Miriam. „Teisest küljest oleksid sa õiges kohas. Saaksid minna Fort Lofströmi ja rääkida Angbardile, mis juhtus. Ta hoolitseks sinu eest,” lisas Miriam. „Ütle ainult, et mina käskisin sul kaasa tulla. Ta jääks seda uskuma.”
„Ma ei taha tagasi minna,” väitis Brilliana kindlalt. „Mitte enne, kui ma olen seda imelist maailma rohkem näinud.”
Miriam noogutas kaalutlevalt. „Mina ka mitte, tüdruk. Nii et me ei tee plaani selle kohta, mis saab siis, kui ma tagasi ei tule, eks? Me teeme parem plaani, mille kohaselt me läheme koos üle, veedame öö postijaamas ja hakkame siis mööda teed järgmise poole kõndima. Postijaamade vahe on umbes kakskümmend miili – pikk matk, aga mitte ka võimatu. Tee peal ma kaon ja jõuan sulle hiljem järele. Me veedame öö seal, siis tuleme tagasi siia maailma. Kuidas see tundub?”
„Kolm päeva?” Brill näis mõtlikuna. „Ja sa tood mu siia tagasi?”
„Muidugi.” Miriam mõtiskles veidi. „Ma arvan, et tahan veel teed,” otsustas ta. „Tahad ka?”
„Oh, jah!” Brilliana ajas end innukalt sirgu. „Kas seda krahv Grey isiklikku segu on veel?”
„Ma lähen vaatan.” Miriam kõndis Paulette’i kööki, mõtted käisid peas ringi nagu auto mootor tühikäigul. Ta lasi kannu vett, asetas selle soojendusplaadile ja hakkas teepakke otsima. Peab olema võimalus seda paremini korraldada, mõtles ta. Tegelikult jäi kõik liikuvuse taha. Kui tal õnnestuks kohtuda teel viieteistkümne miili kaugusele jõudnud Brilliga nii, et ta ei peaks ise seda maad maha käima… „Oh,” ütles ta, kui vesi keema hakkas.
„Mis juhtus?” küsis Brill ta selja taga.
„See on ju ilmne!” Miriam võttis kannu. „Ma oleksin pidanud kohe selle peale tulema.”
„Tulema? Kuhu?”
Miriam valas keevat vett teekannu. „See tähendab, et ma mõtlesin välja, mida ma pean tegema.” Ta pani teekannule kaane peale, tõstis kandikule ja võttis kandiku, et sellega tagasi elutuppa minna. „Lähme.”
„Nii et sul on plaan?”
„Jah.” Miriam lükkas köögiukse enda järel kinni. „See on üsna lihtne. Mulle tegi muret, kuidas talvel metsas ööbida, kuidas kohalikega suhelda või kuidas välimuselt sinuga kokku sobida. See kõik pole tähtis. Ma oleksin pidanud mõtlema sellele, kuidas ma ise teisel pool ringi liiguksin ja kellegi abita turvalise koha leiaksin. Õige?”
„Kõlab mõistlikult.” Brilliana näis kahtlevat. „Aga kuidas sa seda teed, kui sa ei kõnni? Hobust sa ju kaasa võtta ei saa. Järele mõeldes – ma pole siin üldse hobuseid näinud…”
Miriam hingas sügavalt sisse. „Brill, ma arvan, et kui Paulie tagasi jõuab, siis me läheme sisseoste tegema. On vaja maastikujalgratast, öönägemisseadet, õmblusmasinat ja kangast…“
Nagu ikka, olid kõige suuremad raskused pisiasjadega. Lõpuks kulus Miriamil jalgratta ostmiseks kaks päeva. Esimese päeva täitis ta erialaste ajakirjade, rattafännide veebifoorumite ja ekstreemspordi telekanaliga. Teisel päeval käis ta ridamisi mööda poode, kus neoonvärvilisest liibuvast lükrast kombinesoonis noormehed talle vaikiva Brilli šokeeritud meeleheaks leebe üleolekuga oma kaupa kiitsid. Lõpuks osutus tema ihaldatud sõidukiks Dahoni kokkupandav, kroomitud alumiiniumraamiga mägiratas. See polnud väga kerge – koos kandekoti ja tööriistakarbiga rohkem kui kolmteist kilo –, aga selle üleviimine polnud talle probleem ja see polnud ka mänguasi. See oli tõeline mägijalgratas, mille sai seljakotti kokku pakkida ning mis veel olulisem – see võis kanda teda ja koormat metsarajal niisama kiiresti kui hobune.
„Mis asi see on?” küsis Brill, kui Miriam oli selle Paulette’i elutoas vaibale laotatud ajalehtedel kokku pannud. „Näeb välja nii, nagu oleks see inimeste piinamiseks.”
„Üsna õiglane hinnang.” Miriam krimpsutas nägu, püüdes üldse mitte käepäraste tööriistadega sadulat sobivale kõrgusele kinnitada. „Ma ei ole jalgrattaga sõitnud juba aastaid. Loodetavasti pole ma ära unustanud, kuidas see käis.”
„Selle asja otsas istudes pole sul võimalik sünnis välja näha.”
„Ei ole,” tunnistas Miriam. „Aga ma kavatsen seda kasutada seal, kus keegi ei näe.” Ta lõpetas sadulaga ja hakkas otsima kohta, kuhu kinnitada tööriistatasku. „Šveitsi sõjaväes oli rügement sõdureid, kes sõitsid nendega – sadulas jalavägi, mitte ratsavägi. Teedel läbisid nad kakssada miili päevas, mägedes seitsekümmend. Mina pole sõdur, aga ma usun, et sellega saan ma kiiremini edasi kui jalgsi.”
„Riideid on sul ikkagi vaja,” märkis Brill. „Ja minul ka. Need, millega ma üle tulin, ei sobi talvises metsas trampimiseks! Ja kui me kavatseme postijaamas peatuda, siis ei saa me end näidata ka sinu matkavarustuses.”
„Just. Siinkohal tuleb mängu see masin seal.” Miriam osutas suurele kastile, mis oli vallutanud suure tüki põrandat. „Ma kardan, et sul puudub overlokmasina kasutamise kogemus?”
Overlokmasina töökorda seadmiseks kulus neil suur osa ülejäänud päevast ja Paulette oli koju saabudes üsna häiritud, kui leidis Miriami esikust jalgratast õlitamast, Brilli aga tööstusliku õmblusmasina kasutamisjuhendi ja Miriami hangitud rõivalõigete tagant pead murdmast.
„Sa teed mu kodust hullumaja!” süüdistas ta Miriamit, kui oli kingad jalast visanud.
„Jah, seda küll. Kuidas sul kontori otsimine läheb?”
„Kehvasti,” nähvas Paulette. Siis ta hääletoon muutus: „Kontoriruumid, oi, kus meil on alles kontoriruumid! Te peaksite meie kontoriruume nägema, need on nii imelised kontoriruumid, et te pole selliseid uneski näinud! Muuseas, kui kaua teie firma juba tegutseb? Kui alla kahe aasta, siis me nõuame ettemaksu.”
„Oh-oh.” Miriam noogutas. „Kui suurt ettemaksu?”
„Kuue kuu üür.” Paulie neelatas. „Kakssada ruutmeetrit laopinda omaette laadimiskohaga ja sada ruutmeetrit kontorit selle kohal, see teeb umbes kolmkümmend tuhat dollarit. Pluss kohalik maks, veevärk, elekter ja gaas. Ning kiire internetiühendus, mida sa tahtsid.”
„Hmm.” Miriam noogutas endamisi ja tõmbas siis kinnituskangidest. Jalgratas voltis end kokku nagu keeruline paberskulptuur, ta lukustas selle kõige kompaktsemasse asendisse ja võttis kandekoti.
„Hei, see oli lahe,” ütles Paulette kiitvalt. „Kas sa oled otsustanud vanas eas tervisefänniks hakata?”
„Ära vaheta teemat.” Miriam mühatas, lükkas ratta kotti ja sikutas tõmbluku kinni. Kokkupandult oli jalgratas paras elukas. Ta võis selle küll mugavasti selga võtta, aga midagi muud kaasa võtta olnuks raske. Hmm. „Ma tulen varsti tagasi.” Ta tõstis rattakoti õlale ja vantsis tagaukse juurde, mille kaudu pääses Paulette’i õuele. „Ma küll ei usu, et sellest midagi tuleb,” pomises ta ja võttis medaljoni.
Poole tunni pärast oli ta tagasi ilma jalgrattata, kergelt kõikudes, külmast värisedes ja valutavat laupa hõõrudes. „Oh, ma tõesti ei peaks seda nii kiiresti tegema,” oigas ta.
„Kui sa teed seda ilma ettevalmistuseta…” alustas Paulette torkavalt.
„Ei, ei.” Miriam tõrjus teda viipega. „Ma võtsin oma tabletid ära, boss, ausalt. Lihtsalt sealpool on tõsiselt külm.”
„Kuhu
