style="font-size:15px;"> „Just,” ütles Paulette kahtlevalt. „Me rääkisime kontori üürimisest.”
„Jah.” Miriam noogutas. „Kuule, anna mulle veerand tundi toibumiseks ja ma võtan oma mantli. Siis me võiksime minna ja hoone üle vaadata – ning kui see sobib, siis läheme otsemat teed panka ja tõstame ringi veel ühe paki raha, et sa saaksid ettemaksu neile nina alla pista.” Ta ajas end sirgu. „Brilli võtame kaasa. Meil oleks vaja teatrikostüümide poest läbi käia, see kiirendaks asju ehk pisut.” Ta ilme läks karmimaks. „Ma olen ootamisest väsinud ja mida kauem see venib, seda raskem on seda Angbardile seletada. Ma usun, et kui ma varsti ühendust ei võta, keerab ta mu krediidi kinni, kuni ma jälle välja ilmun. Aeg on teele asuda.”
Kaks päeva hiljem leidis jäine hommik Miriami künklikult, ebamäärase kujuga madratsilt katkendlikult tukastamast, temast vasakul oli vaikselt norisev kühm. Ta avas silmad. Kus ma olen? imestas ta hetkeks, siis tuli mälu talle appi. Oh. Virn puldankotte ta nina ees moodustasid küüru, mis varjas karedaid, värvimata seinalaudu. Norisev kühm jõnksatas ja trügis teda ääre poole. Valgus tuli väikesest aknast, mille kolmnurksed klaasplaadid olid ebatasased ja mulle täis. Ta oli maganud riietes, võtnud ära ainult saapad ja mantli, ning tundis end nüüd kasimatuna. Veel hullem – keegi oli teda öösel hammustanud, leidnud ta maitse meelepärase olevat ning kutsunud ka perekonna ja sõbrad pidusöögile.
„Hrrr.” Ta ajas end istuli ja lükkas jalad üle ääre põrandale. Isegi läbi villaste sokkide tundusid põrandalauad jääkülmadena. Ööpott voodi all oli samuti jäine, avastas ta pissima kükitades. Õigupoolest oli õhk nii külm, et imes soojuse välja igast paljastatud kehaosast. Ta lõpetas kiiresti ja lükkas poti tagasi voodi alla jäätuma.
„Äratus!” hõikas ta vaikselt Brillianale. „Tõuse ja sära! Meid ootab ees hea päev!”
„Oh, mu pea.” Teki alt ilmus ähmase pilgu ja sassis juustega Brill. „Sinu hotellid ei ole sellised.”
„Kui mul õnnestub oma tahtmist saada, siis ei jää see kah enam kauaks selliseks,” märkis Miriam. „Mul on suus selline maitse, nagu oleks miski seal surnud. Ma pean saapad jalga tõmbama ja pisut varbaid soojendama.”
„Häh.” Brilliana ilme oli pessimistlik. „Ma ütleksin, et nad lasid tulel ära kustuda.” Ta leidis ööpoti. Miriam noogutas ja vaatas kõrvale. Nii palju siis tualettruumist otse numbris, mõtles ta sapiselt.
„Tõuse nüüd püsti,” käskis Brill minuti pärast.
„Hästi. Kuidas ma välja näen?” küsis Miriam.
„Hmm. Ma arvan, et käib küll. Aga ära harja oma juukseid enne, kui me oleme nägemisulatusest väljas. Nende imeliste seepide tõttu, mida teisel pool kõik kasutavad, paistavad su juuksed päevavalguses liiga puhtad ja me ei taha endale liigset tähelepanu tõmmata. Hmh. Nii et mida me täna teeme, emand?”
„Noh, ma arvan, et me alustame hommikusöögiga ja siis maksame sellele kenale mehele arve ära.” Kena oli omadussõna, mida Miriam poleks tavaliselt kasutanud sellise võõrastemajapidaja kohta, kes allkorrusel varitses – kodus oleks ta kaldunud pigem politseid kutsuma –, aga teenindusstandardid olid Gruinmarktis väga erinevad. „Seejärel asume teele Hasleholmi poole. Niipea kui oleme kõigi silma alt kadunud, ma kaon. Sa võtsid oma püstoli ikka kaasa?”
Brill noogutas.
„Hästi, siis on sinuga korras. See peaks olema sinu jaoks vaikne jalutuskäik. Kui peaks tekkima mingi jama, siis kõigepealt proovi teest eemale taganeda, siis aga tulista – ma ei taha, et sa riskiksid, kuigi talvel ei tohiks siin kandis röövlitega erilist muret olla. Õnneks oled sa relvastatud raskemini kui kõik võimalikud vastutulijad – kui Klanni karavan välja arvata.”
„Tõsi.” Brill noogutas kahtlevalt. „Oled sa kindel, et see veider seadeldis töötab?”
Miriam noogutas. „Usu mind.”
Hommikusöök tähendas kahes sälgulises puukausis serveeritud soolast kaeraputru allkorruse köögis kõrtsmiku naise valvsa (ehkki kõõritava) pilgu all – see raskendas Miriamil vargsi tablettide võtmist. Naine luges kausside kohal pikalt ja põhjalikult mingit tänupalvet. Miriam ootas kannatlikult, liigutades juhuslikel hetkedel huuli – Brill ta paljukannatanud tütre rollis oli tema tumma ja ebaadekvaatset seisundit juba selgitanud.
Vaevalt pool tundi hiljem olid Miriam ja Brill jälle teel, suunaga ranniku poole, hingeõhk jäises hommikus auramas. Oli kibekuiv, just nagu jäises kõrbes. Öö jooksul oli läinud kõvasti külmemaks, kuid lund oli sadanud vaid pisut. Miriam küürutas raske puldankoti all, milles oli ta jalgratas ja lisavarustus. Ka Brill kandis rasket kotti, sest Miriam oli enne teele asumist käinud kaks korda varustust toomas. Nad olid Paulette’i maja juurest alustades kõndinud ainult kaks miili, ometi olid kõige olulisema poolest sajandite kaugusel. Siin võis väikegi vigastus, näiteks väljaväänatud pahkluu, tähendada katastroofi. Siiski oli neil teatud eeliseid, mida tavaliselt said nautida vaid Klann ja sellesse kuuluvad perekonnad – alates moodsatest matkasaabastest kuni Brilli kaaluka automaatpüstolini, mis oli koos kabuuriga peidetud ta soojapidava kilega vooderdatud mantli alla.
„Parem, kui see toimiks.” Miriami hambad plagisesid rääkides pisut. „Tunduks ikka tõeliselt tobe, kui selguks, et see siin ka ei tööta.”
„Mu ema ütles, et tunneb surnud medaljoni ära,” väitis Brill asjalikult. „Oled sa seda pärast siiajõudmist vaadanud?”
„Ei.” Miriam kohmitses medaljoni otsides tasku kallal. See klõpsatas kergesti lahti ja ta sulges selle kohe. „Autš. See toimib küll, kui mu sisikond ainult sees püsib. See tundub kuidagi karedam kui teine.”
Külmunud lehed krõmpsusid nende saabaste all. Postijaam oli varsti silmist kadunud, tee oli tühi, talvisel ajal kohtas siin reisijaid väga harva. Paljad puud sirutasid nende peade kohal oksi, hommikuvalguses süngeid ja viljatuid. „Kas me oleme juba vaateulatusest väljas?” küsis Miriam.
„Jah.” Brill peatus. „Võime varakult alustada.”
Miriam jäi tema kõrval seisma. Ta trampis jalgu. „Ära jää kauaks ootama. Kui ma viie minuti pärast tagasi ei ole, siis võid eeldada, et kõik on korras. Mine aga edasi ja ma jõuan sulle postijaama juures järele. Kui kuuled kedagi teel liikumas, poe peitu. Kui ma peaksin hiljaks jääma, oota üks päev, siis osta hobune või muul, ratsuta Fort Lofströmi ja palu end Angbardi juurde viia. Selge?”
„Selge.” Brill tardus hetkeks, kallutas end siis ettepoole ja embas Miriamit. „Kaitsku sind Taevane isa,” sosistas ta.
„Ja sind,” ütles Miriam, isegi selle üle imestades. Ta embas Brilli kiiruga vastu. „Ole ettevaatlik.” Tõmbas end siis lahti, võttis palgamõrtsuka medaljoni, seisis keset teed ja silmitses selle väänlevat sügavust.
Kell oli kaksteist ja kõik Bostoni kirikukellad lõid keskpäeva.
Veidrale naisele, kes vilksamisi siia-sinna piiludes mööda Malli kõndis, said osaks vaid mõned varjatud pilgud. Tõsi, ta kandis rasket seljakotti, mis oli naiste puhul haruldane, siis veel väga kummalist peakatet ja üldse oli tema riietus moekast nii kaugel kui võimalik, pääsedes siiski sellest, et tänavalapsed oleksid teda rünnanud süüdistustega paavstimeelsuses – kuid ta astus raudse sihikindlusega, mis tõotas halba neile, kes ta teel ette jääksid.
Liiklus oli hõre, kuid kiire ja ta näis kohmetuna, kui ta enne tänava ületamist korduvalt
