kõndima. Mu hirm oli nii suur.
Tegelikult ei olnud mu kabuhirm kuidagi seotud temaga. Ma olin koos mehega, kes mind hästi tunneb ja kes tahab, et ma oleksin õnnelik. Tegelikult oli mul kontrollivajadus tugevalt sees ammu enne seda, kui ma temaga üldse tuttavaks sain.
Kui ma olin ise olukorra peremees, isegi kui see oli ebameeldiv, andis see mulle selles ettearvamatus maailmas mingisuguse kindlus- ja turvatunde. Kui ma püüdsin oma ebameeldivast käitumisest loobuda, siis õppisin ma lõpuks oma kontrollivajaduse ilmnemisel sügavamalt põhjust otsima ja ma ütlesin lihtsalt, et mul on hirm. Kahjuks oli see mu suhte parandamisel ja läheduse taastamisel õige väike samm. Kuid sellest ainuüksi polnud mingit abi, kuni ma avastasin oma «usalduselihased» ja hakkasin neid treenima – alles siis õnnestus mul luua selline suhe, nagu ma olin alati tahtnud.
Kui Amy mulle oma abikaasast rääkis, siis ta seletas, et tal on oma mehe kontrollimiseks alati ka teatud põhjus. Näiteks see põhjus, et tema mees ei tohi oma terviseprobleemide tõttu punast liha eriti süüa. Või kui mees valib linnasõiduks näiteks just selle, mitte teise tee, siis säästab see aega ja närve. Ja põhjus, miks ta peaks kardinad üles panema just nii, nagu tema naine ütleb, on see, et siis saab kiiremini.
Tegelik «põhjus», miks Amy ei suuda abikaasa kontrollimist lõpetada, on see, et ta ei julge silmapilgukski kontrollist loobuda, kuna kardab kaotada midagi, mis on talle kallis. Antud juhul kardab ta kaotada abikaasa tema südamehaiguse tõttu või seda, et ta peab nii kaua ootama, kui tema mees ei tea kiiremat teed töölesõiduks või tõhusamat viisi, kuidas kodu remontida. Nagu enamik kontrollivaid inimesi, on ka Amy väga taibukas ja tal on tohutu ideedepagas selle kohta, mida ja kuidas peab tegema.
Kui Amy ütleb oma abikaasale, kuidas kõike teha, saab ta näilise kindlustunde, aga ta annab koos sellega ka märku, et ta ei usalda oma meest.
Selleks et edasi areneda, peab suhe läbi tegema mitu lõppu.
Kontrollimisviise on palju ja ma olen tõenäoliselt neid kõiki ka kasutanud.
Selleks et näidata, kui kontrolliv ma võin olla, rääkis mees mulle aastaid tagasi loo ühest abielupaarist, keda ta oli juuksurijärjekorras jälginud. Samal ajal kui juuksur üritas mehe juukseid lõigates oma parima anda, seisis naine kõrval ja andis talle täpseid juhiseid. «Tagant mitte liiga lühikeseks,» ütles ta juuksurile, «ja vaadake, et pealaelt turri ei jääks!»
Järjekorras ootas päris mitu meest ja kui juuksur lõpetas ning abielupaar lahkus, hingasid kõik kergendatult. Minu abikaasa oli järgmine ja ta ütles tooli istudes juuksurile: «Minu naine ei saanud täna tulla, te peate ise hakkama saama.»
Kuigi ma tundsin ennast selles loos ära, ei suutnud ma ikka muuta oma seitset vastikut harjumust. Ma ei suutnud hoiduda:
1) oma abikaasa nimel rääkimast ja tema eest otsustamast. Ma kinnitasin endale, et see, mis ma teen, on väga hea, sest muidu kukuks ta omadega täiesti läbi. Mõnikord suutsin ma küll hoiduda teda kritiseerimast, aga
2) ma saatsin oma abikaasa poole väga hukkamõistva pilgu. Mulle näis see vähem silmatorkav, aga talle mitte. Kui ma püüdsin teda «niisuguse pilguga» mitte vaadata, siis:
3) hakkasin ma küsima pealtnäha süütuid küsimusi, mis väljendasid ikkagi mu hukkamõistu (nt «Kas sa paned selle selga või?»). Ma:
4) püüdsin abikaasale selgitada, mida mina tema olukorras teeksin, ja lootsin, et ta teeb seda, mida mina vajalikuks pidasin. Ma:
5) tegin lugematuid ettepanekuid, kuigi keegi ei küsinud minult nõu;
6) ohkisin autos, kui tema roolis oli;
7) kortsutasin kulmu salati peale, mille ta oli poest toonud, ja kõike seda tehes lootsin ma asjata, et ta muudab oma käitumist.
Ükski nendest taktikatest ei andnud mulle igatsetud lähedust. Need hoopis pahandasid mu abikaasat. Tundus, et John justkui ootab alati, et mina ütlen, mida me peame tegema, ja tegi seda siis vastumeelselt. Võib-olla olekski mõnikord asjad nii ära tehtud, nagu mina tahtsin, aga nüüd sõltus John minust. Ma olin ära kurnatud ja tundsin üksindust, kuna ma pidin kõik ise ära tegema.
Kui teie abikaasa ei ütle, millist soengut ta tahab või ei pööra üldse tähelepanu teele, kui ta sõidab, siis võib põhjuseks olla see, et ta ootab alati teie märkusi selle kohta. Kui te tõttate talle kogu aeg appi ja ütlete, mida teha, sest teie meelest ei suuda ta seda ise välja mõelda, siis te tekitate olukorra, kus ta sõidab lihtsalt sihitult ringi, kui te ei ütle, kuhu tuleb minna. Ja kui see pole veel juhtunud, siis kaotab ta varsti huvi ise tegemise vastu, sest ta teab, et tema kark – naine – on alati käepärast.
Te võite vastu vaielda ja öelda, et see on kahe otsaga asi. Te võite öelda, nagu mina varem ütlesin, et kui ta poleks nii vastik ja laisk, siis te ei utsitaks teda tagant ega «aitaks».
Võib-olla peaks teie meelest keegi ka meestele raamatu kirjutama, et neile selgeks teha, kuidas nad saaksid vastutustundlikumad abikaasad olla.
Võib-olla peakski.
Aga te ei saa sundida oma abikaasat seda lugema või selle järgi tegutsema. Te saate seega oma abielu parandada ainult oma käitumist muutes. Mulle tuletatakse vahel meelde nn meelekindluse palvet:
Jumal, anna mulle meelekindlust aktsepteerida seda, mida ma ei saa muuta (näiteks oma abikaasat), julgust muuta seda, mida ma saan muuta (näiteks ennast), ja tarkust neid eristada (näiteks teda ja ennast).
Mees andis oma naisele juba varakult teada, kes neist boss on. Ta vaatas naisele otse silma ja ütles selgesõnaliselt: «Sina oled boss.»
Kontrollist loobumist raskendab kõige enam asjaolu, et me ei tea alati ise, millal me kontrollime.
Kontrolli kõige ohtlikum ja salakavalam vorm on see, kui te annate abikaasale mõista, kui vähe te tema ideid hindate. Kui te abikaasa ideid maha laidate, siis annate talle teada oma usaldamatusest. Usalduseta pole aga lähedust. Üks võimalus kontrollist loobumiseks on seega austada oma abikaasa mõtteid.
Ta võib öelda midagi, mis kõlab tõesti rumalalt. Aga ta on inimene ja ta väärib seda, et tal oleks võimalus asjadest mõelda, hullumeelseid skeeme välja haududa ja teha ka vigu, täpselt nagu teiegi. Me kõik vajame, et meil oleks vaba voli kuuldavale tuua seda, millest me parasjagu mõtleme. Nii et esimene samm abikaasa mõtteviisi austamise poole on lasta tal valjult mõelda, ilma et te teda kritiseeriks, tema üle naeraks, tema ideid maha teeks või teda solvaks.
Öelge parem sõbralikult ja nii siiralt, kui vähegi suudate: «Kui sa nii arvad», kui ta teile oma mõtetest räägib. Kui tal tuleb näiteks hullumeelne mõte töökohta vahetada ja teie süda hakkab selle peale hirmunult sees taguma, siis öelge lihtsalt: «Kui sa nii arvad». Kui ta arvab, et lapsed peaksid suusatama õppima, aga teile tundub see ohtlik, siis öelge ikkagi: «Kuidas arvad». Kui ta teeb ettepaneku, et te peaks kahekesi välja õhtust sööma minema, aga teie arvates peaks te kokkuhoiu mõttes kodus sööma, siis öelge ka: «Kuidas arvad.»
Isegi kui teie meelest on see, mis ta suust välja ajab, täielik hullumeelsus, kinnitage talle oma vastusega, et te siiski austate tema arvamust. Harjutage omaette olles seda lauset: «Kui sa nii arvad», muidu on neid sõnu raske öelda, kui vajadus tekib. Olen kuulnud ka igasuguseid teisi variante sellest lausest, näiteks «Kuidas tahad», «Mida sa ise arvad?», «Otsusta
