pead. „Oh, armas Jeesus! Hästi, Brill, esimene asi, mida sa köögis pead õppima, on see, kuidas ennast mitte ära tappa. Kõik töötab siin elektriga, eks ole. See on umbes nagu…”
Miriam võttis dokumendipaki ja sulepea ning läks esikusse. Siin saab kõik korda, kinnitas ta endale. Paulie on temaga nagu kanaema. Kaks päeva, ja ta oskab turvaliselt üle tänava minna, tualetis vett tõmmata ja pesumasinat kasutada. Kaks nädalat, ja kui Paulie teda ära ei tapa, tuleb ta vastu hommikut pohmelusega ööklubist. Kui ta just ei leia, et kahekümne esimene sajand on tema jaoks liiast ja end voodi alla ei peida. Mis oli täiesti võimalik, kui arvestada, et ta oli üles kasvanud hiliskeskajast mitte kuigi palju kaugemale jõudnud maailmas. See poleks mingi üllatus – vahel on see minugi jaoks liiast, mõtles Miriam, vaadates murelikult blankettide pakki, millega deklareerida Massachusettsis registreeritud osaühingu maksestaatust.
Õhtul pärast seda, kui Paulette ja Miriam olid käinud pangas firmale arvet avamas ning tšekke arvele kandmas, kogunesid nad Paulie köögilaua ümber. Mõned pudelid punast veini ja küpsetatud kana olid suuresti abiks, et Brill hakkaks end vabamalt tundma. Ta sai üle isegi närvilisest hirmust elektri ees, mida Paulie oli talle enne sisendanud – lausa sel määral, et klõpsutas valgustite lüliteid ja kruttis elektriahju temperatuuri.
„See on imeline!” ütles ta Miriamile. „Sütt pole vaja, see seisab täpselt nii kuumana, kui sa tahad, ja tahma ka ei ole! Mida teenijad siin üldse teevad? Laisklevad päevad otsa?”
„Hmm,” tegi Paulette. Miriamile piisas ühest pilgust, et Paulie on saanud suurema doosi kultuurišokki kui nende noor ületoodu – ta õlad võbisesid nagu želee. „Noh, see on muidugi asja varjukülg, Brill. Kuhu sina niisuguses majas teenijad magama saadaksid?”
„Neid mahuks ju päris mitu tükki sinna magamistuppa, mille sa nii lahkelt mulle laenasid… oh. Kas ma pean ülevalpidamise tööga välja teenima?”
„Ei,” sekkus Miriam enne, kui Paulette oleks jõudnud uustulnukas veel suuremat segadust tekitada. „Brill, siin ei ole tavalistel inimestel kodus teenijaid.”
„Tavalistel? Aga see pole ju ometi…” Brilli silmad läksid pärani.
Paulette noogutas talle. „See ma olen, tavaline nagu sõnnik!” ütles ta rõõmsalt. „Kuule, siin majas käivad asjad nii, et kui sa midagi ära määrid, siis ise ka koristad. Nõudepesumasinat nägid?” Brill noogutas vaimustusega. „Teisi seadmeid on veel. Nii väikses majas pole vaja teenijaid. Homme läheme ja hangime sulle riideid juurde…” ta piilus heakskiitu oodates Miriami poole, „ja siis ostame järgmise kuu toidu ning ma näitan, kus asjad seisavad. Oh, Miriam, see võtab meil tempo maha…”
„Sel pole tähtsust.” Miriam pani kahvli ja noa käest. Ta leidis, et kõht on väga täis ja väsimus üha kasvab. „Võtke rahulikult. Brill peab ära õppima, kuidas siin toime tulla, sest kui asjad lähevad nii, nagu ma loodan, siis hakkab ta äriasjus sageli siin käima. Ma loodan, et ta hakkab tööle koos sinuga.” Miriam võttis veiniklaasi. „Homme teen ma visiidi sugulastele. Ning siis, ma arvan, on mul ees tõsisem teekond.”
„Sa lähed ära?” küsis Brill klaasi ettevaatlikult käest pannes.
„Tõenäoliselt.” Miriam noogutas. „Aga mitte kohe. Kuule, see, mis ma enne rääkisin, kehtib ka nüüd – kui peaks tekkima mingi hädaolukord, siis võid sa kohe koju tagasi minna. Sul tarvitseb vaid takso võtta, lähima Klanni turvatud majani sõita ja uksele taguda. Nad peavad su tagasi viima. Kui sa ütled, et ma röövisin su ära, siis küllap nad isegi usuvad – näib, et minu kohta käivad mingid metsikud kuulujutud.” Ta muigas väsinult. „Ma annan hommikul sulle aadressi, sobib?” Muie hääbus. „Üks asi. Ära mingil juhul põgene Paulie juurest, talle sellest enne rääkimata. Klannis ei tea keegi temast midagi, nad võivad aga tema suhtes midagi ette võtta, kui teada saavad… kas pole nii?”
Brill neelatas ja noogutas. „Ma mõistan,” ütles ta.
„Ma olen kindel, et mõistad.” Miriam märkas, et Paulette jälgib teda, silmad pilukil. „Brill nägi, kuidas mind oleks peaaegu ära perforeeritud. Ta teab, mis seis on.”
„Noh, jah. Ma tahtsingi sinuga sellest ka rääkida.” Paulette ei paistnud eriti rahulolevana. „Mis põrgu seal teisel pool siis lahti on?”
„Suur segadus.” Miriam raputas pead. „Kõigepealt tahtis Olga mind tappa. Õnneks andis mulle enne võimaluse seletada – keegi püüdis mind süüdlaseks lavastada, sel ajal kui ma eelmine kord sinuga kokku sain. Ja siis tekkis juba tõsine jama. Eile õhtul ma sain aru, et mu ruumid pole turvalised – täpsemalt, ma sain sellekohase tõestuse – ja siis üritasid tundmatud jõud vabaneda nii minust kui ka Olgast. Jõud, mitmuses. Tegemist on vähemalt kahe fraktsiooniga ja mul pole aimugi, kes see uus kamp võiks olla – seepärast ma koos Brilliga siin olengi, ta nägi liiga paljut.”
„Teine kamp? Jeesus, Miriam, sa tõmbad neid ligi nagu tolmuimeja! Mis toimub?”
„Usu mind, seda tahaksin ka mina teada.” Ta tühjendas oma veiniklaasi. „Hmm. Sel klaasil on midagi viga. Viga tuleks parandada.” Enne kui ta ise pudelini küünitas, oli Paulette selle juba haaranud ja valas talle pisut väriseva käega veini. „Siiatulek oli kuradima närviline, seda ma võin küll öelda. Kõigepealt oleksin Brilli ületassimisega peaaegu selja nikastanud ja siis avastasin, et mingi õel sitapea oli lao ära mineerinud. Ma olin enne Rolandile helistanud, et tulgu koristama – keegi oli seal valvuri tapnud –, aga selle asemel oli keegi sinna hoopis pommi pannud.”
„Ma ütlesin, et see libedik osutub veel parajaks nugiseks,” kinnitas Paulette. „Nii et tema, jah?”
„Ei, ma ei usu.” Miriam raputas pead. „See on räpane lugu, väga räpane. Me leidsime siia sõites rongist ühe Angbardi kulleri, nii et ma andsin talle teate, mis peaks asjad liikvele raputama, kui keegi tema meeskonnast peaks olema sellega seotud. Ja nüüd… noh.” Ta tõmbas vasakpoolsest taskust kaks medaljoni. „Märka erinevust.”
Paulette hingas sisinal välja ning kummardus lähemalt uurima. „Neetud. Vasakpoolne, see kulunum, see on sinu oma, eks ole? Aga see teine…”
„Just nimelt. Ma võtsin selle esimeselt eileõhtuselt palgamõrtsukalt. Tal ei läinud seda enam tarvis.”
„Kui ma tohin…?” Paulette võttis medaljonid pihku ja avas need. Ta kortsutas sisekülgi uurides kulmu ja klõpsas medaljonid jälle kinni. „Mustrid on erinevad.”
„Seda ma arvasingi.” Miriam sulges silmad.
Brill põrnitses kahte väikest hõbedast ketast nii, nagu oleks tegemist hindamatu väärtusega kalliskividega. Lõpuks küsis ta ujedalt: „Kuidas need saavad erinevad olla? Klanni omad on ju ometi kõik ühesugused?”
„Kes väidab, et see on Klanni oma?” Miriam kühveldas medaljonid taskusse tagasi. „Kuulge, kõigepealt ma tahaksin korralikult välja magada. Ma soovitan teil sama teha. Hommikul ma lähen otsin rendiauto. Mulle meeldiks kodust läbi käia, kas või ainult nii paljuks, et ketas võtta, aga…”
„Ei, ära seda küll tee,” ütles Paulette.
Miriam vaatas talle otsa. „Ega ma loll ei ole. Ma tean, et tõenäoliselt nad valvavad maja, juhuks kui ma peaksin välja ilmuma. Lihtsalt see on kuidagi masendav.” Ta kehitas õlgu.
„Nii halb see ka ei ole,” pakkus Paulette pragmaatiliselt. „Nad kas said ketta juba sel esimesel korral, kui nad su kotti ajasid – või siis ei saanud,
