ning palvetab, et viljasaak jälle ei ikalduks nagu viie aasta eest, kui su kaks last su silmade all nälga surid. Siis tule ütlema, et sinu kultuur on kõnts!”
Miriam püüdis vahele segada. „Kuule, aga kuidas…”
Brill polnud aga lõpetanud. „Ole vait. Isegi jõukate perede lapsed – nagu mina – kasvavad neljakesi ühes toas ja kannavad teiste vanu rõivaid. Meid pannakse mehele sellele, kes meie vanemate arvates maksab kõige paremat mõrsjaluna. Kuna me oleme välisperekondade liikmed, ei sure me lapsevoodipalavikku – sest Klann andis meile suuremeelselt penitsilliinitablette ja morfiini valu vastu –, aga me peame järjest lapsi sünnitama, kuna see on meie kohus Klanni ees. Oled sa hull, mu emand? Või lihtsalt pime? Ning perekondades on meie elu parem kui tavalistel naistel, ikka palju parem. Panid sa tähele, et Klannis on sul mõningad õigused? Või et väljaspool Klanni, tavalise aadli seas sul neid ei ole? Meil on vähemalt üks võime veel, mis on niisama tähtis või tähtsamgi sellest, mis meil jalge vahel – seegi parandab meie ühiskondlikku seisundit. Aga neil tavalistel talunaistel, kelle pärast sa süümepiinu tunned, pole midagi sellist. Tagasihoidliku illegaalse immigrandina ootaks mind siin parem elu kui kodus mõne aadliku õuedaamina. Kas sa arvad, et mul oleks ainsatki põhjust tagasi minna peale selle, et ma tahan aidata sul maailma muuta?”
Jahmunud Miriam tõmbus pisut tagasi. „Oh,” ütles ta. „Päris kõigi nende asjade peale ma ei mõelnud. Ei.” Ta võttis jälle veiniklaasi. „Ma arvan, et see on postkoloniaalne süütunne,” lisas ta selgituseks. „Meil on pikk ajalugu ja kohati on see tõsiselt inetu. Teiste maade vallutamine ja seal kõige pahupidi pööramine on meil pikaajaline traditsioon. Mõte sellest, et teiste inimeste elu võib nende endi huvides ümber korraldada, sattus tõsiselt põlu alla umbes kuuekümne aasta eest – kas keegi on sulle Teisest maailmasõjast rääkinud? Nii et paljud meist põrkavad vaistlikult selle mõtte eest tagasi.”
„Unusta ära. Pealegi, kui sa teed, mida kavatsed, siis ei ründa ega valluta sa ju kedagi. Mitu inimest sa seljas ikka kohale tood? Sa saad ainult veenda inimesi oma elu paremini elama – ning seda pole perekonnad ega Klann kunagi vaevunud tegema, sest kogu nende jõud kulub meeleheitlikule vastuvoolu ujumisele ja püüdlustele oma elu kuidagi koos hoida. Mõistmiseks, et imepäraseid hooneid ja masinaid ise kodus valmistades ei sõltuks nad enam naabermaailmast imporditud luksuskaupadest, on vaja kõrvaltvaataja pilku. Ja nad pole kunagi…” ta rind kerkis, „…lubanud meid nii kaugele, et me seda selgesti näeksime. Sest sel juhul ei läheks me võib-olla enam tagasi.”
Brill näis rusutuna.
„Sa ei taha tagasi minna?” küsis Miriam. „Isegi mitte külla, et peret ja sõpru näha?”
„Tegelikult mitte.” See oli tõsiasja nentimine. „Siin on parem. Ma võin siin uusi sõpru leida. Kui ma lähen sinna ja su plaan ei õnnestu…” ta vaatas Miriamile otsa. „Siis võib juhtuda, et ma ei pääse enam kunagi siia.”
Hetkeks tekkisid Miriamil seda noort naist vaadates – vanuse poolest sobinuks ta ülikooli, kuid ta silmis oli küünilisuse ja Klanni ahne rikkusepüüdmise mõjul varavanaks muutunud pilk – kahtlused. Perekondade võim noorte üle oli habras nagu munakoor, alati purunemisohus. Kui neil tuleks pähe võtta oma medaljonid või tätoveeringud või paberitükid ning lahkuda, oleks Klannil juba ainsa põlvkonnaga lõpp. Kas lõpuks hakkan minagi seda perekondlikku hirmuvalitsust tugevdama? mõtles ta. Sest kui nii, kas poleks mul siis õigem juba praegu loobuda…?
„Ma ei vea sind alt,” kuulis ta ennast ütlevat. „Me teeme selle ära.”
Brill noogutas. „Ma tean, et sa teed,” ütles ta. Ja Miriam noogutas talle vastu, mõeldes samas kõigi teiste perekondade lastele, oma kaugetele sugulastele – neile nõbudele, keda ta ei tundnud ja võibolla ei saagi tundma, kuid kes tema ebaõnnestumise korral jäävadki elama ja surema kullasäraga vaesusse.
Mustades rõivastes naine astus välja talvisest hämarusest.
Ta vaatas uudishimulikult ringi, üks käsi suud katmas. „Näib, et ma olen kellegi aias. Vasakul on hekk, minu ees on lagunev kuur – ja taga on maja. Ma ei ole kindel, aga tundub, et see on käest lastud. Hekki pole juba ammu pügatud ja aknad on laudadega kaetud.”
Ta piilus ringi, kuid ei ulatunud naaberaedadesse vaatama. „See paistab kallihinnalise kohana.” Ta tõmbas vargsi kuuriseinale noole, mis osutas ta saabumiskohale, ja võpatas. „See valgus paneb mu pea valutama. Oh… ” Ta kergitas mantlisaba hallikast lumest välja ning komberdas akendest madalamale kummardudes maja poole.
Ta peatus. „Näib mahajäetuna,” pomises ta diktofoni. Ta kõndis maja ette, uste ja puust aknaluukide ette olid kogunenud kõrged hanged. Oli päris selge, et juba päevi pole keegi sisenenud ega väljunud. Lühike juurdesõidutee viis ülesmäge tänavale, ent raudvärav selle ees oli väljastpoolt ketiga kinni. „Neetud. Kuidas ma välja pääsen?” Ta vaatas ringi ja nägi maja ees silti: BLACKSTONES 1923. Teisel pool raudväravat oli ühe seda hoidva posti küljes kitsas puust värav ja selle riiv oli seespool. Miriam sumpas sinnapoole, tõmbas riivi eest ja vaatas veel viimast korda tagasi maja poole.
See oli suur. Mitte nii suur kui palee Niejweinis või Angbardi kindlus, aga suurem kõigist neist majadest, kus ta kunagi oli elanud. Ning ilmselt oli see elaniketa: aknaluugid kinni naelutatud või laudadega üle löödud, väravad kindlalt ketis. Ta muigas ja kiristas külma tõttu hambaid.
„Hästi, sa saad minu omaks.” Ta puges puuvärava vahelt välja kõnniteele. Tänav oli osaliselt lumest puhastatud. Teisel pool tänavat oli lage väli – maailmas number üks oli selle koha peal tihe mets ja maailmas number kaks Cambridge’i kesklinn. Teisel pool lagendikku võis näha veel mõnda suurt elumaja, aga neil polnud tema jaoks tähtsust. Ta pööras vasakule ja hakkas astuma ristmiku poole, mida ta nelinurkse platsi kaugemas nurgas nägi.
Ta hambad juba plagisesid, kui ta jõudis veidra ringristmiku ja selle keskel asuva kellatornini. Sel kibekülmal hommikul liiklus samahästi kui puudus. Kabjaplaginal möödus temast üksik ponivanker, aga ainsad sõidukid, mida ta liikumas nägi, olid veidrad kahekorruselised trammid, mis teisel pool lagendikku mööda vurasid, pantograa-fid aeg-ajalt sädemeid löömas, ja siis ringristmiku keskel peatusid. Miriam surus maha vaistliku soovi kella vaadata. Mis nädalapäev neil võiks olla? kaalus ta. Vanamoodsa paksu kirjaga silt inimtühjas trammipeatuses vastas ta küsimusele: Liin töötab ainult pühapäeviti. Oh. Selle all oli totralt üksikasjalik sõiduplaan, milletaolist ta oli kodumail näinud ainult lennujaamas – ilmselt sõitsid trammid siit pühapäeviti iga poole tunni järel rannakvartalisse ja üle mingisuguse Deny silla ning pileti hind oli 3d, mida iganes see siis ka tähendas. Ta värises veel natuke ja astus puust varjualusesse ning keerutas pihutäit vaskmünte, mis olid talle alles jäänud. Siis hakkasid tulema kahtlused. Kas oli normaalne, et üksik, saatjata naine astub pühapäevasel päeval trammi peale? Mis siis, kui Burgesoni pood on suletud? Mis siis…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного
