Julgus alistuda. Laura Doyle
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Julgus alistuda - Laura Doyle страница 6
Teie abikaasa ei ütle teile, et ta tunneb ennast justkui kohitsetuna, kui te tema käitumist kritiseerite. Ta ei ütle teile, et kui te niisuguse tooniga räägite, siis on tal sama tunne nagu teismeliseeas, mil ta unistas mingist oma paigast, kus keegi talle närvidele ei käiks. Ja kindlasti ta ei ütle teile, et peab teid seksuaalselt sama vähe kütkestavaks kui oma ema.
Selle asemel algab külm sõda.
Kui te teatate talle, et teie meelest pole tema otsused head, siis pöördub ta oma poisikesepõlvekommete juurde ja annab vaimselt teie nõudmistele teatud piirini järele, sest nagunii ei vasta ta iialgi teie standarditele. Ta võib isegi alateadlikult teiega kõiges nõustuda ja loobuda üleüldse tegutsemisest.
Ja kas teda saabki selle eest süüdistada?
Kui mehed tunnetavad, et neist ei peeta lugu, tõmbuvad nad tagasi. Enne kui ma alistusin, vaatas mu abikaasa väga palju televiisorit. Teie mees leiab võib-olla, et golfi mängimine, ületundide tegemine või garaažis vanade autode putitamine on palju meeldivam, kui teiega aega veeta. Loomulikult pakub teile omamoodi rahuldust, kui te teatate oma abikaasale, mida te tegelikult arvate, aga see on liiga kallis lõbu – te isoleerite ennast temast ja sulgete ennast oma üksildusemulli.
Kui te näitate üles lugupidavat suhtumist oma mehe vastu, siis tekib temas soov rohkem koos teiega olla, jagada teiega veelgi isiklikumaid tundeid, ja armatseda teiega veel kirglikumalt. Pole paha talle (ja endale) meelde tuletada, et te abiellusite targa ja tubli mehega.
Kindlasti olete tihti mõelnud nagu minagi, et te peaksite hea meelega oma abikaasast lugu, kui ta oleks ainult vastutustundlikum. Aga probleem on selles, et te ei saagi seda kunagi teada, kas ta on vastutustundlik, kui te ei lase tal proovida.
Võib-olla olete ära unustanud usalduse ja austuse oma kaaslase vastu, kuna olete tööl harjunud kõiki käsutama ja teete seda harjumusest kodus edasi. Võib-olla kõigutas teie usku see, et ta sõitis kiirteel teisele autole tagant sisse, ja te tunnete sestsaadik vajadust teda autoroolis hoiatada. Võib-olla olete pettunud, et ta pole krediitkaardi arvet ära maksnud ja peab maksma intressi, mis on teie arvates raiskamine. Ükskõik mis on see põhjus, miks te ei aktsepteeri oma abikaasa tegutsemisviise – ja mõnikord on teil ilmselt õigus –, teda solvates maksate te läheduse kaotamisega ikkagi väga kallist hinda. Mis teie jaoks tähtsam on: hoida valvsalt ise kõigel silm peal või nautida läheduse soojust? Tunnistage endale, et te peate nende kahe vahel valima.
Kui te valisite austuse tema vastu, olete teinud järsu pöörde oma abielu muutmise teel ja määranud endale edasiliikumiseks uued reeglid. See on võrreldav autosõiduõppega. Te olete otsustanud, et järgite liikluseeskirju ja peatute näiteks punase fooritule ees või näitate enne pööramist suunatuld, sest te peate arvestama teiste liiklejatega. Kui te peatute punase tule all ainult siis, kui teil tuju tuleb, siis teete lõpuks avarii. Sama kehtib teie abielus: te peate järele andma isegi siis, kui te ei taha seda teha, selleks et vältida konflikti.
Kui teile tundub, et teie abikaasa on vastutustundetu või kangekaelne, võite endale näiteks keelde hammustada ja meenutada endale, et olete uuel teel. Loomulikult on palju lihtsam talle midagi nähvata, aga leidke selle asemel hoopis endas jõudu olla suuremeelne. Te suudate seda. Tuletage meelde mõni juhtum, kus teie abikaasa oli hooliv, vapper või ennastohverdav. Hoidke see pilt endal peas, nii suudate vastu panna kiusatusele teda kritiseerida.
Seda on öelnud Winston Churchill, ja ma võin nende sõnade õigsust kinnitada.
Nii nagu te võite mõnikord juhtumisi punase tule alt läbi sõita, nii võib ka aeg-ajalt juhtuda, et käitute oma abikaasaga lugupidamatult, sest mitte keegi pole täiuslik. Oluline on siiski vabandust paluda, kui mõistate, et olete hoolimatult käitunud. Abikaasast lugupidamisel on tähtis see, et te tunnistate oma viga ja annate talle teada, et kahetsete seda.
Alguses tuleb teil tõenäoliselt alalõpmata vabandust paluda: iga kord, kui te tema ideede peale silmi pööritate ja kui te õpetate, mida ta peaks selga panema ja mida ta peaks telefonis ütlema. Vabandamine võib küll olla ebameeldiv, aga see on oluline, sest annab abikaasale märku teie lugupidamisest tema vastu. Paluge alati vabandust, kui olete kritiseerinud, käsutanud, näägutanud või teda tõrjunud, isegi siis, kui teil ei ole sellest kahju. Alguses võib see tunduda veider, isegi võlts. Aga ma soovitan teil siiski ennast kokku võtta ja käituda nii, nagu te peaks oma abikaasast lugu. See harjutus on väga tõhus, kuna see juhib teie tähelepanu kõrvale sellelt, mida te üldse ei hinda, ja aitab keskenduda sellele, mida te kõrgelt hindate. Tulemus on see, et hakkate tundma ehedat austust oma mehe vastu.
Kui te vabandust palute, siis nimetage alati ka see põhjus, mille pärast te seda teete. Öelge näiteks: «Palun vabandust, et käitusin nii lugupidamatult ja kritiseerisin seda, kuidas sa aitasid Tayloril koolitööd teha.» Siis laske tal vastata. Teil on vastuseks sellele, mis ta ütleb, nüüd tohutu kiusatus kommenteerida tegelikku olukorda.
Ärge tehke seda!
Teil on ehk kiusatus lisada oma vabandusele: «Sa peaksid lihtsalt kuueaastase lapsega veidi kannatlikum olema». Ja arvake ära, mis siis juhtub, kui te seda ütlete? Te olite jälle lugupidamatu. Nüüd olete talle juba uue vabanduse võlgu, nii et te olete samas olukorras nagu vestluse alguses. Tähtis on ära kuulata, mida ta teie vabanduse peale ütleb, ja anda talle mõista, et te tõepoolest kuulsite seda. Mina kordan mõnikord selle üle, mis ta ütles. Te võite ju jutu lõpetuseks öelda: «Jah, mul on tõesti kahju,» aga ärge rohkem seda teemat puudutage.
Reageerimise vältimise jaoks võib mõnel juhul kuluda mitu meetrit kleeplinti, millega oma suu kinni teipida. Aga tehke selleks mida iganes.
Emily protesteeris, kui ma soovitasin tal kõigepealt lugupidamatu käitumise eest oma mehe Timi käest vabandust paluda – ta oli kritiseerinud oma abikaasat, kui too püüdis köögilakke uut valgustit kinnitada. Naine selgitas: «Ta tegi kõike nii ebaloogiliselt: ta seisis toolil, mis pidi kohe-kohe ümber kukkuma, ja toetas teise jalaga köögilauale, millele me olime just äsja uue ilusa katte pannud. Ma ütlesin, et ta oleks ju võinud lihtsalt garaaži minna ja treppredeli tuua. Miks ma pean paluma vabandust oma lugupidamatuse pärast, kui tema oli nii laisk ja hoolinud meie uuest köögilauast?»
Emily jutus oli iva.
Aga see kriitika ja üleolev toon rikkusid kogu nende laupäeva ära. Mees ei läinud treppredelit tooma, sest talle ei meeldinud, et tema käitumist kontrollitakse. Ja kui ta juba tajus, et naine teda ründab, ei tundnud ta muidugi naise vastu enam mingit hellust. Ülearune on lisada, et tal polnud ei tuju naerda ega ka pikalt vestelda ega istuda vaikselt diivanil teineteise kaisus – kõik need laupäevaõhtused asjad, mis lähedustunnet kasvatavad.
Soovitasin siiski Emilyle see ainumaski kord mehelt vabandust paluda. Nagu ta hiljem jutustas, tõigi ta kartlikult pobisedes kuuldavale rasked sõnad: «Palun vabandust, et ma olin nii lugupidamatu, kui ma kritiseerisin sind, kui sa lampi lakke riputasid.» Emily kokutamine ei lugenud midagi. Abikaasa naeratas talle lahkelt ja ütles: «Mulle meeldib see külg sinus».
Cathy abikaasa lõi nende jalamatist naelad läbi, et seda kuivama panna. «Minu jalamatis on nüüd augud sees,» kurtis naine. «Kas sa tahad öelda, et ma poleks pidanud talle ütlema, mida ma sellest arvan?» Kuna pole mingit lugupidavat viisi, kuidas öelda oma abikaasale, et ta tegi teie meelest midagi väga rumalat, siis alistuv naine ei ütle lihtsalt mitte midagi. Selle asemel tuletab