mida te ütlesite. Nii kaevate te ainult vanad probleemid üles. Selle asemel kinnitage talle oma algset sõnumit. Te võite näiteks öelda: «Ma olen kindel, et sa saad sellega hakkama,» või «Milline kergendus, et ma ei pea selle peale mõtlema.»
Te leiate sellel austamise teel nii meelerahu, kergendust, rõõmu kui ka kirge, mida te ei leia mingil muul viisil.
3.
Hoidke oma alistumine saladuses
Tarkus koosneb kahest osast: (a) väga palju on öelda, ja (b) mitte seda öelda.
Andke endale lubadus, et te harjutate alistumist vähemalt kuus kuud, enne kui räägite abikaasale, et olete nüüd selle käitumisviisi valinud. Selle asemel et teda asjasse pühendada, leidke paar sõbratari, kes teid kuulavad ja teie arengut toetavad.
Kui te olete selline nagu mina, siis on teie esimeseks instinktiks rääkida oma abikaasale kõike, mida te olete alistuva käitumisviisi kohta juba õppinud. Võib-olla on teil kiusatus anda talle lugeda seda raamatut. Aga ma soovitan tungivalt, et hoiaksite need uued teadmised endale. Mõte hoida oma abikaasa eest midagi saladuses on muidugi vastuolus läheduse ideega. Pealegi, kuidas te saate olla tõeliselt lähedased ja üksteist mõista, kui te ei jaga kõiki oma tundeid?
Siin on mõned laused, mida on öelnud oma abikaasale targad ja hoolivad naised, kes just on alustanud alistava mõtteviisi omaksvõtmist (ja ma ei mõelnud neid välja!):
«See raamat ütleb, et ma peaksin hakkama sinust rohkem lugu pidama.»
«See kirjanik ütleb, et ma ei peaks sulle nõu andma. Ma arvan, et ta eksib, eks ole ju?»
«Ma hakkan alistuvaks naiseks, sest mul on kõrini, et pean kõik üksinda ära tegema. Nüüd sa alles näed, mis tähendab teha ära mingigi osa kogu sellest tööst!»
«See raamat ütleb, et ma peaksin vait olema, kui sa nõusid valesti masinasse paned (kannad sobimatuid riideid; ei vaheta tita mähkmeid õigesti).»
«Nüüdsest peale hakkan ma sinu väikseid kingitusi hindama.»
«Ma hakkan teesklema, et austan sind ja usun sinusse, isegi siis, kui ma seda tegelikult ei tee.»
Igas niisuguses lauses sisaldub kriitika või mõni kontrolliv kommentaar. Te ütlete seda seetõttu, et esialgu on teie viha, üksildus, kurnatus ja pahameel nii esiplaanil ja peaaegu võimatu on neid tundeid mitte väljendada, kui sellised vestlused aset leiavad. Sellest rääkimine kahjustab aga teievahelist lähedust – ja see võtab teilt julguse ära, kui olete just alustanud.
Ma ei tea ühtki viisi, kuidas abikaasale alistumisest rääkimine võiks kasulik olla. See on sama mis minna uue dieedi esimesel päeval pagaripoodi. Kui teil pole veel harjumust maiustustest mööda minna, võite te šokolaadikoogile lihtsalt alla jääda ja olla vanas kohas tagasi juba enne, kui te õieti alustadagi saite. Kui te olete juba omandanud harjumuse kookidest mööda astuda, on pagaripoodi minek ohutum, sest te olete harjunud kiusatusele vastu panema. Samuti olete jõudu juurde saanud ja see teeb teid tugevamaks.
Ma tõesti palun, et te hoiaksite selle teema saladuses, sest ma olen märganud, et naised tavatsevad seda soovitust eirata. Mõned naised ütlevad, et nad teavad küll, et ei peaks alistumisest abikaasale rääkima, aga nende abikaasad on teistsugused või on nemad ise teistsugused või et nad jagavad abikaasaga alati kõike.
Üks naine kirjeldas, kuidas ta rääkis abikaasale alistumisest – ta tahtis, et mees teaks, kui raske tal on teda usaldada, sest too on teda nii palju kordi alt vedanud. Uhh! Siis rääkis ta mulle, et tundis ennast pärast seda vestlust paremini, ehkki ma ei soovitanud tal seda teha. Võib-olla tundis ta ennast tõesti veidi aega paremini. Aga öelda oma mehele, et ta on naist nii palju kordi alt vedanud, ja üritada luua samal ajal usaldust ja lähedust, on sama mis süüa kohe dieedi alguses ära suur tükk juustukooki – see on läbikukkumine!
Ma olen sageli kahetsenud, et rääkisin –
ma pole mitte iialgi kahetsenud, et vaikisin.
«Kas mu abikaasa ei saagi siis aru, et midagi on teoksil?» küsivad naised minu käest tihti. Loomulikult saab. Enamik mehi teab suurepäraselt oma naise tujusid ja harjumusi (isegi kui näib, et nad ei märka neid). Teie abikaasa pole mitte ainult meeldivalt üllatunud, kui ta tajub, et naine kohtleb teda lugupidavalt ja näib olevat õnnelikum, vaid ta tunneb ka uut ja sügavat rahulolu, sest tema tavapärane igapäevane kogemus muutub. Ja vastutasuks tundub teile, et ka temaga on kergem koos elada, sest ta ei pea enam reageerima pingetele ja nähvamistele, mis teie abielus nii tavalised olid.
Aga ta ei tule siiski küsima, mis teil teoksil on. Ta ei anna teile kuldmedalit, sukapaelaordenit ega isegi mitte kaelakeed. Muutus on vaevumärgatav, justkui oleksite lihtsalt paranenud raskest külmetusest. Te olete jälle terve, aga te ei ole nii tohutult muutunud, et inimesed tuleksid ja ütleksid, kui kena te ilma paistes silmade ja punase ninata välja näete. Te olete lihtsalt jälle vana hea teie ise.
Kuna abikaasale alistumine tähendab lihtsalt endise käitumise puudumist, on tõenäoline, et teie abikaasa ei märka seda tükk aega. Alguses ta võib-olla ootab, et ka teie teine pale lööks välja. Ja pikapeale hakkab ta teie uut käitumist usaldama.
On veel üks põhjus, miks teie abikaasa ilmselt ei küsi, miks te teistmoodi käitute. Ta on harjunud, et teie ütlete talle, mida teha – nüüd aga taaskohtub ta oma sisehäälega. See on sama hääl, mis ütles talle kord, et te meeldite talle, et ta armastab teid ja et ta tahab teiega abielluda. Kui ta seda jälle üle pika aja kuuleb, võib ta sellest nii hõivatud olla, et ei märkagi teie tegevust.
Alistumine oma abikaasale muudab teie elu täielikult, ja see muudab ka tema elu, aga sellest rääkimine ja selle tegemine on kaks ise asja.
Te peate ise olema see muutus, mida te maailmas näha tahate.
Kui Paula alustas alistuva käitumisviisi omaksvõtmist, oli selle «saladuses hoidmine» abikaasa eest tema jaoks väga ebameeldiv, kuigi ta nägi oma abielus märkimisväärseid muutusi. Pakkusin välja, et ta räägiks abikaasale sellest alles kuue kuu pärast. Ta nõustus ja kui kuus kuud täis sai, oli Paula muutunud. Ta ei arvustanud enam oma meest ja ta mõistis ka, et tegelikult polegi tal mingit saladust avaldada. Abikaasa teadis, et ta on muutunud, ja ei paistnud sugugi pettunud, et naine polnud talle sellest varem rääkinud. Ta isegi teadis, et see kõik on kuidagi seotud alistuva naise mõtteviisiga, ja ta teadis naise sõbratare, kes samuti alistuva eluviisi omaks võtsid.
Võib-olla tekib teil kiusatus küsida abikaasalt, kuidas teie «uus mina» talle meeldib või kas ta on märganud, et viimasel ajal on midagi teisiti. Inimlik on oodata positiivset tagasisidet. Te väärite tunnustust, et teil oli julgust sellele raskele teele asuda. Paljud naised ei leia endas kunagi jõudu teha seda, mida teete teie – nii et teie sihikindlus on imetlusväärne. Ometi pole teie abikaasa õige inimene, kellelt selles osas tuge otsida. Kuigi te teete enda kallal tõesti rasket tööd, ei saa te tegelikult tahta, et abikaasa räägiks vaimustunult sellest, kuidas te enam ei kontrolli teda või et te pole juba tükk aega temaga jämedalt käitunud.
Tegelikult olete te lihtsalt pöördunud tagasi oma parema mina juurde – te olete jälle lahke ja teiega on hea, kerge suhelda. Te naerate palju ja oskate kuulata. Te olete vaimustuses, et armastate oma unelmate meest
