väitis omaks vaid väikest arsenali, võis see siiski kahju teha. Ta üksnes lootis, et Jag suudab end kaitsta, kuni selle piloot ja tema reisija oma rohtu võtavad.
Siis tõmbus Soz temast eemale ja naeratas, kabiin pikenes ja tekist kerkis teine tool. «Teise piloodi koht,» sõnas naine. «Võta sina.»
Ta libises istmele ja sihvakas sond sirutus sellest tema kõrva juurde – just õigel ajal, et ta kuuleks üht häält karjumas. «Skyhammer-36, vastake!»
Ta võpatas peaaegu toolilt üles. Siis taipas mees, et kuuleb Sozi sidet lennujuhtimistorniga. «Teil pole õhkutõusmisluba!» ütles hääl. «Ma kordan, teil pole õhkutõusmisluba.»
«Karm,» ütles Soz. Siis pani ta raketid tööle.
Jato teadis, et selline nähtamatu sõiduk nagu Jag suudab tulla ja minna vaevukuuldaval sosinal – kui selle piloot niimoodi tahab. Nemad tõusid õhku rakettide kõuemürina saatel, see oli naise lahkumistervitus Nightingale'ile. Soz kõrvetas selle maandumisraja põrgumoodi räbalateks.
Kiirendus tõukas nad istmetesse, süttis holokaart, mis näitas Nightingale'i kahanemas Hiiglaseskeleti mägede vägevate luude vahele. Tipud eemaldusid, kuni polnud enamat kui kortsud maailma tohutul panoraamil.
Jato mõistus võttis olukorra tasapisi teatavaks. Ta oli vaba. Vaba. Või vähemalt ta arvas, et on vaba. «Mis nüüd saab?» küsis ta.
Soz vaatas tema poole. «Ma viin su peakorterisse. Sa saad oma nime puhtaks teha.» Naine kõhkles, õhetus palgel. «Ma võin aidata, kui – kui sa tahaksid.»
Naise ebakindlus lõi ta jalust. Ta oli näinud teda silmitsi surmaga Promenaadi varingu, kellmürgi ja mõrvakunsti läbi, alati end märkimisväärselt valitsemas. Ometi oli küsimine, kas mees tahab, et ta lähedal püsiks, ta närvitsema pannud.
Mees naeratas. «Jah. Ma tahaksin seda.»
Naise ilme muutus õrnaks. Ta vaatas kuju, mida mees ikka veel käes hoidis. «Ma tajusin, kui raske sul oli oma skulptuuri mulle pakkuda. Tänan sind.»
«See pole suurt midagi.»
«See on võimas, Jato. Nii lind kui ka fuuga.»
Mees neelatas, oskamata teisele öelda, kui palju tema sõnad talle tähendavad. Nii et selle asemel osutas ta holokuvari poole. «Vaata, Soz.»
Nad vaatasid koos, kuidas päike üle Ansatzi serva kerkib.
SIIM VESKIMEES
ASTERIUSE KODUTEE
Siim Veskimees (1962) on eelkõige tuntud oma paksude telliskiviromaanidega «Kuu Ordu» ja «Pilvelinnuste ajastu langus», aga ka nn Föderatsiooni sarja kuuluvate romaanidega. Ta on tänases Eestis üks väheseid selgelt kosmosele ja tulevikule pühendunud ulme viljelejaid.
Kokku kümme raamatut ja paarkümmend lühiromaani ning novelli avaldanud kirjanik on Indrek Hargla kõrval tänase Eesti ulmemaastiku üks viljakamaid ning ulmele kui mõtteviisile enim truuks jäänud loojaid. 2008. aastal võitis ta lühiromaaniga «Keskpäevapimedus» Stalkeri auhinna. 2011. aastal lisandus sellele veel kaks Stalkerit – jutustuse «Kuldhordi teine tulek» (Täheaeg) ning lühijutu «Kaugete päevade valgus» (Algernon) eest.
Aastail 2011–2012 ilmus tema sulest kahes köites uus ja mahukas Kuu Ordu tsükli romaan «Kuu Ordu. 2061. aasta sõda». Esimene köide kandis pealkirja «Ennesõjaaegne kullakarva», teise köite alapealkiri oli «Lahkulöömislahingud». Veskimehe värskeim raamat on 2013. aastal ilmunud romaan «Lõputu juuni», mis avaldati küll järjejutuna ajalehes Lääne Elu ja autori kodulehel juba 2012. aastal.
Täheajas on tema sulest varem ilmunud lühiromaanid «Eluring» ja «Ohutusnõuded laavalehmade läheduses» (mõlemad 2009), jutustused «Kuldhordi teine tulek» (2010), «Sõda kosmose rannavetes» (2011) ja «Kerge on olla jumal» (2012) ning kolm artiklit.
Minu nimi on Asterius Virus Boëthius.
Ma sündisin aastal 1267 Rooma linna asutamisest. See on aastal 515 Kristuse sündimisest. Kõik see on muidugi kokkuleppeline, sest Nazarethi Jeesuse sündimisega on arvatavasti kolm aastat mööda pandud, Rooma asutamisega võimalik et veel rohkem ja aastaid loeti ka Theoderic Suure valitsemisest, kuid nüüd, poolteist tuhat aasta hiljem pole sel enam mingit tähtsust.
Minu isa oli Rufinus Stauracius Boëthius, praegusajani tuntud filosoofi Anicius Manlius Severinus Boëthiuse neljanda põlve sugulane, ja ema Nonna Varro, Rooma vaesunud patriitsiperest naise ja nime võtnud Hispaania kaupmehe tütar. Minu isa oli õpetatud mees, ta töötas aastaid Kapitooliumi raamatukogus ja ka mina sain väga hea hariduse. Kui mu isa sai 40 – ei tohi unustada, et see oli selle aja kohta juba soliidne iga –, võttis ta vastu Celenius Corba pakkumise saada tema isiklikuks sekretäriks. Ma olin siis 9-aastane, ma mäletan muidugi elu Roomas, kuid suurem osa minu lapsepõlvemälestusi on isand Celeniuse mõisast Roomast 30 kilomeetrit põhjas, paigast, mida nüüd nimetatakse Mazzano Romano. Mõis asus sellelsamal mäel, kus nüüd on korteriteks jagatud keskaegne loss, ja nii valusalt tore oli ära tunda sealsamas looklevat Treja jõe ürgorgu, mis möödunud sajanditega peaaegu üldse muutunud ei ole.
Isa positsiooni kasutades pühendasin ka mina suure osa oma ajast õpingutele ja töötasin seejärel mitmel ametikohal Roomas. See pole oluline. Lühidalt, ma olin 6. sajandi keskpaiga Rooma haritlane.
Ma olen tähelendur. Tahtmatult muidugi. See lugu ongi mu seiklustest Maast väga-väga kaugel. Minu taust on oluline vaid niipalju, et mind aja teises otsas paika panna – selgitada, kust ma tulen, ja öelda ära, et olen sellesama Kreeka-Rooma kultuuri kandja, kuigi teie olete vahepeal palju rämpsu külge võtnud. Oluline on siinkohal veel vaid mõista, et teie ettekujutused tollest ajast on nii valed, et teinekord ma mängin mõttega, kas pole ma mingile alternatiivsele Maale sattunud. Nii see muidugi ei ole. Põhifakte te teate – Roomal ei olnud head ajad, linn ise oli varemetes, kristlastest väikehinged kiskusid templitest kive oma kirikute jaoks ja keegi ei teadnud, millal järgmine barbarite hord väravate taha ilmub. Ent ometi oli see õpetlaste linn, kultuuri ja tsivilisatsiooni linn, mis sest, et too rõve ristiusk igalt poolt peale tungis ja – nagu nüüd tean – lõpuks mattiski tsivilisatsiooni rohkem kui aastatuhandeks pimedusse.
Ma sain hakkama nii paljuga, mida te vaid enda ajastu privileegi mõõtu erioskusteks peate. Kuid sellest ma kirjutangi ja mu lapsepõlve ajastu peegeldamine kirjasõnas on hoopis teine lugu. Võimalik, et seda lugu ei tule – see oli ju terve elu tagasi! Ma ei ole enam ammu selle ajastu inimene, sest vahepealt olen õppinud tundma üht määratult kauget tsivilisatsiooni ja nüüd ka teie ajastut; ja midagi ei ole teha, see kõik on mu peas lootusetult segamini.
Minu tähelendurikarjäär algas äärmiselt vaimustusvaeselt. Olin nädalalõpul teel Roomast isakoju, olin öö peale jäänud ja loksusin kergelt nokastanult ning unega võideldes sadulas. Ja see ongi mu viimane mälestus kodust ja Maast.
Teadvus ärkas tasapisi. Punane kuma ja koletised – mingid sõrad, hiigelmõõdus tundlad, kummalised vonklevad maod, tohutud külmad silmad ja liikumatud kahvatud tuled.
Kirjeldamatult paha oli olla. Kopsudes torkis, maos keeras, pea lõhkus valutada, elevant istus parasjagu mu rinnakorvi puruks ja suus oli maitse, nagu oleks sinna raisakotkas sittunud.
No selge – ma ei ole enam elavate poolel. Nii paha lihtsalt ei saa olla. Ma isegi ei teadnud, mis ei valutaks ega oleks valesti, murtud, väänatud, muljutud ja hell. Pöörasin prooviks pead. Olin võimatult kerge ja lamasin kuidagi õhus. Mul oli korraga külm ja kuum.
