või öelnud midagi lugupidamatut, siis vabandage selle konkreetse juhtumi pärast. Tunnustage tema reaktsiooni sellele ilma edasiste kommentaarideta ja teadvustage endale oma impulsiivset soovi kritiseerida või teha mõnd negatiivset märkust.
Abielus on samuti nagu looduses, kus kõik püüdleb tasakaalu poole: me abiellume mehega, kes meile sobib.
See tähendab, et abikaasast lugupidamine on ka enesest lugupidamise üks vorm. See näitab, et te valisite targalt ja läbimõeldult endale abikaasaks mehe, kes on teie armastust ja lugupidamist väärt. Kui te kohtlete teda lugupidamatult, siis annate sellega mõista, et tegite halva valiku ja abiellusite inimesega, kes ei vääri teid.
Mina arvasin aastaid, et abiellusin mehega, kes pole minu vääriline, aga ma eksisin. Tegelikkuses oli see eksiarvamus minu jaoks lihtsalt hea mugav põhjus süüdistada Johni kõiges, mis viltu läks. Võib-olla teete teie sedasama.
Kareni abikaasa juhatas üht väga suurt organisatsiooni ja tema aastane palganumber oli kuuekohaline. Paar päeva enne oma sünnipäeva pani ta lauanurgale kirjakese, kus oli märgitud kingitus, mida ta oma naiselt kõige rohkem soovis – lugupidamine. Sama palvet esitatakse eri vormides paljudes kodudes üle kogu maailma, sest mehed tahavad meeleheitlikult oma naistelt lugupidamist. See on parim kingitus, mis te oma abikaasale teha saate.
Kui te arvate, et abikaasa pole teie austust ära teeninud, siis küsige endalt, mida te temas nägite, kui te temaga abiellusite. Tookord te usaldasite ja imetlesite teda. On võimalik, et ta ei erinegi täna nii palju sellest inimesest, kes ta toona oli, ja on seega ikka veel väärt teie imetlust.
Mehed on sündinud selleks, et läbi lüüa, mitte selleks, et läbi kukkuda.
Mida tähendab siis lugupidamine oma kaaslase vastu? See tähendab, et aktsepteerite tema valikuid, nii suuri kui ka väikeseid, isegi siis, kui te pole temaga nõus. Te austate tema soki- ja aktsiavalikut, toidu- ja sõpradevalikut, käitumist ja hoiakuid. Te kuulate teda ja peate lugu tema ideedest, ettepanekutest, sugulastest ja tööst. Te ei pea tegema samasuguseid valikuid, vaid ainult tema omi aktsepteerima.
Kui te oma abikaasat austate, siis kohtlete teda nagu intelligentset täiskasvanut, mitte kui vastutustundetut last. Te räägite toonil, mis on omane rahulikule naisele, mitte tigedale riiukukele.
Lugupidamine oma abikaasa vastu tähendab seda, et te ei alanda teda. Näiteks kui te õpetate teda, kuidas taldrikuid nõudepesumasinasse panna, siis on see tema jaoks solvav. See on täpselt sama, mis öelda: «Mis, sa tahad öelda, et sa ei oska isegi nii lihtsaid asju teha või?» Loomulikult lämmatavad niisugused kommentaarid läheduse.
Lugupidamine tähendab seda, et kui ta valib kiirteelt vale väljasõidutee, siis te ei ütle talle, kuhu tuleks pöörata. See tähendab, et kui ta sõidab vales suunas edasi, siis te ei arvusta tema tegevust, viigu see tee või üle osariigi piiri. Tegelikult polegi tähtis, mida täpselt teie abikaasa teeb – teie ei peaks teda õpetama, kasvatama või noomima. Selline on alistuva naise olemus.
Kuidas on lugupidamine seotud lähedusega? Kui teie abikaasa on kindel, et suhtute temasse hästi, ei pea ta teie rünnakut kartes teesklema või endale paksu nahka kasvatama. Kui ta teab, et olete tema poolt, võib ta end lõdvaks lasta ja turvaliselt tunda.
Ja mis kõige tähtsam: kui ta teab, et te ei ründa tema Achilleuse kanda, loobub ta oma alatisest valvsusest. Selline turvalisuse tunne võimaldab tal jagada teiega oma salajasemaidki mõtteid, ja see teeb teid lähedasteks. Ta võib rääkida väärtushoiakutest, mida ta tahaks lastele edasi anda; sellest, millisena ta kujutab ette teie kahe vanaduspõlve, või jutustada sellest, kuidas ta lapsepõlves oma armsast koerast ilma jäi. Ta võib rääkida sellest, milline oleks elu maakodus, kuidas oleks sõita Kuule või ehitada majale teine korrus. Lähedus koosneb paljudest väikestest õrnadest vestlustest – mõnikord totratest, mõnikord unistavatest –, mida ta ei söandaks pidada mitte kellegi teisega ilma peal. Tegelikult on vestluse üksikasjad vähem tähtsad kui fakt, et see vestluse toimub ja loob teie vahel vaimse sideme.
Kuidas aga neid väikesi õrnu vestlusi uuesti ellu äratada, kui teil pole neid juba mõnda aega olnud? Kuidas te saate muutuda äkki tema vastu austavaks, kui teil oli seni harjumuseks tema kallal norida? Seda saab teha, nii nagu minagi tegin – sammhaaval, kuni omandate uue harjumuse. Selle raamatu lugemisega olete te juba alustanud oma teadlikkuse tõstmist ja see on suurepärane algus. Selles peatükis kirjeldan ma täpsemalt, milles seisneb õieti lugupidamatus ja kuidas see välja näeb, nii et te tunnete selle endas edaspidi ära. Võime ära tunda oma lugupidamatu suhtumine aitas mul keskenduda eesmärgile – austada oma abikaasat, ja see aitas mind tüki maad edasi soovitud lähedussuhte poole.
Pidev lugupidamatus abikaasa valikute vastu on sama, mis torkida teda pidevalt väikese nõelaga. Kujutage ette, et elate okasseaga, ja te mõistate, mida teie mees tunneb.
Ja okassiga ei ole ka tore olla. Te tajute, et armastatu ei taha teie lähedale tulla, sest te torgite nii hirmsasti. Kui te okkad maha ajate ja hakkate oma elukaaslasest lugu pidama, on see muidugi talle suureks kingituseks, aga peale selle suurendab see tunduvalt ka teie eneseaustust, sest abikaasa läheneb teile ja paneb teid tundma end armastatuna ja ihaldatuna. Selle asemel et tunda alatist ebamugavustunnet nääklemiste ja vaidluste pärast, kuulete te end peagi rääkimas palju mõjuvamalt ja küpsemalt. Te ei tunne enam seda õudust, et olete muutunud täpselt selliseks nagu teie ema oma kõige halvematel päevadel. Kuna te ei pidanud temast sugugi lugu, kui ta kõiki käsutas, siis ei austa te ka ennast, kui te teete ise sedasama.
Mäletan, kui eemaletõukavana ja häbistatuna ma ennast tundsin, kui ma Johni käsutasin ja temaga õiendasin. Kui ma parasjagu oma tiraadi ette kandsin, siis mõtlesin, et mu jutt on vajalik, kuid iga karmi sõnaga, mis ma välja ütlesin, kahanes mu lugupidamine enda vastu. Ükskõik kuidas ma oma karjumisi või pidevaid näägutamisi ka ei õigustanud, pärast materdasin ma ikkagi ennast ja loomulikult tundsin ennast seetõttu veel halvemini.
Nüüd kohtlen ma oma abikaasat austusega ja mitte ainult selleks, et tekitada lähedust meie abielus, vaid ka selleks, et säilitada oma väärikus. Ma ei tunne nendest tülidele järgnenud pohmelustest puudust.
Paljude inimeste peas kordub üks teadvustamata refrään, mis kõlab umbes nii: «Ma tean paremini kui tema… Ma aitan tal seda või teist õigesti teha.» Selle taustamuusika saatel loome endale kiiresti ümber ülimusliku aura. Me tunneme, et oleme piisavalt kvalifitseeritud, et õpetada abikaasale, kuidas tolmuimejaga vaipa puhastada, kuidas lastega rääkida ja kuidas kolleegidega läbirääkimisi pidada. Ja seda tehes kinnitame me endale, et me lihtsalt aitame teda.
Kahjuks tähendab naistekeelne sõna aitama meeste keeles kontrollima. Kommentaarid selle kohta, kuidas ta peaks kõiki neid asju tegema, on tegelikult lugupidamatuse avaldused. Meie suuremeelset «abi» ei hinnata ja see solvab meid. Me harjume oma abikaasa pideva kontrollimisega niivõrd ära, et ei kuulegi enam, kui kalgilt need kommentaarid kõlavad, ja ei näegi, et oleme näägutavad naised, mitte aga kirglikud armastajad (mis on ju meie tegelik eesmärk).
Te näete enda ümber tohutult palju tarku mehi, kellel on rumalad naised, aga te näete väga harva tarka naist, kellel on rumal mees.
Kui te tunnete, et olete ainus täiskasvanu perekonnas, siis mõelge selle peale, et teie abikaasa suudab tööl suhelda, probleeme lahendada ja midagi ära teha. Kindlasti suudab ta seda ka kodus teha. Miks ta seda siis ei tee? Kui me tunneme, justkui meil oleks abikaasa näol üks laps lisaks, tuleneb see sellest,
