Laiemas plaanis ei tähenda need paar auku jalamatis mitte midagi.
Collette oli samas olukorras, kui tema abikaasa kogemata nende lapse lemmikmänguasja ära viskas. «Mina olen see, kes peab poja pahameele välja kannatama,» ütles ta mulle. «Minu abikaasa on ju sel ajal tööl, kui laps selle pärast kisa tõstab. Ma olen nii vihane, et võiksin tema pihta lausa asju loopida!»
Aga abikaasal, kelle pihta ta oli valmis asju loopima, oli ka vägagi hinnatavaid omadusi. Ta oli nõus kasvatama poega naise, mitte enda usutunnistuse järgi. Ta tegi jõupingutusi, et naise sugulastega hästi läbi saada, ja töötas palju, et naine saaks lapsega kodus olla. Pärast mõningast kaeblemist mõistis Collette, et selle mänguasja pärast tülitsemine pole üldse tema huvides, ja ta elas oma pahameele välja nii, et rääkis sellest sõpradele. Nii hoidis ta ära õhtuse nääkluse, millele oleks järgnenud suur vaikus. Ja teate, mis ta veel ära hoidis? Lapse nutuhoo, mis oleks vallandunud vanemate tüli kuuldes, ja lisaks kõigele ei pidanud Collette magama kogu öö kangelt oma voodipoolel püsides… Seega ei olnudki see kriitilisest märkusest hoidumine nii suur ohver.
Alguses tundus mulle, et abikaasast on võimatu lugu pidada, sest ma olin veendunud, et olen temast parem ja teen asju paremini. Aga tulemused olid seda igati väärt ja kinnistasid kiiresti minu uut käitumist. Leidsin eneseväärikuse ja eneseaustuse, rääkimata harmooniast, suuremast lähedusest ja abikaasast, kes lausa jumaldab mind. Naised, kes otsustasid läbi teha samasuguse muutuse, ehkki mitte perfektselt, leidsid, et see kõik kehtib ka nende kohta. Kui meie seda suudame, suudate ka teie.
Abikaasa jumaldab teid selle eest.
2.
Loobuge kontrollist, et saada rohkem võimu
Kui mees ei tunne, et teda armastatakse niisugusena, nagu ta on, siis kordab ta teadlikult või alateadlikult seda käitumist, mida ei tunnustata. Ta tunneb sisemist sundi korrata seda käitumist seni, kuni teda hakatakse armastama ja tunnustama.
Ärge öelge enam oma abikaasale, mida ta peaks tegema, mida ta peaks selga panema ja kuidas ta peaks asju ajama, isegi siis mitte, kui arvate, et te lihtsalt aitate teda. Tegelge nii palju kui võimalik oma asjadega. Teadke, et kui teis tärkab vajadus teda kontrollida, võib see kaasa tuua ka teie hirmu, mis on antud olukorras kohatu.
Kirjutage üles viis olukorda, mil te oma abikaasat hiljuti kontrollisite. Iga olukorra puhul küsige endalt, mis see täpsemalt oli, mida te kartsite. Kas teie hirm oli realistlik? Milline oleks olnud kõige halvem stsenaarium? Kas olukorra kontrollimine vääris abikaasa läheduse kaotust? Harjutage ennast oma hirmuga silmitsi seisma ja loobuge oma abikaasa kontrollimisest, et teha ruumi lähedusele ning muutuda nii heaks inimeseks, kui te vähegi suudate olla.
Kontrollivajaduse taga on hirm – suur hirm. Ma nimetaksin seda isegi kabuhirmuks. Aga mis see on, mida me nii hirmsasti kardame?
Paljud naised kardavad, et abikaasa ei tea, kuidas korralikult igapäevakohuseid täita, kui nad omaette jätta. Need naised on veendunud, et abikaasa on niivõrd saamatu, et see ohustab pidevalt terve perekonna heaolu – kui just naine vahele ei astu. Ma kohtan iga päev tülpinud ja vihaseid naisi, kes kinnitavad, et kui nemad ei juhenda abikaasat, kuidas ta peaks asju ajama – lapsi kasvatama, majandama, tööd tegema või hambaid pesema –, siis läheks kõik allamäge.
Mõned naised väidavad, et nad ei julge lapsi isa hoolde jätta, sest nad on «täiesti kindlad», et mees ei viitsi lastele korralikku õhtusööki teha, ei pane neid õigel ajal magama või ei kontrolli, kas neil on koolitöö tehtud. Teised jälle ei usu, et abikaasa suudaks korraldada mõnd meeldejäävat õhtut kodust väljas või teha head kaupa näiteks autot ostes. Mind ajab naerma, kui need naised mulle sedalaadi muredest räägivad, sest ma mäletan, et mõtlesin mõnda aega tagasi täpselt samamoodi. Nüüd üritan neid eksiarvamusi ümber lükata ja küsin nende käest: «Kas te arvate, et ta laseks siis lastel näljas olla? Kas te arvate, et väikebussi ostmine viiks teid pankrotti?»
Ja kui irratsionaalselt see ka ei kõlaks, on nende vastus sellistele küsimustele lühike jah .
Naised tunnevad kontrollivajadust, sest nad kardavad, et kui nad kõike ise ära ei korralda, siis jäävad nende vajadused rahuldamata.
Võimalik, et teie abikaasa ongi hoolimatu või saamatu, aga seni, kuni te pole talle mingi ajavahemiku jooksul täielikku usaldust andnud, ei tea te seda kindlalt. Võimalik, et ta on suurepärane mees, kes kulutab suurema osa ajast enda kaitsmiseks teie kriitika eest. Kuni te ei lõpeta püüdlusi abikaasa elu juhtida, ei saagi te kunagi teada, kuidas tegelikult abielu koos temaga oleks. Ma ei ütle , et teie olete oma abikaasa vigades süüdi. Teie abikaasa vastutab alati oma tegude eest ikka ise. Kui ta on halb isa või kui ta ei hooli oma perekonnast, siis ei ole see naise süü. Ja samas, kui te näägutate, solvate, kritiseerite või olete tema vastu lugupidamatu, siis te hävitate ka tema usalduse, mõtlemisvõime ja suutlikkuse, nii emotsionaalses kui majanduslikus mõttes.
Ma ei lakanud hirmu tundmast, aga ma ei lase enam hirmul ennast kontrollida. Ma võtan hirmu kui üht osa elust, eriti hirmu muutuste ees, hirmu tundmatuse ees, ja ma liigun edasi hoolimata pekslevast südamest, mis ütleb: pöördu tagasi, pöördu tagasi, sa sured, kui liiga kaugele lähed.
Minu hirmud, mille all ma kannatasin, olid nii suured, et mul oli väga raske oma abikaasaga niinimetatud kontrollivabale kohtamisele minna. Terapeut soovitas mul katsetada seda abikaasa usaldamise kontseptsiooni ja ma olin nõus minema kohtamisele, kus kõik otsustab tema – ainult sellel ühel õhtul. Selle kohtamise puhul ütleb hoopis tema mulle, mida selga panna ja mis kell ma pean valmis olema. Sel õhtul juhib tema autot, valib restorani, tellib mulle söögi, maksab arve ja planeerib ka järgnevad üritused selleks õhtuks. See annaks mulle omakorda võimaluse lõõgastuda ja harjutada tema usaldamist, lastes tal vahelduseks vastutav olla.
See pidi ka tõestama mulle, et vaatamata mu ülimuslikule mina-teen-nagunii-kõike-paremini-kompleksile annab abikaasa mulle tõesti kõik, mida ma vajan ja soovin kuni selleni, et ta tellib mulle õhtusöögiks mu lemmikroa. Nõustumine selle harjutusega tähendas, et ma olen tahtlikult haavatav – seisund, mida ma tavaliselt alati väldin, maksku mis maksab.
Kui mu terapeut selle ülesande mulle andis, siis ta teadis ilmselt, et mul on tõsiselt raske lasta sellele kõigel omasoodu kulgeda. Ta mõistis, et mul on raske kas või üheks õhtukski oma käsutamisharjumusest lahti öelda ja et ma ei suuda seal lihtsalt oma hirmude küüsis istuda.
Mul läks see katse väga halvasti – selleks ajaks, kui me maja juurest välja tagurdasime, arvasin ma juba ära, kuhu John mind viib, ja ma ütlesin talle, kustkaudu sinna kõige otsem on sõita. Restorani juures ütlesin ma talle, kuhu parkida, ja ma nihelesin ärevalt oma toolil, kui ta tellis mulle toitu, mille kohta ma olin juba igaks juhuks kavalalt maininud, et see on väga isuäratav.
Teenindus oli sel õhtul kohutav. Me pidime liiga kaua oma toitu ootama ja ettekandja ignoreeris meid. Ma teatasin abikaasale, et tahan juhatajaga rääkida ja nõuan temalt, et me ei peaks selle toidu eest maksma, kuna me pidime nii jube kaua seda ootama. John kinnitas mulle, et meil pole kusagile kiiret ja et tema maksab hea meelega selle toidu eest siiski ära. Ta ütles, et naudib seda võimalust minuga koos olla ja rääkida!
Ma olin hirmuärevusest endast väljas. Kui me viimaks restoranist lahkusime, palusin, et ta mu koju viiks (selle asemel et kinno minna, nagu temal plaanis oli), sest ma olin nii õnnetu. Aga mida ma nii kohutavalt kartsin, kui ma oma mehega õhtut veedan? See oli täiesti jabur!
Mind ei
