/p>
Peidus perekond
Minu vanematele
Esimene osa:
ÄRIPLAANID
Õpetatud konsiilium
Komitee istung kestis juba kolmandat tundi, kui kuningas aevastas, tuues sellega kaasa otsustava faasi. Kuningliku tõmbluse hetkel kõneles parajasti Tema Ekstsellents Sir Roderick. Seistes laua kaugemas otsas punaste sametkardinate ees, mis katsid akent ja tõrjusid väljas valitseva talvepäeva külmust, oli Sir Roderick end kergelt ettepoole kallutanud, paberid vastu luist rinda surunud ja vankus peast kõneldes edasi-tagasi. Ta värvitu esinemisviis sobis kokku tema silmatorkavaima omadusega, pigmendi puudumisega nahas ja juustes. Ta hoidis pilgu maas ja lasi voolata lõpmatuna tunduval joal ettekannetest, mida olid teinud erinevad politseiülemad, luureagendid ja vabakutselised koputajad, kes tema ametkonda uudistega varustasid.
„Ma palun vabandust.” Teenija lehvitas kuningliku nina ees puhast linast taskurätikut. John Frederick pilgutas valulisel ilmel silmi. „Aa-tšihh!” Kuningas polnud veel keskeas, kuid tema punetav jume ja kasvav vööjoon tekitasid ta füsiaatrite ja apteekrite seas juba muret.
Sir Roderick jäi kuninglikku peanoogutust oodates vait. Õhk ruumis oli paks mööbli poleerimiseks kasutatud mesilasvaha lõhnast, millele lisasid oma õlise panuse vaikselt sisisevad gaasilambid. „Isand?”
„Üks hetk.” John Frederick, jumala armust Uus-Britannia imperaator ning seeläbi territooriumite ja protektoraatide valitseja, võttis värske taskurätiku ja saatis oma tallimehe viipega minema, igast küljest jälgisid teda aga murelikud näod. Ta hingas sügavalt sisse, püüdes ilmselt sügelust oma ninakoopas kontrolli alla saada. „Ah. Kuhu me jäimegi? Sir Roderick, te olete saanud juba piisavalt esineda – istuge, me pöördume peagi teie juurde tagasi. Lord Douglass, mulle teevad muret väärnähtused masside seas. Kui ka tänavune viljasaak jääb mulluse kombel kasinaks, nagu teie auväärne kolleeg ennustab…” noogutus lord Scotia, maaelu ministri suunas, „siis on meil kuni järgmise sügiseni suuresõnaliste sonijate jaoks viljakas pinnas. Kas on võimalik kodumaiste rahutuste risk?”
Lord Douglass tõmbas vastust kaaludes krimpsus käega üle hõrenevate juuste.
„Nagu Teie Majesteet kahtlemata teab…” Ta tegi pausi. „Ma lootsin sellel teemal peatuda pärast Sir Rodericki ärakuulamist. Kui ma tohiksin teilt luba paluda?” Kuningliku noogutuse peale kallutas ta end küljele. „Sir Roderick, kas ma võiksin paluda, et te teeksite lühikokkuvõtte kodumaisest olukorrast?”
„Teie loal, Majesteet?” Sir Roderick köhatas hääle puhtaks ja pöördus siis kohalviibijate poole. „Teie Majesteet, mu õiglased auväärsed sõbrad, kodumaine olukord on praegu kontrolli all, kuid provintsidest tulevate ettekannete arv rahulolematute ässitajate kohta kasvab. Ainuüksi viimase kuu jooksul on kuninglik politsei vahistanud tervelt kaks võrdsustajate rakukest ja avastanud kolm illegaalset trükikoda: üks Massachusettsis, üks Teie Majesteedi läänepoolses Uues regioonis ja üks lausa Uus-Londonis endas.” Ümber laua kostis sosinat – kõik ju teadsid, et pealinna põrandaalused trükikojad võisid üsna lõdva järelevalve all trükkida kõike, mida tahtsid, ainult mitte lauslaimu või võrdsustajate propagandat. Kui oli alustatud haarangutega, pidi olukord olema tavalisest märksa halvem. „Sedasi siis, jättes kõrvale tavalised virisemised kolooniates ja dominioonides. Lõpetuseks: politsei paljastas vandenõu, mille eesmärgiks oli õhku lasta läänepoolne suveresidents Montereys – ma eelistaksin avalikul kabinetiistungil sellel mitte pikemalt peatuda, kuni me pole juurdlusega lõpule jõudnud. Keegi või miski õhutab võrdsustajate aktiviste ja liiguvad kuulujutud, et need on Prantsuse liivrid, mis reetmise hammasrattaid õlitavad. Kahtlemata on vaja raha, et hoida käigus riigivastaseid trükikodasid või hankida lõhkeainet ja kusagilt peab see raha tulema.”
Sir Roderick istus ja lord Douglass tõusis. „Teie Majesteet, ma ütleksin, et kui on kaalumisel seiklused välismaal, mis langevad ajaliselt kokku leiva hinna tõusuga, uute maksude ja kohustuste sisseviimisega ning võrdsustajate propagandapuhanguga, siis mulle ei meeldiks võimalikele tagajärgedele vastu minna ilma tugevate reservideta Fort Victorias, mis oleksid valmisolekus võtma ette reisi ühele või teisele kaldale – rääkimata vajadusest kindlustada kohalike rügementide ustavus kõigis parlamentaarsetes ringkondades.”
„Noh, siis.” Kuningas kortsutas kulmu, laup kipras, nagu tõrjuks uut aevastushoogu. „Seega tuleb meil need abinõud tarvitusele võtta, kas pole nii?” Ta kummardus oma toolil ettepoole. „Aga ma tahan lähemalt kuulda, kuskohast hangivad need meie krooni isehakanud okkad oma finantsid. Mulle näib, et kui meil õnnestub see vastik umbrohi varakult välja juurida ja usutavalt demonstreerida meie kõrgestisündinud kaaslastele, et dofään on käinud meie aias pahandust tegemas, siis on see kindlasti kooskõlas meie eesmärkidega. Lord Douglass?”
„Kahtlemata, Teie Majesteet.” Peaminister heitis pilgu oma eriolukordade ministrile. „Sir Roderick, kas te võtaksite selle enda peale?”
„Aga muidugi, mu isand.” Minister kallutas pead kuninga suunas. „Niipea kui meil on midagi enamat kuulujuttudest ja kahtlustest, toon ma selle Teie Majesteedi ette.”
„Kas me võime nüüd päevakorraga edasi minna?” pakkus peaminister.
„Tingimata.” Kuningas noogutas kinnituseks ja lord Douglass köhatas hääle puhtaks, et jätkata järgmise punktiga tervet pärastlõunat täitvast päevakorrast. Koosolek jätkus ja tundus – aevastushoog välja arvatud –, et tegemist on Imperaatorliku Salaluure Järelevalvekomitee täiesti tavalise istungiga, mida peeti Tema Imperaatorliku Majesteedi John Neljanda, Uus-Britannia ja dominioonide valitseja eesistumisel Brunswicki lossis Manhattani saarel, kahekümne esimese sajandi algusaastatel. Nagu aeg näitas, polnud see siiski päris nii…
Mündiviske teisel poolel, kuningas Johni õukonnast umbes kahesaja miili ja ajaloolise divergentsi mõttes ehk kahetuhande aasta kaugusel toimus samuti nõupidamine.
„Tulevahetus.” Hertsogi tavaliselt jäine ja vaoshoitud hääletoon tõusis pisut, kui ta oma toolilt tõusis ja kabinetis ringi kõndima hakkas. Lühikeseks lõigatud, hallinevate juuste ja tumeda laitmatu rätsepaülikonna tõttu võis teda eksikombel pidada investeerimispankuriks või kõrgemat klassi surnumatjaks, kuid välimus oli petlik. Klanni turvateenistuse ülemana oli hertsog kõike muud kui kahjutu. Ta peatus seinale kinnitatud ümmarguse mõlkis kilbi ja kahe ristatud mõõga all. „Suvepalees?” Ta toon läks karmimaks. „Mul on raske uskuda, et sellisel asjal lasti juhtuda.” Ta vaatas üles mõõkade poole. „Kes pidi tema ihukaitse eest vastutama?”
Hertsogi sekretär – tema saladuste hoidja – köhatas. „Oliver – parun Hjorth – on muidugi vastutav kõigi tema katuse all viibijate hea käekäigu eest. Vastavalt teie korraldusele ma nõudsin, et ta hoolitseks emand Helge turvalisuse eest.” Ta tegi hetkelise pausi, et vihje pärale jõuaks. „Vajab uurimist, kas ta täitis teie korralduse.”
Hertsog lõpetas kõndimise ja seisatas laia akna ees, kust avanes vaade orule lossi ees. Metsane ja pealtnäha inimtühi jõeorg ulatus rannikuni välja ning oli laieneva Gruinmarkti kuningriigi põhjapiiriks, eraldades seda põhjas asuvast Nordmarkti naaberriigist. „Ja emand Olga?”
„Ta on väljendanud oma rahulolematust kõige karmimate sõnadega, mu isand.” Sekretär kehitas kergelt õlgu, nägu endiselt ilmetu. „Ma saatsin Rolandi temaga isiklikult tegelema – tagama, et ta oleks adekvaatselt kaitstud. Muuseas, kehadelt ei leitud mingeid tundemärke. Tätoveeringuid või midagi muud, mille põhjal nende päritolu kindlaks teha. Nad ei olnud Klannist. Aga nende relvad ja varustus on teiselt poolt ja ma olen… üllatunud, et emand Olga isegi koos meie jooksiku abiga selle juhtumi üle elas.”
„Meie jooksik on mu nõbu, Matthias,” meenutas hertsog oma sekretärile. „Küllaltki erakordne naine.” Siis tõmbus ta ilme jälle karmiks. „Ma tahan koeproove, fotosid, kõike, mida sa suudad hankida. Eriüksuse
