiks oma meest usaldada. Nendes olukordades ei soovita ma alistuda, vaid kolida eraldi elama või lahutada. Ja ainult teie saate otsustada, kas te olete niisuguses olukorras.
Enne kui te alistuvat käitumisviisi hakkate õppima, kontrollige, kas mõni järgnevatest situatsioonidest käib teie kohta.
1. Ärge alistuge mehele, kes tarvitab teie kallal füüsilist vägivalda
Kui teie turvalisus on ohus, pole lähedus kuidagi võimalik. Ma soovitan teil suhte nii kiiresti kui võimalik lõpetada, kui teie abikaasa on teinud järgmisi asju:
¤ löönud teid käega,
¤ löönud teid jalaga,
¤ löönud
