ei, sa ei kavatse ometi jälle seda teha,” alustas Paulie.
„Oo jaa, kavatsen küll.” Miriam muigas süngelt. „See on ainus võimalus loo kättesaamiseks.” Ta silmad läksid pärani. „Pagan! Ma olin täiesti unustanud! Ma pidin Steve’ile Sõnumitooja jaoks artikli kirjutama! Tähtaeg jõuab kohe kätte! Kui ma seda nüüd ära ei tee, siis pole mul autoriveerule mingit lootust…”
„Miriam.”
„Jah, Paulie?”
„Miks sa selle pärast ikka veel muretsed?”
„Ma…” Miriam tardus hetkeks. „Ma arvan, et mõtlen ikka veel tagasiminekule oma endisse ellu,” ütles ta aeglaselt. „See oleks vähemalt midagi konkreetset.”
„Tõsi.” Paulette noogutas. „Ütle mulle nüüd seda. Kui palju raha sul selle krediitkaardi peal veel on?”
Paus. „Umbes üks koma üheksa miljonit.”
„Miriam?”
„Jah, Paulie?”
„Sinu õigusnõustajana soovitan ma sul suumulk kinni panna ja välja magada. Seda, kas sa kirjutad selle artikli või mitte, võid sa homme otsustada – minu nõuanne oleks küll sellest loobuda. Ütle, et sul on kõhugripp või midagi. Nii võidad endale reisiks valmistumiseks lisapäeva. Said aru?”
„Jah, Paulie.”
„Ja veel üks asi?”
„Mis on?”
„Joo oma veini ja pane suu kinni, kullake, muidu näed välja nagu kala.”
Järgmisel päeval võttis Miriam välja oma uue läpaka – selle korpusele olid küll juba mõned kriimud tekkinud – ja asus klõbistama, Paulette võttis aga Brilli kaasa sisseoste tegema. Töö polnud raske ja ta teadis juba enne, mida kirjutada, liiatigi aitas see vältida kogu aeg tulevikule mõtlemist. Suurem peavalu tuli sellest, et tal polnud käepärast oma Maci ega internetiühendust. Paulie oli küll mõnda aega internetifirmadega tegelenud, kuid ei pidanud vajalikuks selle eest maksta, et rämpspost otse koju tuleks. Lõpuks võttis ta mobiili välja ning helistas Sõnumitooja valvelauda.
„Steve Blaud, palun,” ütles ta ja jäi ootama.
„Steve. Kellega ma räägin?”
„Steve? Miriam siin.” Ta hingas sügavalt sisse. „Selle artikli asjus.”
„Tähtaeg on neljapäev,” kõmistas mees. „Vajad sa lisaaega?”
Ta hingas nii järsult välja, et pidi peaaegu köhima hakkama.
„Ei, ei, ma saadaksin sulle meiliga mustandi – vaata, kas see on see, mida sa vajad. Oh, mu elu on viimasel ajal põnev olnud, mul on uus number.”
„Tõsi?” Ta peaaegu kuulis, kuidas mehe kulmud kerkisid.
„Jahah. Kodune õnnetus, põhjalik.” Ta improviseeris kiiresti. „Ma pean ema järele vaatama. Temaga juhtus õnnetus. Vaagnaluu murd. Tahad sa mu uusi andmeid?”
„Muidugi. Oota üks hetk. Jah, lase tulla.”
Miriam andis talle oma uue meiliaadressi ja telefoninumbri. „Kuule, ma saadan sulle mustandi umbes tunni aja pärast. Tahad sa veel midagi?”
„Mitte nüüd kohe.” Mehe hääl tundus lõbusana. „Pärast meie viimast jutuajamist oli meil siin suurem ümberkorraldus ja seejärel sissisõda lehekülgede jaotuse pärast; paistab, et auk uue kolumnisti jaoks, mida ma mainisin, ongi tõenäoliselt tekkimas. Iganädalane arvamuslugu investeeringutest farmaatsiasse ja biotehnoloogiasse ning üldine riskikapitali skeene – just sinu rida. Kas ma panen su kirja?”
Miriam mõtles kiiruga. „Mul on praegu rohkem tegemist kui vahetult pärast Ilmajaamast lahkumist, aga ma arvan, et ma mahutaksin selle oma plaani ära küll. Ainuke asi – ma tahaksin kuu aega ette teada, millal ma peaksin hakkama neid lugusid üle andma, ja mulle meeldiks teha mõned üldisemat sorti arvamuslood ette ära – juhuks, kui ma pean vahepeal ära sõitma. Mul on kavas tegeleda järgmisel aastal ühe põhjaliku uurimistööga. See ei sega mind asjadega kursis püsimast, aga see võib mingil ootamatul hetkel takistada mul loo tähtajaks valmis kirjutamist. On see sinu jaoks talutav?”
„Ma pean mõtlema,” ütles Steve. „Ma olen nõus oludega arvestama. Aga sa oled ju proff. Kui võimalik, siis sa hoiatad mind ju ette, eks ole?”
„Muidugi, Steve.”
„Hästi. Saada artikkel. Näeme.”
Ta pani telefoni korraks käest, sest silmad läksid niiskeks. Mu tegelik elu on veel alles, ütles ta endale. See sitt pole veel päris kõikjale voolanud. Ta mõtles Brillile, kes oli perekonna ootuste ja kasvatuse vangis. Kui ma suudaksin nende küünised lahti kangutada, võiksin ma jälle olla endine mina ise. Tõsiselt. Siis ta mõtles neile teistele. Toale Marriotti hotellis – ja mis seal oli juhtunud. Mõtles Rolandile ja endale. Võib-olla.
Ta võttis uuesti telefoni. See oli lihtsam kui mõtlemine.
Iris vastas peaaegu kohe. „Miriam, kallis? Kus sa oled olnud?”
„Emps?” Järsku langesid kõik mured talle oma täie raskusega kaela. „Sa ei usuks, kui ma sulle räägiksin! Kuule, ma olen ühe loo jälil. See on…” Ta püüdis sobivat võrdlust leida. „See on nii suur nagu Watergate. Võib-olla suuremgi. Aga sellega seotud inimesed hoiavad mul silma peal. Ma tahaksin sinuga kokku saada, aga ma pole kindel, kas see on turvaline.”
„See on huvitav.” Ta kuulis isegi läbi telefoni, kuidas ta kasuema peas hammasrattad liikuma hakkasid. „Nii et sa ei saa lihtsalt tulla ja mind külastada?”
„Mäletad, mis sa mulle sellest FBI projektist, COINTELPRO-st rääkisid, emps?”
„Ah, olid need alles ajad! Kui ma olin noor ja sõjakas, oh, jah.”
„Emps!”
„Saatsime koos Verka Malevichiga lendlehti laiali, enne kui Teine kommuun laiali lagunes, siis piketid, istumisstreigid – kas ma olen sulle sellest ajast rääkinud, kui FBI meie telefone pealt kuulas? Ja kuidas me sellest mööda pääsesime?”
„Emps.” Miriam ohkas. „No tõesti! Mõtle ometi, see radikaalsete üliõpilaste värk on nii vana.”
„Ära tule siin vanusest rääkima, noor daam!” Iris lisas oma häälde lõbusalt üleoleva tooni. „Ega sinu mured juhtumisi föderaalagentidega seotud ei ole?”
„Oleks see vaid nii.” Miriam ohkas jälle.
„No hästi. Saame pärast bridži mänguväljakul kokku, tund enne sulgemist.” Klõps.
Ta oli kõne lõpetanud, mõistis Miriam telefoni põrnitsedes.
„Oh, armas Jeesus,” pomises ta. Ära kunagi hakka endisele SDS-i aktivistile jälgede segamist õpetama. Ta itsitas vaikselt endamisi, haaratuna lustakuse ja süütunde veidrast segust – lustakana tundus see, kuidas kuuekümnele lähenev, sclerosis multiplex’i põdev juuditar Klanni nuhid paika pani, šokeerivat süütunnet
