Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat. Charles Stross
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat - Charles Stross страница 13
„Kirbud! Kaduge minema!” Paulette tõstis käe nina ette. „Kuidas muidu läks?”
„Ma jutustan sulle mõne minuti pärast. Kohvi juures, kui olen jõudnud ennast puhtaks pesta … oh, pagan.” Miriam nägi Brilliana jalgu trepist üles kadumas. „Noh, vähemalt sai järjekord paika.” Ta lasi oma kotil vaibale kukkuda, see maandus tuhmi mütsatusega. „Vabandage mind, aga ma võtan nüüd riidest lahti. See on hädaolukord.”
„Oota siin ja ära kuhugi mine,” ütles Paulie trepist üles kiirustades.
Kui ta kapist haaratud T-särgi ja dressipükstega naasis, oli Miriam saapad jalast saanud ja pusis pealisriietega. „Keskküte, kurat võtaks,” ütles ta imetlevalt. „Miski ei pane sind paremini seda hindama kui kolm päeva Massachusettsi talves ilma selleta. Või kaks ja pool päeva.”
„Kas sa jõudsid sinna, kuhu sa tahtsid?” küsis Paulie hetke pärast.
„Jah.” Miriam muigas väsinult.
„Viska viis, tüdruk!”
Käsi plaksuga kokku lüüa oli tavaliselt ju tore, aga kui Miriam võpatas, jõudis olukord Paulette’ile pärale. „Sa võid elutoas riietuda,” ütles ta. „Veel parem, viska need kaltsud maha ja mine mu magamistuppa, eks ole? Ma lasen vaiba putukatõrjega üle. Sa võid magamistoa kõrval olevat dušši kasutada.”
„Sa oled tõeline sõber.” Miriam noogutas. Krimpsutas siis nägu. „Oh, pagan. Ma arvan, et päevad on peale hakkamas.”
„Sellega pole nalja. Kuule, mine juba. Ma koristan selle segaduse siin hiljem ära, eks?”
Tunni pärast istus Miriam – juba palju, palju soojema ja puhtamana – kerratõmbunult Paulette’i elutoa diivani ühes otsas, käes kruus kanget teed. Laenatud hommikumantlisse mässitud Brill istus teises otsas. „Räägi siis, kuidas su jalutuskäik metsas läks?” küsis Paulette Brillilt. „Karusid kohtasid?”
„Karusid?” Brill näis segadusse sattuvat. „Ei, ja parem ongi…” ta märkas Miriami pilku. „Oh. Ei, seal ei juhtunud midagi.”
„No hästi.” Paulie pöördus Miriami poole. „Sul vedas rohkem, mis? Sul ei olnud ainult jalutuskäik metsas?”
„Noh, kui mitte arvestada, et Brill poolsurnuks külmus ja mina vaevu arreteerimisest pääsesin, läks kõik kenasti.”
„Pääsesid. Arreteerimisest.” Paulette võttis teekannu ja valas oma kruusi täis. „Sa pead lähemalt seletama, Beckstein. Kas nad ei tunnistanud su pressikaarti või mis?”
„See on Boston, aga mitte selline, nagu meie tunneme,” selgitas Miriam. „Uhh, umbes kaks miili siit kagus leidsin ma end linnapiirilt. Nad räägivad inglise keelt ja sõidavad autodega, aga sellega sarnasused ka enam-vähem lõppevad.” Ta võttis diktofoni välja ning keeras hääle valjemaks. „Üleval pea kohal on Briti lipuga zeppelin! Oh, neli propellerit, kõlab nagu diiselmootorid. Ja seal on veel üks auruauto. Näib, et nad teevad need meelega hästi suured; ma ei usu, et oleksin näinud ühtegi, mis oleks väiksem kui viiekümne kaheksanda aasta Cadillac.”
Paulette’il oli suu sulgemisega ilmseid raskusi. „Kas sa fotosid tegid?” küsis ta.
„Haa.” Miriam muigas ja osutas oma randmele. „Sa näed neid kohe, kui ma ühendan oma Casio salaagendi käekella arvutiga. Ma teadsin, et neid mänguasju läheb varem või hiljem vaja.”
„Mänguasjad.” Paulette pööritas silmi.
„Noh, nüüd on meil terve uus maailm tundma õppida,” ütles Miriam. „Kas on konstruktiivseid ettepanekuid?”
„Jah.” Paulette pani teekruusi käest. „Enne kui sa sinna uuesti lähed, tüdruk, valmistame ette kindla plaani, mida sa seal tegema hakkad. Sul on seal vaja advokaati või ärijuhti, eks ole? Ja sa vajad raha, kohta, kus elada, ning meil on vaja leida seal ka koht, mis oleks Brilli maailmas inimasustusest eemal ja mille me siin saaksime rentida. Õigus? Ja me peame mõistma, millega sa seal vastamisi satud – enne, kui sind arreteeritakse. Nii et räägi kõik ära!”
Miriam küünitas koti järele, tõmbas sealt välja kaks raamatut ja lasi neil kolksuga lauale kukkuda. „Aeg ajalootunniks. Ole selle pruunis paberis raamatuga ettevaatlik,” hoiatas ta. „See hammustab.”
Paulette avas tuhmis ümbrispaberis raamatu esimesena, vaatas tiitellehte ja ahmis õhku. „Kommunist?” küsis ta.
„Ei, asi on veel palju veidram.” Miriam võttis teise raamatu. „Mina alustan sellega, sina sellega, pärast vahetame.”
Paulette piilus akna poole. „Taevas hoidku, kell saab kohe üksteist! Sa tahad, et ma öö otsa üleval oleksin?”
„Ei, see pole vajalik.” Miriam pani raamatu käest ja vaatas talle otsa. „Ma olen tahtnud sellest juba mõnda aega juttu teha. Ma olen siia jäänud, aga ma ei mõelnud seda nii. Ma olen tänulik, et sa Brilli oma katuse alla võtsid, aga kaks külalist on kaks ülearu ja…”
„Ole vait,” ütles Paulette tuliselt. „Sa jääd siia vähemalt nii kauaks, kui oled mulle ära rääkinud kõik, mida nägid, ja enne väljakolimist pead sa oma plaanid paika saama! Ning tähtajaks valmis olema,” pomises ta vaikselt.
„Tähtajaks?” Miriam kergitas kulmu.
„Klanni nõupidamiseks,” seletas Brill tuhmilt ja haigutas. „Ma rääkisin sellest Pauliele.”
„Sa ei tohi lasta neil seda teha!” rõhutas Paulette.
„Mida teha?” Miriam pilgutas silmi.
„Lasta end teovõimetuks tunnistada, mispeale Klann määraks sulle alaliseks eestkostjaks kellegi selleks sobivaks peetava,” seletas Brill. Ta näis nõutuna. „Kas sa ei teadnud? Olga ütles, et parun Oliver oli rääkinud millestki sellisest.”
Iris tõstis kohvitassi kahe käega huultele. Sel päeval tundus ta nõrgemana, kuid Miriam teadis, et pole mõtet sellest juttu teha.
„Mida sa seepeale tegid?” küsis Iris.
„Läksin magama.” Miriam nõjatus tooli seljatoele ja vaatas ringi. Mürataust muuseumi kohvikus oli küllaltki vali ning kõik nende naabrid näisid millegagi tegelevat. „Mida muud ma oleksin teha saanud? Beltaigne’ini on ligi viis kuud aega ja ma ei kavatse lasta neil lurjustel minust üle trampida.”
„Aga see teine koht, see uus…” Iris näis kuidagi hajevil olevat, „…kas sul ei kulu sinnaminekuks või tagasitulekuks mitte terve päev, isegi kui sul oleks seal mingi peavari olemas?”
„Sinna pole mõtet minna pooliku ettevalmistusega, emps.” Miriam avas hajameelselt suhkrutorukese ja puistas kristallid oma lattesse. „Kuule, kui parun Hjorth tahab mind teovõimetuks kuulutada, siis peab ta esitama selleks mingid tõendid. Tal võib see läbi minna, kui mind pole seal ennast kaitsmas, aga ma arvan, et minu parimaks kaitseks oleks tõestada, et eksisteerib vandenõu – sama vandenõu, mis tappis mu bioloogilise ema ja püüab nüüd tappa mind, mitte mingi tühine sitt, millega parun ja mu… vanaema mind loobivad. Paremuselt järgmine kaitse oleks näidata, et ma võin küll teha vigu, kuid mul on pakkuda midagi väärtuslikku. Palgamõrtsuka medaljon viis mu hoopis teise maailma – nimetame seda maailmaks number