küsis Jato.
Soz vaatas tema poole. «Nimi tuleb kellreaktsioonidest.» Ehkki hääl kõlas rahulikult, pärlendas naise meelekohtadel higi. «Kui kombineerida teatud kemikaalid õigetel tingimustel, läbivad nad tsüklina rea reaktsioone. Kellmürgid läbivad oma tsükli inimveres, iga samm toodab erineva mürgi.»
«Suudavad su nanomedid sellega võidelda?» küsis Jato.
Vastas Crankenshaft. «Isegi kõrgetasemelised medid on keerukate tsüklitega hädas. Selles on sadu samme, kõik muutuva kestuse ja tsüklist tsüklisse muutuvate kõrvalreaktsioonidega. See on hiilgav keemiline looming.» Ta heitis Jatole hindava pilgu. «Sina oled üht tsükli mürkidest tunda saanud. Kui sa viimati siin olid. Võibolla tuleb meelde?»
Jato mäletas hästi. See oli põrgumoodi kõrvetanud.
«Teiste mõju on teistsugune,» täheldas Crankenshaft, nagu oleks Soz laborikatse. «Iiveldus, lihaste jäikus, peapööritus, valu. Peagi hakkab ta oksendama. Lõpuks ta sureb.»
Soz jäi rahulikuks, kuid meelekohtadelt voolas higi. Kui ta seda ära pühkis, paistis liigutus mehaanilisena, nagu oleks ta lasknud kehas paikneval hüdraulikal juhtimise üle võtta.
«Kohe, kui ta käed on seotud,» lausus Crankenshaft, «annan talle vastumürgi.»
«Jato,» ütles naine vaikselt.
«Tee, nagu ta ütleb. Palun.»
Pinget tema hääles oli võimatu valesti mõista. Jato krahmas põrandalt nahkrihma ja mähkis selle ümber naise randmete. Katkine lukumehhanism teise käeraudadel tundus soojana, arvatavasti energiast, mis vabanes, kui ta lõhkujad seda järasid. Mees sidus rihma lõdvalt ümber teise randmete, tegemata katsetki seda sõlme siduda. Ent keramopleksikerad aktiveerusid ja rapsasid nöörid pingule, sidudes naise randmed ja haakudes siis teineteisesse.
«Nahk,» ütles Crankenshaft.
Jato ajas end sirgu. «Mida?»
«Molekulaarses mõttes on see keerukas,» sõnas mees. »Heterogeensem kui näiteks käerauad. Mitte nii tugev, aga loogiline varuvariant, kui on tegu lagundajatega.»
Jato surus hambad kokku. Kuidas Soz nii rahulikuks jäi? Ta lihtsalt jälgis Crankenshafti, tähelepanelikult ja vaikselt. Crankenshaft võttis vöölt rõnga kahe magnetvõtmega ja viskas selle nende suunas. Kui võtmed Jato jalge juures põrandale kõlksatasid, sisises üks kera süstaldest. Soz liikus nagu automaat, üritades kõrvale põigata, kuid lask tabas teda ikkagi.
«Oleks parem, kui see oleks nüüd vastumürk,» ütles Jato.
«Punane võti vabastab sinu pahkluud,» ütles Crankenshaft. «Kuldne vabastab tema omad.»
Kui Jato oli nende pahkluud lahti päästnud, läks Soz kangelt liikvele, heitis jalad üle eendiserva rippu.
«Minge basseini,» ütles Crankenshaft. «Te mõlemad.»
«Ei,» ütles Jato.
«Ära tee seda talle raskemaks kui tarvis,» sõnas Crankenshaft. «Ma saan arvutada paljugi sellest, mida vajan, aga ma saan paremad tulemused, kui mul on tööks teie kahe ehtsad kujutised.»
Jato jäi paigale. «Ma ei vägista teda ja ma ei tapa teda. Sa võid töödelda holosid ja anda mulle kaupleja välimuse, aga miski ei pane mind kaupleja moodi käituma.»
Crankenshafti hääl muutus karmiks. «Mine basseini. Muidu pumpan ta nii kellmürki täis, et ta anub sinult, et sa ta tapaksid.»
Soz liikus mingi hoiatuseta. Kiiresti. Ta langes oma saabaste juures ühele põlvele, käed vihisesid ette, nahkrihma jupid lendasid randmetelt. Ta rapsas saabastelt «kaunistavad» torud ja tõstis need, üks kummaski käes, mõlemast paiskumas vedelikku. Üks juga lärtsatas gaasipilvi tekitades üle drooni. Teine tabas Crankenshafti karabiini ja läigatas talle näkku. Too karjatas, kattis näo kätega ja pillas laseri. Püss purunes maapinda tabades kildudeks nagu portselan.
Mandelbroti kera sisises ja selle süstlalask tabas Jatot kaela. Soz heitis veidra liigutusevuhinaga oma saapaid.
Need vihisesid läbi õhu ja raksatasid vastu kera, purustades väliskesta kohas, kus vedelik naise silindrist oli seda kastnud. Kogu agregaat räntsatas põrandale, sisikond kivil laiali. Vilkuvad ja sumisevad rusud läksid nõksatades liikvele, kui see end uuesti kokku panema hakkas.
«Löö osad puruks!» karjus Soz üle stuudio tormates. Ta liikus nagu nukk, keha rohkem hüdraulika kui luude ja lihaste juhtida.
Kui Jato ligi astus, et drooni jäänused purustada, nägi ta, kuidas Crankenshaft langetab käed, paljastades põletushaavadega kaetud näo. Samal hetkel, kui ta vööle kinnitatud püssi järele haaras, jõudis temani Soz. Naine tõstis kummaliselt kiiresti käed ja lõi teda lõua alla, nii et pea tagasi nõksatas. Mees räntsatas selg ees maha. Pea lajatas vastu põrandat ja ta jäi vaikselt lebama, hingav, kuid teadvuseta.
«Soz, ei!» Jato sööstis edasi, kui naise jalg üles jõnksatas. Ta põrkas naisega kokku, kui selle jalg laskus, ja nad vaarusid kõrvale, piisavalt palju, et naine Crankenshaftile pihta ei saanud. Jalg tabas põrandat hambaid kokkulaksatava löögiga, mis oleks purustanud uneleja rinna.
Jato ahmis õhku. «Ilma tapmiseta.»
Naine pöördus tema poole nagu masin, nägu tunnetest lage. Oli raske uskuda, et see on sama naine, keda ta oli Promenaadil suudelnud.
Siis muutus ta ilme taas inimlikuks, nagu oleks ta end taaskäivitanud. Ta hingas välja. «Ta jääb ellu.» Ta lisas süngelt: «Meie ei pruugi. Kas sinuga on kõik korras?»
Tuttav kõrvetustunne levis mööda mehe kaela ja rindkeret. «Ma sain mürgisüsti. Andis ta sulle vastumürki?»
«Ei. Veel mürki.» Ta läks oma saapaid ja nende torusid ära tooma. «Mu medid üritavad vastumürki sünteesida, aga seda on raske teha, kui sihtmärk üha muutub.»
«Me peaks kiirustama.» Mees haaras konsoolilt oma linnu. «Ta sõlm on kindlasti linnas häiret andnud ja ta teistele droonidele ka.»
Naine tõmbas saapad jalga. «Ma panin ta süsteemi lukku. Nende murdmiseks kulub sel mõni minut.» Ta hääl kõlas kurnatuna. Vaevaliselt.
Kui Jato ruumi teises servas oleva ukse poole pöördus, riivas ta pilk basseini – ja ta tardus.
Holoskulptuur arenes ikka veel edasi. See oli sigitanud veel ja veel Jatosid, kuni need sulasid rööpliikumistest mustriks. Oli moodustunud ülikujutis, fraktaal, mille muster kordus üha peenemas ja peenemas mastaabis.
Fraktaali peale kantuna hakkas selginema üks nägu. Hiiglaslik kauplejanägu. Tema nägu.
«Ei.» Ta pööras kannalt ümber, tagasi konsooli juurde.
«Tule juba!» hõikas Soz.
Mees suskas konsooli suunas. «Me peame selle skulptuuri hävitama.»
«Me peame minema! Meil pole palju aega.»
«Ta varastas mu elu.» Jato jättis arvuti rahule ja pööras välkkiirelt näoga naise poole. «Ta lõi endast peegli, aga ta pani mind seda kandma. See on nagu… nagu…» Ta virutas peopesaga vastu konsooli. «Ta on varas. Minu hinge varas.» Ta näitas skulptuuri poole. «See olen mina. Ükskõik kuhu ma
