Nad jagunesid uuesti, iga neliku originaal astus koonuselt koonusele, teised pidasid temaga sammu õhus. Varjudena ilmusid uued kujutised, kõik vaid veidi erinevad, tekitades suleefekti. Üks noorem nuttis. Ta mäletas seda päeva: ta oli rääkinud Crankenshaftile oma perekonnast, kuidas ta neid armastas, kuidas nad kindlasti mõtlevad, et ta on surnud. Üks teine Jato kujutis naeris. Naeris. Oli ometi aegu, mil ta naeris – isegi vestles Crankenshaftiga viisakalt.
Basseini võimendasid holod veest, mis katsid päris vett nagu mitu säritust: võimatult teravaharjalised või saehambulised lained, punaselt, purpurselt, roheliselt, sinakasroheliselt, kuldselt ja hõbedaselt hõõguv fosforestsents. Stuudios puhuvad iilid piitsutasid ehtsa vee laineharjaliseks, mis lisas holodele juhuslikke aktsente.
Jatod koos oma varjudega jagunesid jälle. Nad kõik peatusid ja tõstsid käed. Liigutus kandus rööbiti ühelt kujutiselt teisele nagu kirjeldaks mitut kvantuniversumit, millest igaüks visandab algsest erineva tuleviku. Üle kujude pritsis vikerkaarevärviline kosk, pannes need virvendama. Ent raevu neil nägudel ei suutnud varjata ükski hägu.
«Kõigevägevamad pühakud,» sõnas Soz. «See on võimas.»
Jato üritas mitte hambaid risti hoida. «Sellepärast ta ongi nii kuulus.»
«Ma saan aru, miks ta sind oma modelliks tahtis.»
«Saad?»
Naine viipas holode poole. «Seda puhast tunnet – seda raevu – unelejalt ei saaks. Peaaegu kelleltki. Aga sinult on see täiuslik. Puhas tsivilisatsioonist saastamata kirg.»
«Kas ma peaks sellest meelitatud olema?»
Soz krimpsutas nägu. «Ma ei mõelnud…» ta vakatas skulptuuri põrnitsema. «Vaata oma silmi, Jato.»
«See oleks vast vägitükk.» Kuid ta sai aru, mida teine öelda tahab. Ta uuris kujutisi – ja peaaegu kõõksatas, kui seda nägi. Erepunane. Kõigi kujutiste silmad olid muutunud punaseks, rubiinkarmiks ja rubiinkülmaks. Ka juuksed muutusid, tumepruunist kristalselt mustaks. Ta ei suutnud seda uskuda. Crankenshaft andis talle kaupleja välimuse.
Ta tõusis, käed küljel rusikasse tõmbumas. «Ma löön ta maha.»
«See on süütunne,» lausus Soz. «Ja katarsis.»
«Mida põrgut see tähendab?»
«See kõik on seal olemas,» ütles naine. «Süü, mida unelejad tunnevad, teades, millise jõhkrusega on nende mahasalatud hõimlased tuhandeid rahvaid kohelnud. Ja katarsis. Mõistes, et nendes koletist enam ei ole. Nad on end vabastanud, neist on saanud kauplejate asemel unelejad.»
«Siis on see vale.» Jato oli nii vihane, et sai vaevalt sõna suust. «Selle «katarsise» nimel muutis Crankenshaft end täpselt samaks olendiks, kellest see peaks ta vabastama. Ta on teinud mind selle näoliseks, mida ta endas vihkab, millest ta iial vabaks ei saa…» Jato vakatas järsku. Siis istus ta uuesti maha. «Oh kurat.»
Soz jälgis ta ilmet. «Mida?»
«Tema parim töö. Astu oma deemonitele vastu ja aja nad välja. Mina olen alusmaterjal.» See oli äkitselt liigagi ilmne. «Saa lahti minust ja tema sisemised kuradid kaovad.» Jato neelatas. «Ta kavatseb mind tappa, osana sellest skulptuurist. Tal oli see kogu aeg kavas.»
Naine vaatas talle pärani silmi otsa. «See on haige.»
Jato soovis, et poleks naist üldse sellesse seganud. «Kui oleksime Promenaadil surnud, oleks ta nende stseenidega edasi töötanud. Nüüd oled sa tal jälil, nii et tal pole midagi kaotada, kui toob meid siia, kus ta saab teost oma vajadust mööda kohandada.»
«Tegelikult,» lausus hääl, «oled sina see, kes tapab selle naise.»
Jato vaatas võpatades üles. Crankenshaft seisis stuudio vastasseinas konsooli kõrval, selles nurgas, kus kaks holoseina kokku puutusid. Ühes käes hoidis ta Jato linnuskulptuuri, teises oli laserkarabiin.
«Tragöödia,» jätkas Crankenshaft häälel, mida ta kasutas siis, kui tahtis Jatot õrritada, tema raevu lõkkele puhuda. «Ta tuli suurima elusoleva kunstniku juurde, lootes inspireerida unenägu. Lõppude lõpuks on ilusal naisel eeliseid. Paraku saabus ta sel ajal, kui sina siin olid.» Ta ohkas. «Ma poleks mingil juhul pidanud teid kahekesi jätma. Aga kes võinuks arvata, et Impeeriumi Sõnumitooja on ohus? Pealegi, Jato, me arvasime, et oleme su terveks ravinud.» Ta raputas pead. «Ta oli liiga enesekindel. Üks ettevaatamatu hetk ja sul õnnestus ta kinni siduda.» Lindu kergitades lausus ta: «Nüri ese, mille sa minult varastasid, tõi talle surma. Ma olin sunnitud su enesekaitseks tapma.»
Jato tõusis püsti, plahvatus sees ülespoole kerkimas. Aga enne kui see valla pääses, lausus Soz mahedal häälel: «Sina oled Granite Crankenshaft.»
Nende vangistaja ilme muutus rahutuks. «Sa poleks pidanud tema dokumentides nuuskima, Sõnumitooja.»
«Miks sa peaksid väitma, et Jato linnu sinult varastas?» küsis naine. «Ta tegi selle.»Tõmblev lihas Crankenshafti silma all nõksatas ägedalt. Ta nihutas skulptuuri, käsi selle ümber, nagu hoiaks relva. «Keegi ei usuks iialgi, et tema lõi nii vapustava teose nagu see, tolle fuugaga. Ainult minuga kokkupuutumine võimaldas tal seda teha. Mina. Ta ei oleks kuidagi suutnud seda üksinda teha. Nii et au kuulub mulle.»Jato teadis, et peaks olema tulivihane selle üle, et Crankenshaft tahab tema töö enda omaks kuulutada. Kuid see, mis ta vangistaja sõnadest järeldus, vapustas teda niivõrd, et väite ülbus ei avaldanud talle mõju. Ta suutis seda vaevu uskuda. Tema töö ohustas suurt Granite Crankenshafti.
Crankenshaft haakis vöö küljest lahti nööri ja viskas selle nende suunas. See maandus Jato jalge ette, nahkrihm, mõlemas otsas keramopleksist kuul. See võinuks olla ükskõik mis alates kaunistusest kuni ülijuhtiva võrguni.
«Seo ta käed selja taha,» ütles Crankenshaft.
Jato ristas käed rinnale. «Ei.»
Crankenshaft puudutas mingit paneeli konsoolil. Hiigelkera roomas läbi pilu termoplastseinas ja hõljus stuudio keskele.
«Mittelineaarne dünaamika ja metapsühholoogia,» kommenteeris mees. «Kas tead, et piisavalt üksikasjalike algtingimuste korral on võimalik modelleerida sigimist? Korrelatsioon arvutustulemuste ja neist tingimustest lähtuva tegeliku toimingu vahel on üsna suur.»
Jato kortsutas kulmu. «Millest sa räägid?»
«Seksist,» vastas teine. «Kui algne stseen piisavalt hästi paika panna, on võimalik modelleerida ülejäänu hämmastava täpsusega.»
«Mine põrgu,» ütles Jato.
«Seo ta käed kinni.»
«Ei.»
«Alusta protokolli,» sõnas teine.
Kerast libisesid välja kolm püstolsüstalt. Jato ei kummardunud küllalt kiiresti, kuid see ei lugenud: ükski lask polnud temale suunatud. Sozi liikumine oli nagu hägune sähvatus, aga eendi külge aheldatud jalgadega ei saanud ta paigast. Üks lask läks mööda, aga naise reaktsiooni järgi otsustades teised kaks tabasid. Ta jõnksatas, nagu oleks teda löödud, ja kogu ta keha tõmbus pingule.
«Mida sa teed?» karjus Jato Crankenshaftile.
«Kõik on korras, Jato,» ütles Soz. «Minuga on korras.»
«See on kellmürk,» ütles Crankenshaft
