Nii oli ta väiksest peast nimetanud muuseumi. „Kas me võiksime mänguväljakule minna?” oli ta teise klassi õpilasena ja juba agarasti vanemate raamatukogukaarte kasutades palunud, Iris oli leebelt naeratanud ning ta sinna viinud, lasknud tal väljapanekute vahel ringi joosta ja silte lugema kummardunud vanureid igal muul moel tüüdata, kuni ta dinosauruste tiivas täielikult kurnatuna ära kustus.
Ja bridž. Iris ei mänginud kunagi kaarte. Mis pidi tähendama… jah. Silda üle Charlesi jõe. Mis kinnitas täiendavalt, et jutt oli Teadusmuuseumist tund enne selle sulgemist. Hästi. Miriam muigas rõõmutult, meenutades Irise unejutte karmidest aastatest FBI valve all; kordadest, mil neid Morrisega oli jaoskonda ülekuulamisele viidud – kuid ühtegi süüdistust polnud neile esitatud. Vanemaks saades mõistis Miriam, et nad olid olnud piisavalt arukad, asunud tööle radikaalsetes raamatupoodides ja kodutute varjupaikades, enne kui tõsimeelsed idioodid hakkasid pomme valmistama ja kuulutasid sõja Süsteemile, samale Süsteemile, millel sai nende seisukohtadest kõrini ja mis nad ennast unes pöörates lömastas.
Miriam lasi hammaste vahelt vilet ja ühendas mobla läpakaga, et artikkel ära saata. Võib-olla oskab Iris talle kasulikke nippe õpetada. Asjad näisid minevat sellises suunas, et iga vihje kulus ära.
Niiske ja hall raudbetoonmaastik määrdunudoranži taeva all. Tänavalaternate valgus tagasi peegeldumas pilvedelt, mis üsna kindlalt lubavad homseks lörtsi või vihma. Miriam pööras rendiauto parkimismajja, lasi akna alla, et piletit võtta, ja sõitis siis vaba kohta otsima. Väljas oli külm ja niiske, temperatuur langes õhtu lähenedes, aga lõpuks leidis ta koha ja parkis. Auto oli täpselt sama tooni hõbehall nagu Irise juuksed, märkas ta.
Miriam kõndis ümber nurga, laskus siis trepist paari korruse jagu allapoole tänavatasemele ning läks muuseumi poole.
Kõnniteele valguv soe valgus parandas natuke meeleolu. Pärastlõunal oli Paulette kergelt väriseva Brilli koju tagasi toonud. Nagu Miriam oli oodanud, kutsusid kaasaegse jaemüügi värvide- ja mustriteküllased marketingistrateegiad Brillis lõpuks esile kultuurišoki. Nad olid jätnud kössitava Brilli telekast multikaid vaatama, et Paulette saaks sõidutada Miriami lähimasse Avise rendifirmasse. Ja nüüd…
Miriam läbis pöördukse ja vaatas ringi. Valvelaud, turvaväravad, suur inimjõul töötav lennumasin kohe ukse juures laest rippumas, töötajad oma laudade taga – ja väike vana daam motoriseeritud ratastoolis tema poole vurisemas. Või siis mitte nii väike ja ka mitte nii vana. „Sa jäid hiljaks! See pole sinu moodi,” riidles Iris. „Kus sa oled olnud?”
„See on uus,” ütles Miriam ratastoolile osutades.
„Jah, on küll.” Iris muigas vallatult. „Kas tead, et sellega saab paari aasta vanuse Dodge Chargeri eest ära kihutada? Kui sa tead läbi pargi viivaid jalgradasid ega anna lurjustele aega välja hüpata ja joostes taga ajada.” Muie kadus. „Miriam, sul on jama. Mida ma sulle jamade kohta õpetasin?”
Miriam ohkas. „Kõigepealt, ära satu sellesse, eriti aga ära too seda endaga koju kaasa,” loendas ta, „ära alusta sõda kahel rindel ja eriti ära alusta maismaasõda Aasias. Jah, ma tean. Probleem on selles, et jama otsis mind, mitte vastupidi. Kuule, kas siin ei olnud mitte kohvik – toidupoe juures, suveniiripoe juurest ümber nurga?”
„Ma arvan, et mind õnnestub veenda – kui sa räägid mulle, mis toimub.”
Miriam järgnes ema ratastoolile mööda kajavat koridori, põigates kõrvale vastutulevate perekondade eest. Selleks kulus mõni minut, aga lõpuks sai Miriam neile joogid ja laua piisavalt kaugel kõigist teistest.
„Asi on selles kingakarbis,” tunnistas Miriam.
Iris oli andnud talle kingakarbi, mis oli täis tema salapärase bioloogilise emaga seotud asju – too oli leitud peaaegu kolmandiku sajandi eest pargist pussitatuna. Pärast kõiki neid aastaid kusagil tolmusel pööningul toimis aga medaljon ikka veel, paisates Miriami maailma, mis erines otsustavalt tema omast. „Kui sa poleks seda mulle andnud, ei valvaks nad praegu sinu maja.”
„Mis sa arvad, kes on nemad?”
Miriam neelatas. „Nad nimetavad end Klanniks. Klanni kuulub kuus perekonda ja nad on niiviisi koos.” Ta põimis sõrmed kokku ja sikutas neid prooviks. „Selgub, et ma olen… hm, kuidas seda nüüd öeldagi? Ma ei ole juudi printsess. Ma olen…”
„Nii et ta oli tähtis,” segas Iris vahele. „Umbes nagu sinivereline, jah? Miriam, mida Klann teeb – nii salajast, et sa ei saa sellest rääkida, kuid nii olulist, et nad vajavad sind elusana?”
„Nad…” Miriam vakatas. „Kui ma sulle räägin, siis nad võivad su tappa.”
Iris kergitas kulmu. „Ma arvan, et seda ei usu sa ise ka,” ütles ta vaikselt.
„Aga…”
„Ära nüüd hakka minuga kanaema mängima!” Iris tõrjus ta katse ennast õigustada. „Sa vihkasid seda juba lapsena, kui ma liiga pealetükkivalt sinu eest hoolitsesin. Nüüd on mingi tagasitegemise nädal või? Sa oled veel elus, nii et kui ma sinust üldse midagi tean, siis peab sul olema midagi, millega sa saad neid pitsitada. Järelikult oled sa võimeline ka oma vana ema eest hoolitsema? Kas pole nii?”
„See pole nii lihtne.” Miriam vaatas emale otsa ja ohkas. „Kui ma teaksin, et sind miski ei ähvarda…”
„Ole vait ja kuula, tüdruk.” Miriam jäi vait ja silmitses ema. Iris jälgis teda kummalise pingsusega. „Ilma igasuguse puiklemiseta räägid sa mulle nüüd kõik ära. Eriti selle kohta, kes sind taga ajab, et ma teaksin, kelle suhtes silmad lahti hoida. Sest igaühele, kes püüab minu kaudu sinuni jõuda, saab osaks väga vastik üllatus, mu armas.” Hetkeks olid Irise silmad jääkülmad, niisama kalgid kui sel palgamõrtsukal kahe päeva eest kasvuhoones. Siis pilk pehmenes. „Sa oled kõik, mis mulle veel jäänud,” ütles Iris vaikselt. „Palun, tee oma vanale emale heameelt? Sellest on pikk aeg möödas, mil minuga midagi huvitavat juhtus – või vähemalt selles mõttes huvitavat, nagu selles Hiina kõnekäänus.”
„Sa oled alati öelnud, et ma ei levitaks kuulujutte,” heitis Miriam ette.
„Kuulujuttudega on, nagu on.” Iris naeratas lühidalt. „Hoia oma püssirohi kuiv ja liitlased informeeritud.”
„Ma…” alustas Miriam, ent rüüpas siis kohvi. „Hea küll,” ütles ta kuivi huuli limpsates. „See saab olema pikk jutt, aga põhimõtteliselt juhtus nii, et ma viisin kingakarbi koju, kuid ei tegelenud sellega enne, kui õhtu oli käes. Tõenäoliselt polnud see hea mõte, sest…”
Ta jutustas tükk aega ja Iris kuulas, esitades vahel mõne küsimuse üksikasjade kohta, kuid vaadates suurema osa ajast talle pingsalt otsa, näol ühtaegu igatsev ja põlglik ilme.
Lõpuks sai Miriamil hoog otsa. „See on vist kõik,” ütles ta. „Ma jätsin Brilli Paulie hoole alla. Homme ma võtan teise medaljoni ja, noh, proovin, kas see toimib. Siin ja teisel pool.” Ta vaatas uurivalt Irisele otsa. „Sa siis usud mind?” küsis ta peaaegu kurvalt.
„Oh, usun küll, tüdruk.” Iris sirutas käe ja kattis tema pihu enda omaga – vanema, kitsama, lõputult tuttavaga. „Ma…” Ta vaikis hetkeks. „Ma polnud sinuga läbinisti aus,” tunnistas ta. „Mul oli ähmane ettekujutus, et asjad võivad veidraks minna, kui ma selle sulle andsin – aga mitte nii veidraks. Kui sa hakkasid nende mängumaad nuuskima, siis tundus olevat õige aeg see sulle anda. Suuremastaabiline rahapesu on just sedasorti asi, millega need… see Klann võiks seotud olla ja ma kahtlustasin…
