pihta,” lisas ta pettunult. „Mul ei jää muud üle kui tagasi minna ja püüda mitte kinni kukkuda.”
„Hmm.” Paulette tõmbas välja kandekoti ja asetas lauale. „Ma olen sellele veidi mõelnud.”
„Oled? Mida siis?”
„Noh,” alustas Paulie ettevaatlikult, „esiteks, keegi ei saa sind arreteerida ja kinni pidada, kuni sul on mõni neist medaljonidest, mis? Või vähemalt see kujund sealt seest. Brill…”
„Asi on kujundis,” ütles Brilliana äkitselt. „See on perekonna muster.” Ta piilus Paulette’i poole. „Mina ei saanud ajaloost samuti aru,” ütles ta nukralt. „Aga mõned mehed…” Ta jäi vait.
„Mis nendega on?” küsis Miriam.
„Nad lasid mustri käe peale tätoveerida,” ütles Brill häbelikult. „Vähemalt nad väitsid seda. Nii pääsesid nad minema, kui keegi nad kinni püüdis. Ma mäletan, onu rääkis kord sellest. Nad isegi ajasid pea paljaks, lasid mustri peegelpildist tätoveeringu teha ja kasvatasid juuksed tagasi – nii et kui nad vangi sattusid, siis habet ajades lõikasid nad peegli ees juuksed maha ja kasutasid seda põgenemiseks.”
Miriam silmitses teda, suu hämmastusest lahti vajumas. „See on suurepärane!” ütles ta. „Üks moment…” Käsi tõusis vaistlikult juustele. „Hmm.”
„Sina ju habet ei aja,” ütles Paulie. „Aga ma tean täpselt, mida teha. Tead neid ajutisi hennaga tehtud tätoveeringuid? On üks internetifirma – sa saadad neile faili oma soovitud kujutisega, nad teevad sellest tätoka ja saadavad sulle postiga tagasi. Need peaksid mitu päeva vastu pidama. Ma kujutan ette, et kui sa paned need kummagi randme siseküljele ja kannad midagi pikkade varrukatega, et neid varjata…”
„Vau.” Miriam vaatas vaistlikult oma vasaku randme siledat ja karvadeta sisekülge, peaaegu veatut – kui poleks olnud seda väikest lapsena saadud armi. „Aga sa ütlesid, et mõtlesid veel millelegi.”
„Jah.” Paulette valas koti sisu lauale. „Näed – paar digitaalseid raadiotelefone, nendega saab omavahel rääkida kuni kümne miili raadiuses! Ja veel – käed-vabad komplekt.”
„See võib toimida,” ütles Miriam ja ta näole tekkis uudishimulik naeratus. „Ma kohe tunnen seda oma kontides.” Ta tõstis pilgu. „Hästi. Räägi mulle nüüd, Paulie, mida sa tead patendiseaduse ajaloost.”
Miriamil kulus julguse kogumiseks veel päev, kuni ta lõpuks söandas Rolandile helistada. Oma maailmas olles võis Miriam talle helistada, olgu siis otse või kõneposti, ning poetada kõik need oma uue elu soovimatud keerukused kaastundlikule õlale. Roland mõistaks – see oli ka pool tõmbejõust, mis oli sütitanud neid keeristormina haaranud suhte. Tõenäoliselt mõistaks ta Miriami ees seisvaid peavalusid paremini kui keegi teine, Brill kaasa arvatud. Brill polnud siiski palju enamat turvalises keskkonnas kasvanud teismelisest. Kuid Roland teadis, kui vastikuks asjad võivad minna. Kui ma teda usaldan, mõtles ta igatsevalt. Keegi oli tapnud valvuri ja pannud lattu pommi. Tema oli rääkinud sellest kohast Rolandile ja siis… vastavusest ei järeldu põhjuslikkus, kinnitas ta endale.
Lõpuks tegi ta poolenisti kompromissi, sõitis metrooga kesklinna ja otsis mitme väljapääsuga söögikoha, enne kui telefonis kaardi vahetas ja numbri valis. Nii et isegi kui keegi oleks Rolandi kinni võtnud ja jälgiks pidevalt ta kõnesid, jõuaks Miriam enne kõne lõpetada, kui keegi ta leiaks. Väljas sadas vihma, ta valis endale koha akna all, jälgides tigudena üle klaasi roomavaid veepiisku, kuni ta latte jahtus ja ta ise end helistamiseks kokku võttis.
Kui ta numbri valis, kutsus telefon viis korda, enne kui Roland vastas – see oli peaaegu igavik, mille vältel Miriam jõudis korduvalt kahelda, kas helistamine oli ikka tark tegu. Aga ümber mõelda oli hilja, tegu oli tehtud.
„Halloo?” vastas Roland.
„Roland. Mina siin.”
„No tere, sina.” Hääl läks murelikult karedaks. „Ma olen sinu pärast tõsiselt muretsenud. Kus sa…”
„Oota.” Miriam märkas, et hingab liiga kiiresti ja lühidalt, tundus, et ta ei saa piisavalt hapnikku. „Sa oled siinpool. Kas sa oled kellegagi koos?”
„Ei, ma võtsin töölt vaba päeva. Isegi sinu onu lubab oma alamatel vahel puhata. Muide, ta on sinu järele pärinud. Nagu teaks, et mul on sinuga mingi ühenduskanal. Millal sa kavatsed tagasi tulla? Mida sa oled teinud? Olga rääkis mingit sõgedat lugu…”
„Kui see käis tema ruumides toimunu kohta, siis on see tõsi.” Miriam jäi vait ja piilus akna poole, et vaadata peegelduselt, mis ümberringi toimub. Tema läheduses polnud kedagi, ruumi teises otsas puhastas baarimees letil seisvat kohvimasinat. „Kas Edsger on ikka olemas? Pole kaduma läinud või midagi?”
„Edsger?” Rolandi hääles oli kahtlus. „Mida sa tead…”
„Edsger. Kuller Bostoni-New Yorgi liinil.” Miriam kirjeldas kiiruga oma kohtumist kulleriga. „Jõudis ta õnnelikult pärale?”
„Jah. Minu teada küll.” Roland jäi korraks vait. „Sa siis ütled, et keegi püüdis sind ka laohoones tappa?” Nüüd tekkis ta häälde raevukas noot. „Kui ma saan teada, kes…”
„Siis sa ei tee midagi,” sekkus Miriam. „Ja ära tule mulle rääkima, et sa suudad turvalisuse tagada. Organisatsioonis on reetur, Roland, asjad toimuvad sinu selja taga – ja ma avastasin midagi veel huvitavamat. On terve hulk maailmarändureid, kellest te seal midagi ei tea, nad tulevad hoopis teisest maailmast, kus kõik on hoopis teistmoodi. See, millest me rääkisime – tehnoloogia ülekandmine – võiks toimida ka seal. Õigupoolest just sellega ma praegu koos Brilliga tegelengi. Poliitikast – kas sa tead midagi paruness Hildegarde huvidest? Olga ütles, et ta püüab panna Klanni komiteed mind teovõimetuks tunnistama. Enne kui see juhtub, tahan ma lasta tal endal idioodina paista. Ma tegutsen praegu teisel pool, Roland, selles kolmandas maailmas, rajan mingit varifirmat. Nii et mõneks ajaks jään ma veel eemale.”
„Tundub mõistlik. Kas ma sind näha saan?” küsis Roland. Lisades hetke pärast: „Ma tõesti arvan, et meil oleks vaja palju asju läbi mõelda. Ma ei tea, kuidas sinuga on.” Uus paus. „Ma lootsin, et me võiksime…”
See oli nüüd kõige raskem koht. „Ma arvan, et ei,” kuulis Miriam end ütlevat. „Mulle küll meeldiks sinuga kokku saada, kuid mul on väga palju tegemist. Ja liiga vähe aega kõige selle tegemiseks. Sind võidakse jälitada, sellega ei saa ma riskida, nagu ka sellega, et Angbard mind liiga ruttu tagasi veab. Ma tahaksin, aga…”
„Sain aru.” Hääl kostis eemalolevana.
„Ma ei jäta sind maha! Ainult et ma, mul on aega vaja.” Jälle hingas ta liiga kiiresti. „Hiljem. Anna mulle nädal aega asjade korraldamiseks, siis näeme.”
„Oh. Nädal?” Eemalolev toon kadus. „Hästi, nädal. Nii kaua suudan ma ehk oodata. Hoolitse enda eest. On sul ikka turvaline, seal, kus sa oled?”
„Esialgu,” kinnitas Miriam sõrmi risti seades. „Ning siis on mul sulle palju rohkem rääkida ja ma vajan su nõuannet.” Ja kõike muud. Tung loobuda oma otsustavusest, haarata igast võimalusest Rolandit näha oli nii tugev, et tal oli raske vastu panna. Püsi ametlikuna, vähemalt praegu. „Ma armastan sind,” ütles ta äkilise aje mõjul.
„Mina ka. Tähendab, mina armastan sind ka.” See kostis pudikeelse kiirusega ning järgnes
