ole vait.”
„Kui sa just arvad.” Iris vaatas teda veidra muigevarjuga. „See teine muster – ma tahan seda näha. Saad sa seda mulle kunagi näidata?”
„Muidugi.” Miriam noogutas. „Aga mul ei ole seda praegu kaasas.”
Ema noogutas. „Mida sa järgmisena teha kavatsed?”
„Ma…” Miriam ohkas. „Ma hoiatasin Angbardi, et kui keegi peaks su juuksekarvagi puudutama, siis ta sureb. Aga praegu on mul kannul see teine kamp ja nende bossiga mul otseliini pole. Ma isegi ei tea, kes nende boss on.”
„Patricia ka ei teadnud,” pomises Iris.
„Mis sa ütlesid?”
„Minu meelest oli see ilmne,” märkis Iris kiiresti. „Kui ta oleks teadnud, siis nad poleks talle ligi pääsenud.” Ta raputas pead. „See oli tõsiselt paha lugu.” Hetkeks näis ta vihase ja otsustavana – samasugust ilmet oli Miriam hiljuti näinud peeglis vilksatamas. „Ja see pole veel läbi.” Ta mühatas. „Anna mulle oma salatelefoni number, tüdruk.”
„Mu sala… mida?”
Iris muigas. „Hea küll, ütleme siis, su vaid valitutele määratud kõneposti oma. Et me saaksime ühendust pidada, kui sa hulkuma lähed. Sa ju tahad teavitada oma vana ema sellest, mida vabaduse ja tsivilisatsiooni vaenlased plaanitsevad, on ju nii?”
„Emps!” Miriam muigas vastu. „Hästi, siin see on,” ütles ta, kirjutades oma uue, vähetuntud mobiilinumbri paberitükile ja libistades selle üle laua Irisele.
„Hästi.” Iris peitis selle kiiresti ära. „See medaljon, mille sa leidsid – sa siis arvad, et see viib su kuhugi mujale, jah?”
„Jah. Mingit muud seletust pole ma osanud välja mõelda.”
„Teise maailma, kus kõik on loomulikult jälle hoopis teistmoodi.” Iris vangutas pead. „Nagu poleks juba kahe maailma puhul üks ülearu.”
„Ja salapärased mõrtsukad. Ära unusta salapäraseid mõrtsukaid.”
„Ei unustagi,” vastas ema. „Arvestades seda, mis sa mulle rääkisid…” Ta silmad tõmbusid pilukile. „Ära usalda ühtegi neist. Klanni ega isegi mitte seda, kellega sa voodis käisid. Nad on kõik – tunduvad kõik – nagu punt rästikuid. Nad veavad sind alt kohe, kui sa arvad, et oled turvaliselt pääsenud.”
„Emps.” Miriam punastas. „Oh, ma ei usalda neid. Vähemalt mitte millegi sellisega, mis mulle tähtsana tundub.”
„Siis oled sa targem, kui olin mina sinu vanuses.” Iris tõmbas kindad kätte. „Sõidutad sa vana daami koju? Või vähemalt pargini? Väljas on külm ja õudne õhtu. Eks ole, ma unustasin ehk küll sulle punase mütsikese teha, aga huntidel, kes kavatsevad midagi selle vana eidekese vastu, läheb igatahes kehvasti.”
Pandimajapidaja
„See on rikkis,” ütles Miriam laupa hõõrudes. „Mul lähevad silmad kõõrdi, siis ähmaseks, ja pea hakkab valutama. See ei tööta.” Ta klõpsas palgamõrtsukalt võetud medaljoni pettunult kinni.
„Võib-olla see ei tööta siin,” pakkus Brill. „Kui see on teistsugune muster.”
„Võimalik.” Miriam noogutas. „Või siis – see on erinev ja tõi teisele poole. Kust ma tean, kuhu see mu viiks, kui ma saaksin selle siin toimima?” Ta jäi vait ja põrnitses medaljoni. „Võib-olla polnud eriti hea mõte seda siin proovida,” ütles ta aeglaselt. „Tegelikult ma peaksin teisele poole minema ja seal uuesti proovima. Kui kusagil peaks olema veel kolmaski maailm, siis kust me teame, et neid ei või olla neli? Või veel rohkem? Kuidas me teame, et seda kaks korda järjest kasutades jõuame tagasi sinna, kust alustasime – et sellega reisimine on kommutatiivne? See tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid, kas pole?”
„Jah…” Brill jäi vait.
„Tead sa sellest midagi?” küsis Miriam.
„Ei.” Brill raputas aeglaselt pead. „Ma ei tea – sellisest võimalusest pole kunagi räägitud. Miks peakski? Piisas sellest, kui sai reisida kahe maailma vahet, ilma tonte välja kutsumata. Kas uue mustri katsetamine pole mitte ohtlik? Kui see viib su juhtumisi maailma, kus ootavad ees metsloomad ja tormid…”
„Nagunii on keegi seda proovinud.” Miriam kortsutas kulmu. „Arvad, et ei ole?”
„Sa peaksid seda vanemate käest küsima,” soovitas Brill. „Ma saan rääkida ainult sellest, mida ma olen kuulnud.”
„Nojah, igal juhul,” Miriam hõõrus jälle laupa, „kui see toimib, siis oleks see üks põrgulikult võimas hoob, millega Angbardi kangutada. Ma pean selle kaasa võtma ja teisele poole minema, enne kui püüan minna sinna, kust selle eelmine omanik tuli. Teisel pool uuesti katsetama.”
„Saad sa seda teha?” küsis Brill.
„Jah. Aga juba üksainuski üleminek tekitab jubeda peavalu, kui ma tablette ei võta. Ma arvan, et suudaksin teha kaks tunnise vahega käiku. Aga kui ma peaksin siis teisel pool – kuhu ma ka ei satuks – komistama millegi vastiku otsa ja vajaksin kiiret põgenemisteed, oleksin ma üsna hädas.”
Pahaloomuline hüpertoonia poleks diagnoosina Brillile midagi öelnud, aga Miriam oli näinud, mida see inimestega teha võib. Eriti hästi oli ta näinud keskealist meest, kes polnud vaevunud võtma oma vererõhurohtu. Miriam oli olnud esmaabiruumis, kui kiirabi ta kohale tõi – silmad lahti, aga pärast tugevat insulti polnud kedagi enam kodus. Oli olnud kohal, kui ventilaator välja lülitati ja asuti surmatunnistust välja kirjutama. Ta raputas pead.
„See tahab hoolikat planeerimist.”
Miriam vaatas akna poole. Purunenud unistuste värvi taevast langesid lumehelbed. Väljas oli vastikult külm.
„Ma peaksin minema teisele poole, ennast kusagil paika seadma ja välja magama ning siis järgmisel päeval üleminekut proovima, et ma saaksin kohe tagasi tulla, kui midagi valesti läheb. Häda on aga selles, et teisel pool on just niisama külm kui siin. Ja kui ma olen sunnitud põgenema, tuleb mul lõhkuva peavaluga kaks ööd metsas veeta. See ei tundu just väga hea mõttena. Ja ma ei saa väga palju asju endaga kaasa võtta.”
Millal Paulie tagasi tuleb? mõtles ta. Tema oskaks nõu anda.
„Aga postijaam?” küsis alati praktiliselt mõtlev Brill.
„Posti…” Miriam tardus. „Aga ma ei saa…”
„Üks on Fort Lofströmist kahe miili kaugusel tee ääres.” Brill näis mõtlikuna. „Paneme su riidesse nagu oraakli naise, sa oled teel rannikuäärsesse külla, kus on su abikaasa uus kogudus. Su vankri ratas läks katki ja…” Ta hoog sai otsa. „Oh. Sa ei räägi hoh’sprashe’t.”
„Just.” Miriam noogutas. „Nii et see ei tööta, jah?”
„Nii ei lähe jah.” Brill krimpsutas nina. „Vaat kus nuhtlus! Me võiksime koos minna,” lisas ta ettevaatlikult.
„Ma arvan, et nii tulebki teha,” ütles Miriam. „Mina mängiksin näiteks tumma ema ja sina tütart – ma püüaksin
