suudab, siis sina.» Mees surus käed rusikasse. «Ta on mulle võlgu. Ja tema jaoks on oma «meistritöö» kaotus surmast hullem karistus.»
Soz sammus konsooli juurde ja hakkas tööle, pannes hireoglüüfkirja eredate kuvadena üle selle paneeli lainetama. Ta ei raisanud aega randmepesa väljatõmbamisele: selle asemel sikutas ta saapa jalast ja seadis jala konsoolile, laskmata märgata, et sõlmeväänatud asend nõuaks pingutust, kui ta konsoolist väljuva pistikuhargi oma pahkluupessa torkas.
Möödusid sekundid.
Kauem.
Ootus.
«Kätte sain!» Soz tõmbas hargi välja. «Laadisin ühe koopia sinu jaoks oma sisemällu. Kõik muu kustutasin.» Ta vedas saapa jalga. «Hakkame nüüd minema.»
Nad jooksid üle stuudio kaljuukse juurde. Kui nad välja lõõtsuva tuule kätte astusid, põrnitses naine trepist alla. «Käsipuud ei ole.»
Jato pingutas tasakaalu hoida, heideldes iilide ja mürgist tingitud peapööritusega. «Ma lähen esimesena. Kui kukun, ei taba ma sind. Sina oled küllalt kerge, nii et kui sina kukud, siis sa tõenäoliselt ei tõuka mind alla.»
«Hea küll.» Naise hääl kõlas tuhmina.
Mees oli oodanud, et teine tahab kindlasti esimesena minna. Tema instinktiivne reaktsioon eiras ilmselget: naine oli osalt arvuti ja masinad tuginesid pigem loogikale kui sangarlusele.
Mees hakkas trepist laskuma, oma kuju kõvasti peos. Neid ümbritses õhust ja tuulehoogudest kuristik, tormiline, äkiline. Aste. Jälle aste. Ta läks aeglaselt, peatudes, kui tuli peapöörituse laine.
Aste.
Jälle aste.
Ülalt kõlas kraapsimist ja ta jõnksas pea üles, nägi Sozi tuge kaotamas. Teise järele viskudes kaotas ta ise tasakaalu ja komistas astmel, kõikus tühjuse kohal. Tagasi vaarudes tuikus ta astme siseserva, langes seal ühele põlvele ja avastas end ainiti spiraali keskel olevasse õhust šahti tuiutamas.
"Jato?" kähistas Soz.
Mees tõmbas hinge ja vaatas üles, nägi naist üks aste endast kõrgemal põlvitamas.
«On sinuga korras?» küsis mees. Teine noogutas ja nad ajasid end üles ning jätkasid siis laskumist.
Küllap oli tuul külm, kuid kehas hõõguv palavik ei lasknud tal aru saada. Ta liikus iivelduse ja peapöörituse hägus.
Aste.
Jälle aste. Aste – ei ole astet. Ta vaatas alla. Nad olid alla välja jõudnud.
Soz häälitses lämbuvalt ja vajus ta selja najale, haarates mõlema käega mehe pihast, et mitte kukkuda. Mees pöördus ja pani käe talle toeks ümber.
Nad kõndisid ümber Nightingale'i, piisavalt palju linnast väljas, et pimedus neid kataks. Mehe jalad olid jooksmisihast pingul, kuid ta hoidis end tagasi, mitte üksnes seetõttu, et ta mürgitatud keha poleks suutnud sellist tempot hoida, vaid ka sellepärast, et see oleks tähelepanu tõmmanud. Käsikäes mööda romantilist teerada jalutav paar oli üks asi: kaks jooksvat inimest hoopis teine.
Ta viipas torude poole naise saabastel. «Mis nende sees on?»
«Vedel lämmastik.» Teise hääl kõlas karedalt. «Koos efekti võimendavate lagundajatega. See külmutab kõik, mida tabab, ja lõhkujad söövad selle ära. Need on vähem spetsialiseerunud kui minu keha omad, mis teeb nad ohtlikumaks, kuid pärast õhuga kokkupuutumist nad lahustuvad.»
«Kuidas sa käed lahti said? Kas su higis sisalduvad lõhkujad ikkagi söövad nahka?»
«Ei.» Naine krimpsutas nägu. «Minu omad on kaugelt liiga spetsiifilised. Kõik, mis on piisavalt üldine, et lõhkuda nii heterogeenset materjali nagu loomanahk, lõhuks arvatavasti meie nahka ka.» Ta näitas mehele oma käeraua purunenud ketti. «Katsu.»
Mees libistas sõrmega üle sakilise serva. «See on terav.»
«Osa eendist oli ka. Ma hõõrusin rihma selle vastu, kuni see naha läbi lõikas.» «Seekord ilma tehnoloogiata,» sõnas mees. «Ainult ajudega.»
Naine naeratas väsinult. Ta kaelus oli higist läbi imbunud ja ta kõndis kangelt, jalgu juhtimas kehasse paigaldatud hüdraulika.
Tähesadam oli nii väike, et terminale seal polnud, ainult värav lennuvälja sissekäigu juures. Kui nad sellele lähenesid, veeres kaks Mandelbroti kera välja neid kinni pidama. Jato üritas kõrvale põigata, kuid tema poole suunduv kera tegi kogu ta põiklemise hõlpsasti tasa. See lajatas talle vastu rinda ja mees komistas tagasi, siis toibus ja sööstis kõrvale. Kui kera järgnes, keeras ta tagasi, et ümber selle joosta. See nüke toimis Crankenshafti droonide puhul nendel päevadel, kui too oli programmeerinud nad aeglasemalt reageerima, et tagaajamine oleks «lõbusam». Jato siiski ei uskunud, et see siin Crankenshaftile kuuluks: pärast juhtunut tuleksid tema omad tapma.
See kera sai ta kätte ja rammis ta pead. Valguslaigud sähvisid silme ees ja kõrvades sumises valjult, kui ta kukkus. Ta räntsatas maha, kuju vastu rinda surutud, ja oigas. End võrisevast deemonist eemale rullides nägi ta silmanurgast lennujuhtimistorni. Selles sisemuses süttisid tuled.
Nende aeg oli otsa saanud.
Siis lausus Soz: «Näri seda, fraktaal.»
Vaatevälja kaardus vedelikujuga, mis ujutas drooni üle helkivate piiskade sajuga. Kera orienteeris end Sozile ümber nagu hiiglaslik keramopleksist õhupall. Kui see naist püüdma asus, tahtis too petteliigutust teha, kuid kaotas tasakaalu ja kukkus põlvili. Kui kera ta pea suunas sööstis, viibutas naine end küljele. Kera tabas ta õlga – ja purunes, kattes ta keha Mandelbroti siseelundite sajuga. Sekunditega oli naine põlvili keset suurt ja väikest rämpsu, pärit mõlemast kerast, tuled vilkumas ja komponendid sumisemas.
Soz ja Jato vahtisid teineteisele otsa. Siis rabelesid nad jalule ja tormasid lennuvälja poole. Eemalt lennujuhtimistormist ja ümber välja paiknevatest kõlaritest kostis häiresignaalide üürgamist. Kui nad jooksid läbi värava, mis polnud enamat kui mõned küljele pöörduvad varvad, nägi Jato maandumisrajal Jagi tähehävitajat. See valendas nagu alabaster, sama palju kunstiteos kui ükskõik milline skulptuur.
Kui nad Jagini jõudsid, laienes selle luuk nagu kiire holokaamera. Kohe, kui nad läbi ava viskusid, plõksatas see kinni. Laeva ninas keerdus lahti membraan, mis paljastas kabiini. Kui Soz end piloodiistmele pressis, voltis see tema ümber juhisseadmetest välisskeleti nagu hõbevõrgust kinda. Jato seisis naise tooli taga ja hoidis iiveldussööstude saatel selle seljatoest kinni.
«Kaelasõlm ja alaseljasõlm blokeeritud,» ütles androgüünne hääl.
«Pahkluud,» ütles Soz oma juhikutele keskendudes.
Sellal, kui ta käed üle eesmiste juhisseadiste lendasid, tõmbas robotkäsi tal saapad jalast ja ta jalad mähkusid võrku, mis ühendas end naise pahkluupesadesse. Pärast seda ei kuulnud Jato midagi: laev pidas sidet otse naise sisesüsteemidega.
Äkitselt keeras Soz toolis ümber ja tõmbas Jato pea alla. Mees kukkus ettepoole, krabades naise istme käsitugedest, et end pidama saada. Naine suudles teda tugevasti, libistades keele talle suhu.
Mees nõksatas eemale. «Oled sa segi –»
«Ma annan sulle vastumürki.
