„Nii-nii-nii. Et siis Šotimaa. Näidake mulle neid ehteid.”
„Üks hetk.” Miriam astus lähemale ja uuris klaasi all letil olevat. „Hmm. Need on pisut pettumust valmistavad. Kas see on kõik, millega te tegelete?”
„Proua.” Mees hüppas oma puki otsast alla. „Kelleks te mind peate? Need on tavalised asjakesed, avalikult välja pandud, iga suli võib klaasi puruks lüüa ja midagi kaasa kahmata. Paremaid asju hoian ma mujal.”
„Oh.” Miriam pistis käe kotti, kobas hetke ringi ja tõmbas siis otsitu välja. See oli väike puust karp – hangitud Cambridge’i new age’i poekesest, sest turul näis olevat tõsine puudus odavatest puust ehtekarbikestest –, milles oli kaks pärliga kõrvarõngast. Tõelised pärlid. Suured. „Algatuseks ma tahaksin, et te nimetaksite nende hinna.”
„Hmm.” Burgeson võttis karbi ja mälus oma alahuult. „Vabandage.” Ta tõmbas välja suurendusklaasi ja uuris hoolikalt kõrvarõngaid. „Ma peaksin proovi tegema,” pomises ta, „aga kui need on ehtsad pärlid, siis on neil korralik väärtus. Kust te need saite?”
„See on minu asi teada ja teie asi arvata.” Miriam tõmbus pingule.
„Häh.” Mees irvitas kooljalikult. „Kui te neid järgmine kord müüa proovite, siis mõelge mingi parem lugu välja. Mina ei taha oma kaela silmusesse pista, kui teie perenaine otsustab teile vargakütid järele saata.”
„Hmm. Miks te arvate, et ma olen pikkade näppudega teenijanna?” küsis Miriam.
„Noh.” Mees vaatas teda üleolevalt. „Teie rõivad ei ole just need, mida moekas naine või isegi omadega toime tulev naine kannaks…”
„Värskelt laevalt tulnud,” märkis Miriam.
„Ja kõrvarõngad on just need mänguasjad, mis harakaid kõige enam ligi tõmbavad,” lisas mees.
„Ja soovides rõivakomplekti, millega ma ei paistaks võõramaalasena,” selgitas Miriam.
„Liiatigi,” lisas mees juba tõsisemalt, „pole Šotimaad olemas juba sada seitsekümmend aastat. On vaid osa Suurbretooniast.”
„Oh.” Miriam kattis suu käega. Pagan! „No olgu.” Ta manas esile hädise naeratuse. „Kuidas sellega oleks?”
Veerandkilone kullakang oli umbes tollilaiune, kaks tolli pikk ja pool tolli paks. Letil näis see sissetungijana teisest maailmas, peites oma säras lubadust hüvangust, võimust ja rikkusest.
„Noh, jah,” hingitses Burgeson, „kui Šotimaal maksavad varakad daamid oma arveid millegi sellisega, siis võib-olla polegi see lugu täiesti uskumatu.”
Miriam noogutas. Ma loodan, et selle eest ikka midagi saab, mõtles ta, see neetud klots läks mulle maksma peaaegu kolm tuhat dollarit.
„Kõik sõltub sellest, kui ausalt te toimetate,” ütles ta reipalt. „Seal, kust see pärineb, on neid veel. Ma vajan mõningaid asju, sealhulgas – aga mitte ainult – raha. Mul on tarvis siinsesse ellu sobituda. Ma ei hooli sellest, kas te nihverdate maksudega või petate oma valitsust – mind huvitab ainult see, kas te olete aus oma klientidega. Te ei tunne mind, ja kui te peaksite nii soovima, ei näe te mind enam kunagi. Teisest küljest, kui te peaksite ütlema „jah”…” ta vaatas mehele silma, „ei pruugi see jääda meie viimaseks tehinguks. Kaugeltki mitte.”
„Hmm.” Burgeson vaatas talle vastu. „Kas te olete prantslaste agent?” küsis ta.
„Misasja?”
Jahmunud ilme, mis hetkeks Miriami näole ilmus, näis mehe kahtlusi hajutavat. „Noh, see on hea,” ütles ta lahkelt. „Vabandage, ma toon kuningvee – kui see on puhas kuld, siis ma annaksin teile kohe, oh, kümme naela ja ülejäänud, hmm…” ta võttis kullakangi ja asetas selja taga seisvale kaalule, „…kuuskümmend kaks ja kaheksa šillingit homme keskpäeval.”
„Ma ei arva nii.” Miriam raputas pead. „Ma võtan kümme täna ja kuuskümmend homme, aga lisaks tahan ma kohe viie naela ulatuses krediiti teie poes leiduva kauba ostmiseks.” Ta oli hinnasilte silmitsenud. Šilling, kahekümnendik naelast, näis olevat samas rollis nagu dollar kodus, ainult et väärtuslikum. Nael oli juba suur raha.
„Naeruväärne.” Mees põrnitses teda. „Kolme naela eest.”
„Nelja.”
„Tehtud,” ütles mees jõuetukstegeva kiirusega. Miriamil oli tunne, et teda on kuidagi alt veetud, ent ta noogutas. Mees läks ukse juurde ja riputas üles sildi SULETUD. „Igatahes, lubage mul nüüd seda kangikest proovida. Ma võtan ainult skalpelliga näidise, eks ole…” Ta kiirustas tagaruumi. Minuti pärast oli ta tagasi veega täidetud mensuuriga, millesse ta uputas kullakangi. Järgnesid kritseldamised ja mõõtmised. Lõpuks ta noogutas. „Oh, vägagi rahuldav,” pomises ta endamisi, enne kui Miriamile otsa vaatas. „Teie näidis on tõepoolest vastuvõetava puhtusega,” ütles ta ilmega, nagu oleks see teda üllatanud. Otsis siis põuetaskust kulunud rahakoti ja koukis sellest uskumatult suuri rahatähti. „Üheksa ühenaelast, proua, ning ülejäänu hõbe- ja vaskmüntides. Ma loodan, et see rahuldab teid – ma kinnitan, et teisel pool tänavat asuv pank on rõõmuga valmis neid ümber vahetama.” Järgmiseks otsis ta välja täitesulepea ja kausta, vahaklotsi, küünla ja metalltempli. „Ma koostan teie jaoks võlakirja kuuekümnele naelale. Kui te tahate valida endale midagi mu tagavaradest, siis olge hea, ma võin sel ajal töötada, kuni te end varustate.”
„Kas teil mõõdulinti on?” küsis Miriam.
„Kahtlemata.” Burgeson tõmbas ühe sellise leti tagant konksu otsast alla. „Kui teil peaks olema vaja midagi kohendada, siis siin kõrval elab proua Borisovitch, kes on suurepärane õmbleja ning teeb ka ootetööd. Ja tema tütar on hea kübarategija.”
Miriam tuhnis pandimajas terve järgmise tunni. Ruum oli peadpööritavalt kõrge, vähemalt kakskümmend jalga, ning tervet seina täitev põikpuudele riputatud, koitõrjepallikestega varustatud rõivakollektsioon oli suur ja kummaline, aga ta teadis, mida ta tahtis – midagi, milles ta ei näeks välja liiga võõrapärane, kuni ta saab vara rahaks vahetatud ning leiab tõelise rätsepa, kes rõivastab ta sobivalt sellise äritegevuse jaoks, mida ta lootis siin korraldada. Üsna kindlasti kuulus siin, nagu enamasti koduski, panganduse ja advokaadibüroo juurde mingi ametlik rõivastiil. Imekombel suutis Miriam leida pluusi, jaki ja pika seeliku, mis sobisid kokku, olid heas seisukorras ja talle enam-vähem parajad. Ta vahetas riided Burgesoni kitsas, rõskuse järele lõhnavas keldris, mees aga läks ja kuulutas oma poekese taas avatuks. Riided tahtsid harjumist – jakk oli kellegi teise keha järgi õmmeldud ega veninud, pluusil oli aga kõrge kõva kaelus – kuid see, mida ta tolmuses peeglis nägi, ei erinenud kuigi palju naistest, keda ta oli linnas kõndides näinud.
„Ah.” Burgeson noogutas talle. „Hea valik. Ainult et see maksab teile naela, neliteist šillingit ja kuus penni.”
„Muidugi.” Miriam noogutas. „Järgmisena tahaksin ma ajalooraamatut.”
„Ajalooraamatut.” Mees vaatas teda umbusklikult. „Mõnda konkreetset?”
Miriam naeratas napilt. „Sellist, mis räägiks üksikasjalikult viimase kolmesaja aasta sündmustest.”
„Hmm.” Burgeson puges jälle poe tagaruumi. Kuni ta ära oli, leidis Miriam paari glasseekindaid ja korraliku palitu. Kübarad tundusid tema silmis kõik võrdselt
