ütlesin? kaalus ta nõutult, kas ma mõtlesin seda tõsiselt? Ta oli neid sõnu ennegi öelnud, oma abikaasale – nüüdseks eks-abikaasale – ja oli siis nii ka mõelnud. Miks oli nüüd teistsugune tunne?
„Neetud, ma olen ikka lollakas,” ütles ta endale süngelt pomisedes, nii et baarileti juures seisev ettekandja püüdis pingsalt mitte tema poole vaadata. Ma olen loll, et ära armusin, ja kui ma ei ole selle asjaga ettevaatlik, võin ma peagi lõpetada surnud lollina. Neetud, miks ma pidin selle medaljoni üldse välja võtma?
Vihmapiisad ei vastanud, nii lõpetas ta kiiruga oma latte ja lahkus.
Järgmised kolm päeva lüpsid nad ettevaatlikult Miriami imepärast krediitkaarti. Angbard polnud seda kinni keeranud. Ilmselt oli sõnum pärale jõudnud: Ära mind praegu torgi, mul on ellujäämisega tegemist. Kokkupandav kuur, luksuslik kaitsevärvi riidelahmakas, millega jahimehed varitsuspaiku katsid, ja nii palju bensiiniga töötavaid tööriistu, et neist oleks piisanud väiksemale talumajapidamisele, rändasid Miriami rendiautos korduvate reiside käigus Home Depot’st ja Costcost uude kontorisse Cambridgeporti lähistel. Kontor Miriamile eriti ei meeldinud – seiskunud tubakasuitsu lõhn ei tahtnud kaduda, nagu ka mõned kahtlased kohvivärvi plekid vaibal, mille vastu ei aidanud ka tööstuslik vaibapuhastusvahend –, aga ta pidi tunnistama, see ajas asja ära.
Nad kolisid tagumisse ruumi mõned magamiskõlblikud sohvad ja tellisid kohale lukksepa, kes vahetas senised lukud turvalukkude vastu ning paigaldas alarmseadme koos turvakaameratega, mis jälgisid siseõue ja mõlemat sissepääsu. Kööki ilmusid väike külmkapp ja mikrolaineahi, eesmisse kontoriruumi aga televiisor ja kodukinosüsteem. Paulette ja Miriam ägasid vastamisi oma pakitsuste ja valude üle ning isegi Brill ühines kõheldes üldise kirumise ja oigamisega, kui kokkupandava kuuri paneelid lõpuks maha said laaditud. „Ma loodan, et see tasub ennast ära,” ütles Miriam kolmandal päeval eine järel atenolooli ja ibuprofeeni tablette neelates.
„Lähed pärastlõunal üle?” küsis Paulie.
„Ma lähen poole tunni pärast,” täpsustas Miriam. „Esimene reis selleks, et näha, kas kõik on korras. Siis nii palju lühikesi käike asjade üleviimiseks, kui ma jaksan. Ma võtan Brilli kaasa, et ta aitaks kuuri kokku panna ja maskeerida, siis tuleme tagasi, et esimest tõsist uurimisretke planeerida. Kas sa ostude nimekirjaga oled rahul?”
„Ju vist.” Paulette ohkas. „See pole päris see, mida ma ootasin, kui me peale hakkasime.”
„Ma tean.” Miriam muigas. „Aga ma arvan, et sellest saab asja. Kuule, me oleme nädal aega sul kukil elanud ja sind hulluks ajanud, aga kui me kord juba läheme, siis oleme sul vähemalt viis päeva jalust ära. Sa võiksid ennast selleks ajaks lõdvaks lasta. Kurtsid ju, et tunned puudust pidutsemisest – tee ära!”
„Ilma teieta pole see üldse nii lõbus! Ma kavatsesin teile õiget linnaelu näidata. Vähemalt sulle mingi kavaleri hankida.”
Miriam tõsines. „Praegu ei ole mul kavaleri vaja,” ütles ta mureliku – ja igatseva – ilmega.
„Sa oled…” Paulette kergitas kulmu. „Sa oled ikka temas kinni?”
Miriam noogutas. „See pole üle läinud. Me rääkisime eile. Mul on ikka tahtmine teda näha.”
Paulette haaras ta käsivarrest. „Usu mind – ära seda tee. Ma mõtlen tõsiselt – ära tee. Kui ta on see õige, siis ta ootab sind. Kui ei ole, siis riskid sa nii tohutult…”
Miriam noogutas sõnatult.
„Ma mõtlesin, et mis olnud, see olnud,” ütles Paulie vaikselt. „Sa tahad teda, hoolimata sellest, kas ta on seotud nende sitapeadega, kes tahavad sind tappa või pärandusest ilma jätta – on nii?”
„Ma arvan, et tal on oma põhjused,” ütles Miriam tõrksalt. „Mida ta siis ka ei teeks. Ja ma ei usu, et ta töötaks nende heaks. Aga…”
„Kuule, mitte keegi pole väärt sellist jama, mida need jobud sulle korraldada tahavad. Mõistad?”
„Aga kui ta ei ole… ” See kõlas kiunuvamalt, kui Miriam oli kavatsenud. Ta raputas pead.
„Siis lähevad asjad paika, kas pole nii?” ütles Paulette. „Lõpuks.”
„Võib-olla.”
Vestlus katkes, sest alt kostis nendeni ukse avanemise heli. Kaks paari silmi pöördus monitori poole. See oli Brill, kes seal külma käest pääses – ta oli käinud omal käel sisseoste tegemas ja näis end kahekümne esimese sajandi ühiskonnas ikka kindlamini tundvat. „Kui ma teda vaatan, siis mulle tundub, et kui ta veel natuke kasvab, saab temast selline nagu sina,” märkis Paulette vaikselt.
„Võimalik.” Miriam tõusis püsti. „Mida sa tõid?” hõikas ta trepist alla.
„Reisile minekuks süüa. Kas teil juhtub mõni püss varuks olema?” küsis ta.
„Ah? Miks?”
„Hasleholmi lähedal mägedes on metsloomi,” vastas Brill asjalikult.
„Oi.” Miriam kortsutas kulmu. „Kas sa arvad, et sellest võib probleeme tekkida?”
„Jah.” Brill noogutas. „Aga ma oskan lasta. Mu isa on väga konservatiivne mees ja ta nõudis, et ma omandaksin kõik naiselikud voorused: kombeka käitumise, tantsimise, tikkimise ja täpsuslaskmise. Seal on hunte ja nendega tegelemiseks eelistaksin ma pikka püssi.”
„Noh, sel juhul me peame sulle võimalikult kiiresti jahipüssi hankima. Esialgu käib ehk püstol, mille ma kullerilt võtsin. Kuhu sa selle pistsid?”
„Jäi Paulette’i majja. Aga huntide ja karude vastu oleks mul tõepoolest vaja midagi suuremat,” ütles Brill tõsiselt. Ta lükkas juuksed näo eest kõrvale ja aevastas. „Vähemalt aitab püstol mul vältida probleeme inimestega.”
„Püüa mitte mõnd Klanni kullerit maha lasta, eks?”
„Ega ma loll ei ole.”
„Ma tean; ma lihtsalt ei taha, et sa liigselt riskiksid,” lisas Miriam. „No tore, noored, mul aeg minna. Ja ma ei võta sind veel praegu kaasa, Brill.” Ta haaras oma paksu matkajope, tõmbas selga ja patsutas parempoolset taskut, kontrollides, kas ta revolver on oma kohal. „Soovige mulle edu,” ütles ta tagauksest õuele astudes.
Puhtama õhu poole
Miriam leidis end kuristiku serval kõõlumast. Ta viskus vaistlikult külgsuunas, haaras puuoksa järele, sai sellest kinni, tegi jalge all mureneval pinnal kaks meeleheitlikult pikka sammu ja tundis siis, et saapad on tugevamal maal, mis ei tahtnud enam tema alt kaduda.
„Neetud.” Ta vaatas vasakule. Keset lumist maastikku paljastas suur lahmakas mudast lumeta pinda järsakuserva, kümne jala kaugusel allpool oli poolenisti kinni jäätunud ojasäng – koduga võrreldes oli see ehk umbes kahekümne jala kaugusel nende siseõue müürist. „Neetud.” Jäine hirm sundis teda õhku ahmima, kibekülma talveõhku sisse hingama. Ta vaatas hirmunult alla oja poole. Kui me oleksime üürinud pinna naaberhoones, või kui ma oleksin tulnud, Brill kukil… sellise ilmaga oleks kukkumine võinud tapvaks osutuda. Või kas ma oleksin üldse läbi pääsenud? Ta vaatas üles. Puuga oli tal vedanud, noore jalaka tüvi oli tema kõrguseni sirge ja sihvakas. Üldiselt oli mets seal aga hõre. Ma pean Brilli käest küsima, kas
