seal müüsid oma kaupa ka küünlategijad ja muud kaupmehed. Naine vaatas talvise kastanimüüja poole, kergitas siis nina, põigates kõrvale raugaeas sõnnikukogujast, kes oma koerasitakoti kohal midagi pobises; ta peatus Malli ja Jeffersoni nurgal ja piilus üle õla, enne kui hakkas oma salli sisse pomisema.
„Märkus: see ei ole Boston – vähemalt mitte mulle tuttav Boston. Kõik tänavanimed on valed, majad on kivist ja tellistest, mitte puust või betoonist. Liiklus on vasakpoolne ja autodel – neid pole palju – on korstnad nagu auruveduritel. Aga sildid on ingliskeelsed, tänavad on sillutatud munakivide või asfaldiga ja see tundub nagu Boston. Veider, tõepoolest veider. Igal juhul on see kodusem kui Niejwein.”
Ta läks tänavat mööda edasi, pomisedes klambriga pearäti sisse kinnitatud mikrofoni. Tugev tuulehoog vuhises talle tänaval vastu ja ähvardas rätiku peast puhuda. Ta haaras sellest kiiresti kinni ja hoidis paigal.
„Ma näen tänaval nii mehi kui naisi – kuid mehi on rohkem. Riietus on… hmm. Ma ei ütleks, et just viktoriaanlik. Võib-olla post-viktoriaanlik? Mehed kannavad kõrgetel särgikraedel kaelasidemeid või – rätte, kaherealisi ilma kraeta ülikondi ja pikki palituid. Kõik käivad kübaratega, kübaraid on palju, aga ma olen märganud kollaste ja siniste triipudega ülikonnapintsakuid, esineb isegi veel erksamaid värvikombinatsioone.” Ta möödus baroksest tuletõrjehüdrandist, malmist valatud hiinapärane draakon oli valmis veejuga välja sülgama. „Naised kannavad kitsaid jakke ja maani seelikuid. Erandiks mõned nooremad, kes kannavad põlvini seeliku all pikki pükse. Meenutab idamaist stiili.” Temast väntas mööda naine jalgrattal, selg uhkelt sirgu. „Hmm. Jalgrattasõidu jaoks on kottpüksid ja midagi Pakistani tuunika laadis. Kõik kannavad kübarat või pearätti.” Ta vaatas vasakule. „Vaateakendel on hinnad väljas. Ma möödusin just kingsepast, kelle aknal oli rida metallist liistusid ja nahanäidiseid, ning… Jeesus…”
Ta peatus ja pöördus tagasi, et põrnitseda väikest määrdunud akent, millest ta oli juba peaaegu möödunud. Ta kõrvu kostis kauge sumin. „Mehaaniline arvutusmasin – elektrimootoriga ja tulemust näitavate katoodlampidega. See on, mis, 1930-ndate tehnoloogia? Perfokaardid? Neljakümnendad? Ma oleksin pidanud muuseumis ikka tähelepanelikum olema. Need vennad siin on ikka pikalt Gruinmarktist ees. Hei, see näeb välja nagu Edisoni fonograaf, ainult ilma pasunata, ning taga on mingid torud. Ja kõlar.” Ta kummardus lähemale. Hind… „Hind on naeltes, šillingites ja pennides,” sosistas ta mikrofoni.
Miriam peatus. Teda haaras aukartus. See ei ole Boston, mõistis ta. See on jällegi midagi muud. Terve uus maailm, selline, milles olid vaakumlambid ja arvutusmasinad ja auruautod – vari libises temast üle. Ta vaatas üles ja tal jäi hing kinni. Ja õhulaevad, mõtles ta. „Õhulaev!” pomises ta. See oli vaimustav, uskumatult voolujooneline, paistis talvises päikesepaistes tuhmkuldsena, seda vastutuult ajavate mootorite mürin pani aknaklaasid põrisema. Ma võiksin siin tõepoolest töötada, mõistis ta erutatult. Ta jäi vaatama ekspediitor-firma Greenbaum & Pty vaateakent sildiga „Väravad maailma”.
„Vabandust, proua. Kas ma saan teid millegagi aidata?”
Miriam langetas kiiresti pilgu vaateaknalt. Suur punetava näo ja puhmas vuntsidega, mundris mees, lameda põhjaga kiiver peas – oih, mõtles ta.
„Ma loodaksin küll,” ütles ta arglikult ja neelatas. Kas proovida prantsuse aktsenti? „Ma saabusin, ah, linna alles äsja. Hea isand, kas te oskaksite juhatada mulle teed korralikku ja ausasse pandimajja?”
„Äsja saabunud?” Võmm uuris teda kahtlevalt, kuid ei haaranud kohe kumminuia ega kaelas rippuva messingvile järele. Ju oli Miriamis midagi, mis sundis ta nii otsustama. Võib-olla oli selleks lappide või plekkide puudumine tema rõivastel, võib-olla ilmsete alatoitumuse märkide puudumine. „Et siis pandimaja… te ei taha ju öö saabudes linnas ilma rahata olla, jah? Vaestemaja on sel aastaajal üsnagi ülekoormatud ja seadust rikkuda te ju ei taha, mis?”
Miriam noogutas pead. „Tänan väga, isand, aga minu eest hoolitsetakse hästi, kui mul õnnestub kokku saada piisavalt raha, et oma õega ühendust võtta. Tema ja ta abikaasa, nad kutsusid mind, et ma aitaksin neil lapsi hoida.”
„Hästi.” Politseinik noogutas. „Minge siit mööda Jeffersoni, siis pöörake vasakule Highgate’ile. See viib teid Holmesi puiesteele. Ärge ainult eksikombel Blackshafti pöörake, see on vastik lobudikerajoon, kust te ei leia enam tagasiteed. Holmesi puiesteel leiate Erasmus Burgesoni äri ja tema peaks teid kenasti aitama.”
„Oh, suur aitäh teile,” tänas Miriam ülevoolavalt, kuid võmm oli juba eemaldumas, küllap mõnd hulkurit kimbutama.
Kvartali jagu tõttas ta kiirel sammul edasi, pidas meeles võmmi juhiseid ja järgis neid. Sõidukid möödusid teel ja pea kohal. Kordkorralt tõkestasid liikumist nelja või koguni kuut lühikest haagist vedavad traktorid, kabjaklobina saatel veeresid mööda tobedat kollast värvi ponivankrid. Ilmselt olid kõik taksod kogu universumis kollased, kuid Miriam ei kujutanud ette, mida oleksid Bostoni keskkonnakaitse fanaatikud arvanud söe põletamisest. Tänava ääres olid poekesed, tosinate kaupa poekesi, kuid polnud kaubamaju ega supermarketeid, bensiinimootoriga autosid ega värvifotosid. Reklaamid olid majakülgedele maalitud, lihtsad loosungid, nagu näiteks: OSTKE EDISONI ROOSIÕIELEHESEEPI, ET TEIE NAHK OLEKS NAGU LILLEÕIS. Ja nagu ta nüüd oskas vaadata, polnud kusagil näha kerjuseid.
Kelluke helises, kui Miriam lükkas lahti Erasmus Burgesoni poekese ukse, mille kohal märkisid kolm kuldset kuuli omaniku tegevusala. Sees oli hämar ja tolmune, riiulitel olid lauanõude virnad ja nugade-kahvlite komplektid, üks kapp oli täis püstoleid ja teine mingit arusaamatumat kraami – ning teises seinas rippus ridade kaupa tolmunud rõivaid. Kassaaparaat, mida ehtisid inglikesed ja kuldkard, võinuks ise terve loo jutustada. Ja nagu ta oligi lootnud, oli selle kõrval klaasiga kaetud lett sametile asetatud ehetega. Poes ei paistnud kedagi olevat. Miriam vaatas närviliselt ringi, püüdes kõike meelde jätta. Seda peavad inimesed siin väärtuslikuks, mõtles ta. Oleks parem, kui sa ära jagaksid, mis on mis.
Tagaseina kattev kardin liikus, lastes sisse kuivetu kogu. Mees astus jalgu järel vedades leti taha ja jäi siis Miriamit vaatama. „Teid ei ole ma siin varem näinud – või olen?” küsis ta naljatoonil.
„Oh, ei ole.” Miriam tammus jalalt jalale. „Kas teie olete härra Burgeson?” küsis ta.
„Tema ise.” Mees ei naeratanud. Ta oli riietatud üleni musta, varrukad ja püksisääred olid peenikesed nagu torupuhastajal ning täielikust sarnasusest Kodusõja-aegse kummitusega puudus vaid must torukübar. „Ja kes teie olete?”
„Minu nimi on Miriam, khm, Fletcher.” Ta kibrutas huuli. „Mulle öeldi, et te olete pandimajapidaja.”
„Ja kes muu võiksin ma sellises poekeses olla?” Mees kallutas pea küljele nagu papagoi, ta suured tumedad silmad uurisid hämaruses Miriamit.
„Noh. Ma saabusin siiamaile alles hiljuti.” Miriam köhatas. „Ning mul on puudus rahast, ehkki mitte asjadest, mis võiksid midagi väärt olla. Ma lootsin, et te saate mind sellega järje peale aidata.”
„Asjad.” Burgeson istus – või pigem laskus nagu õrrele – kõrgele seljatoeta puuistmele, mis tõstis ta põlved peaaegu leti kõrgusele. „Oleneb, milliseid asju te silmas peate. Ma ei saa ju osta iga vana pitsiräbalat, eks ole?”
„Noh. Algatuseks on mul mõned ehteasjad.” Mees noogutas julgustavalt, nii et Miriam jätkas. „Aga siis on mul mõttes ka midagi asisemat. Eks ole, seal, kust ma tulen, pole mu omand sugugi tähtsusetu ja ma pole end oma eelmisest elupaigast ka lõplikult lahti lõiganud.”
„Ja
