peaks päevavalgele tulema. Ning kuna see on nii, siis on hädavajalik, et ma teaksin mitte ainult seda, mida su organisatsioon kavatseb teha, vaid ka seda, miks te teete nii, nagu te teete – et ma saaksin ette näha huvide konflikte ja neid vältida. Mõistad?”
Eesav noogutas uuesti. „Ma ütlesin, et võivad olla varasemast ajast pärit käsud. Tõepoolest oli üks selline käsk,” seletas ta tõrksalt. „Läks lihtsalt aega, kuni see päevavalgele tuli, muud ei midagi.”
„Mis? Sa tahad öelda, et on käsk… jumalad, te püüate siis ikka veel tappa nii ema kui ka tema last? See on siis pärast kolmandiku sajandi möödumist?”
Nüüd oli Eesavi kord õlgu kehitada. „Meie pühitsetud vanemad pole käsku kunagi tühistanud ja pole meie asi nende sõnades kahelda. Kui sai teatavaks, et laps on elus, oli mu nõbudele auasjaks käsk täide viia.”
„Midagi nii lolli olen ma seni kuulnud ainult Klanni nõukogus,” märkis Matthias kuivalt. „Ajad muutuvad, kas tead.”
„Mina tean! Aga kus me oleksime ilma truuduseta oma esivanematele?” Eesav tundus hetkeks murelikuna. Siis osutas ta klaasvitriinile. „Järjepidevus. Mis oleks Klann ilma selleta? Või peidus perekonnad?”
„Ilma… selleta?” Matthias pilutas nagu heledas valguses silmi. Kummalise messingpandlaga nahkvöö, nuga, rõivad, nahkköites raamat. „Sa võid mõelda, mida tahad, aga see pole Klann. See on kõigest see, millest Klann alguse sai.”
„Ja minu esivanem samuti, nagu sa tead.”
Matthias raputas pead. „Polnud just kõige targem siin kokku saada,” pomises ta.
„Siin on piisavalt turvaline.” Eesav pööras esivanema reliikviatele selja. „Küsimus on selles, mida nüüd edasi teha?”
„Kui sa saad panna oma sugulased tema tapmiskatsetest loobuma, siis me võiksime ehk süü kellegi teise kaela ajada,” mainis Matthias. „Mõned kandidaadid on end selleks välja pakkunud, esmajoones sellega, et nad on teinud katset teda tappa. Sel juhul me saaksime naasta oma esialgse plaani juurde, mis peaks ju ka sinu meelest olema kõige soodsam väljapääs praegusest olukorrast.”
„Pole võimalik.” Eesav tõmbas sõrmega üle kõri. „Vanemad on rääkinud – kolmkümmend kolm aastat tagasi. Mina ei saa seda käsku tühistada. Meie praegune vanem saaks, kui ta seda tahaks. Aga kergekäeliselt ta eelkäijate mälestust ei määri.”
Matthias ohkas. „Kui sa just nõuad, siis me võime mängida ju ka sinu reeglite järgi. Aga nüüd saab see olema palju raskem. Ma arvan, et kui pääseksin ligi ta kasuemale, siis saaks teda peibutisena kasutada, aga see läheb sulle maksma…”
„Ma usun, et kui sul õnnestub see lahtine ots ära korraldada, siis ma saan korraldada sobiva hüvituse. Ehk mitte niisugusel tasemel, nagu oleks oma hüpiknukust krahvinna, aga siiski piisav tunnustus su tegudele.”
„Noh, see oleks tore. Ma panen märgid üles ja teavitan oma agente. Vähemalt üks asi, milles me oleme ühel nõul.”
„Tõepoolest.”
Matthias avas ukse kitsa vana kaupmehemaja võõrastetuppa. „Läksime.”
Eesav astus Matthiase kannul väikesest laoruumist välja ning siis kitsast trepist maja õuele. „Nii et mida sa kavatsed teha, kui see naine on surnud?”
„Teha?” Matthias peatus ja põrnitses käskjalga läbitungimatul ilmel. „Ma kavatsen uurida, kas mu õnnestub taastada endine olukord ja jätkata nii nagu enne. Mida sina siis mõtlesid?”
Eesav tõmbus pingule. „Kas sa arvad tõesti, et saad Klanni julgeolekuteenistuse oma kontrolli alla – isegi su praegust positsiooni arvestades –, olemata siseringi liige ja Klanni aktsionär?”
Matthias muigas lühidalt. „Jälgi mängu.”
Hämardus. Miriam peitis end tee kõrval maha langenud, poolenisti lumega kaetud puu varju, kooris pealisriided maha ja tõmbas siis hammaste plagisedes jalga piinavalt külmad teksad. Ta pakkis rõivad hoolikalt kotti, siis surus nende peale rõivad, millega ta oli hommikul alustanud. Pani jalgratta kokku ja kinnitas poldid. Lõpuks kinnitas näo ette kohmakad öise nägemise prillid – nagu teleskoop oleks kummagi silma ees, mõtles ta –, tõmbas kinni luku, mis tegi kotist kahe poolega sadulapauna, heitis selle rattaraamile ja asus teele.
Jalgrada lendas ta rataste all mööda, liiva ja kivikeste krabin ning okste murdumise krõpsatused kostsid sünges metsas valjusti. Teda ümbritsev valge lumevaip näis summutavat kõik muud hääled, pilved pea kohal olid aga suured ja tumedad, tõotades maastiku enne hommikut uue peenikese lume kihiga üle puistata.
Jalgrattasõit polnud talle just loomuomane tegevus, kuid muu liikluse puudumine tegi taasharjumise lihtsamaks. Kavalaid käike oli lausa rõõm kasutada, need tegid ka tõusud täiesti talutavaks. Seitsmepenikoormasaapad, mõtles ta unelevalt. See teine linn, too mitte-Boston, ükskõik, kuidas seda seal siis ka nimetati, oli mõeldud jalakäijatele ja jalgratturitele. Ta peaks järgmine kord sinna sattudes endale jalgratta ostma – juhtugu see siis, millal juhtub. Ta oli küll tõstnud Burgesoniga klaasi ühiste edasiste äriasjade ajamise terviseks, kuid talle olid jäänud kahtlused. Kehvad seadused, karistused mässule õhutamise eest ja võmm, kes oli ta abivalmilt juhatanud ilmselgelt ebaausa pandimajapidaja juurde – kõik see kokku moodustas pildi, mis tegi ta vägagi närviliseks. See on nii keeruline! Ja mis mõttes pole Šotimaad enam olemas? Kuni ma ei tunne nende seadusi ja kombeid paremini, on mul liiga ohtlik sinna tagasi minna.
Miilid kadusid. Pooleteise tunni pärast hakkas Miriam seda tundma ka oma reielihastes, mis valutasid iga pedaalivajutuse juures, ent kiirus oli korralik ja siis, kui oli juba päris pime, läks piki Charlesi jõe kallast ookeani poole kulgev tee juba allamäge. Lõpuks märkas ta pärast järjekordset kurvi tee ääres kössitavat inimkogu.
Miriam pidurdas järsult ja hüppas jalgrattalt maha. „Brill?” küsis ta.
„Miriam?” Ööprillides paistis Brilli nägu keset hämarust helendava rohelise laiguna. „Oled see sina?”
„Jah.” Miriam kõndis lähemale, lükkas siis ööprillid laubale ja võttis välja taskulambi. „Kas sul on kõik korras?”
„Ma olen poolsurnuks külmunud.” Brill naeratas ebalevalt. „Aga muidu pole viga.”
Miriam tundis, kuidas temast voolas üle tohutu kergenduslaine. „Noh, kui see on kõik…”
„Selle mantli vooder on imeline,” lisas Brill. „Postijaam on kohe järgmise käänaku taga. Ma olen oodanud ainult tund aega. Kas lähme?”
„Muidugi.” Miriami pilk langes rõivastele. „Ma peaksin enne riided vahetama.” Kulus mõni minut, et jalgratas koost lahti võtta, pikkade pükste peale kohalikud rõivad tõmmata ning jalgratas ja sadulapaun viisakaks, puldaniga maskeeritud seljakotiks muuta. „Lähme hangime õhtusöögi,” pani ta ette.
„Su võluprillid ja latern,” köhatas Brill taktitundeliselt.
„Oh. Muidugi.” Nad komberdasid koos läbi pimeduse toitu ja öömaja otsima, olgu need siin nii tagasihoidlikud kui tahes.
Möödus üsna täpselt kakskümmend neli tundi, siis helises Paulette’i uksekell.
„Kes seal on?” hõikas ta suletud
