pööras ringi, et näha, kes temaga räägib. Tema näole ilmus otsekohe ärritus, mis ainult kinnitas seda, mida Gudni juba nagunii teadis: Reykjavíki politseinikud tahtsid, et maakad neid rahule jätaksid, et nad saaksid sündmuspaigal omaette tegutseda. Stefán oli vaevu mallanud kuulata Gudni ülevaadet viimastest sündmustest, kui nad õhtul koos mõne nimetu, veel noorema mehega maja juurde sõitsid. Nii palju kui Gudni kuulis, ei vahetanud need kaaskondlased kogu aja mitte sõnagi. „Kas asi pole mitte veidi parem, kui esialgu tundus?” küsis ta siis, laskmata noore mehe ärritusel end segada.
„Me ei tea praegu veel midagi lähemalt,” vastas Stefán ja pööras Gudnist eemale, et jälgida oma meeste tegevust. „Kuidas saaks see kuidagi parem olla, kui see tundub?”
„Noh,” ütles Gudni rahulikult ja kehitas õlgu. „Mulle tuli lihtsalt pähe, et kas need maised jäänused ei võiks kuuluda murdvarastele, kes jäid vulkaanipurske ajal siia kinni ja lämbusid. Mehed, kes tahtsid võib-olla hädaolukorrast kasu lõigata ja segamatult rüüstata. See maja ei jäänud esimesel ööl tuha alla, nii et südametunnistuseta isikutel oleks olnud aega välismaalt siia tulla ja ümbruskonnas puhas töö teha. Vulkaanipurse oli sel ajal kõigis maailma ajalehtedes.”
Stefán vaatas Gudnile rabatult otsa. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,” ütles ta ja osutas kolmele laibale, mis külg külje kõrval selili põrandal lamasid. „Kuidas sa seda endale ette kujutad? Õhk muutus nii halvaks, et murdvargad põgenesid keldrisse varju, et pikali heita ja hinge tõmmata? Vaevalt nad seda arvasid, et siin midagi väärtuslikku leidub?” Ta pööras oma alluvatele selja. „Lämbunud inimesed leitakse pealegi tavaliselt kõhuli, välja arvatud need, kes magavad, kui see juhtub. Nad püüavad minema roomata. Ilusti reas pikali heitmist tuleb ette umbes sama palju kui seda, et pead iseenesest õlgadelt lendavad.” Ta osutas sinna, kus oli olnud pea, mis nüüdseks oli juba ära viidud.
„Küll sa ühel päeval näed, et elus pole midagi surmkindlat,” vastas Gudni nagu vana rahu ise. See polnud esimene Reykjavíki kollanokk, kellega ta piike murdis. „Teine võimalus on see, et too Alda oskab meile mingeid seletusi anda. Vähemalt pea kohta. Oled sa temaga rääkinud?”
„Nii palju kui mina tean, pole kellelgi õnnestunud temaga ühendust saada,” vastas Stefán Gudni poole vaatamata. „Me püüame edasi ja loodetavasti saame ta tänase päeva jooksul kätte. Siis oleks tarvis rääkida ka tolle Markús Magnússoniga, kes siin seda kaalikat otsimas käis.”
„Pead, mõtled sa,” parandas Gudni teda. „Me räägime inimese peast.”
Stefáni pilk Gudnile oli kõike muud kui sõbralik. „Pea või kaalikas, mis vahet seal on. Ma kahtlen väga, et see Markús kõik ausalt ära rääkis, mis siin juhtunud on. Mulle tunduvad tema ülekuulamisel antud ütlused nii ebausaldusväärsed kui ka naeruväärsed.”
„See on sellepärast, et ta on lollpea,” vastas Gudni. „On alati olnud.” Ta pani taskulambi põlema ja läks head aega ütlemata trepi poole.
Dís lasi signaali ja küünitas üle rooli, et läbi tuuleklaasi paremini välja näha. Väike ridaelamu tundus inimtühi. Ta nõjatus tagasi vastu istmeleeni. Mida Alda õieti mõtles? Ta polnud kaks päeva järjest tööle tulnud. Selles polnud iseenesest veel midagi müstilist, igaüks võis ju grippi jääda. Üldse polnud aga tema moodi sellest mitte teada anda ja ka sõnumitele vastamata jätta. Alda oli nagu kohusetunne ise: ta tuli iga päev tööle õigel ajal ja oli alati valmis töötama ka üle aja kui vaja. Mitte iga meditsiiniõde polnud selline ning Dís teadis, et ilma Aldata oleks temal ja Ágústil tööl palju raskem olnud. Nad maksid Aldale hästi ja kuni eelmise päevani oli tema teenistuskäik olnud vähimagi plekita. Seetõttu ei osanud nad kuidagi arvata, miks ta oma tulemata jäämisest eelmisel hommikul teada ei andnud – seda veel päeval, millele oli määratud neli operatsiooni. Dís ja Ágúst olid pidanud ise teineteist assisteerima, operatsioonid üheskoos läbi viima – kaks arsti –, selle asemel et teha neid eraldi ja Alda abiga. Seetõttu oli neil tulnud mitu patsiendivastuvõttu ära jätta ja isegi anestesioloog, kelle nad olid kohale kutsunud, pidi neile abikäe ulatama, mis oli reputatsioonile halb. Ei, Aldaga oli midagi väga kummalist lahti. Seetõttu oli Dís otsustanud lõunavaheajal tema juurest läbi astuda ja uurida, kas ta on kodus. Ta vaatas uuesti läbi tuuleklaasi välja ja juurdles, kas Aldaga võis olla midagi juhtunud. Ta oli üksik ja lastetu, seega polnud üldse võimatu, et ta oli minestanud, ilma et keegi sellest midagi teaks. Dís astus autost välja.
Ta läks garaaži juurde, mis ühendas Alda ridaelamut kõrvalmajaga, ja piilus pruuniks lakitud uste vahelt väikesest praost sisse. Talle näis, et ta näeb Alda uue rohelise Toyota helki, kuid ta polnud selles kindel. Igal juhul oli see halb märk. Ilma autota poleks Alda ilmselt eriti kaugele läinud ja juhul, kui ta oli kodus, oli väga imelik, et ta endast midagi teada polnud andnud. Dís läks välisukse taha. Seest kostis uksekella kõlinat, kui ta korduvalt kellanupule vajutas. Ta võttis näpu nupult ja surus kõrva vastu ust lootuses Alda samme kuulda, kuid ei tajunud ühtegi heli, mis võinuks inimtegevusest märku anda. Siiski näis talle, et ta kuuleb raadiot. Ta surus ühe kõrva tugevamini vastu ust ja kattis teise käega. Jah, tõepoolest. Ta tundis isegi laulu ära. See oli Vilhjálmur Vilhjálmssoni vana šlaager poisist, kes kutsub oma isa. Dís ajas end sirgu ja kortsutas kulmu. Ühtäkki tuli talle pähe, et pärast seitset aastat Aldaga koos töötamist polnud tal aimugi, milline muusika talle meeldib. Millegipärast polnud see kunagi jutuks tulnud. Ta haaras lingist ja proovis ust avada. See polnud lukus.
„Alda!” hüüdis Dís ukselt. Ei mingit vastust – ainult Vilhjálmuri melanhoolne hääl, mis palus isal end oodata. Dís lükkas ust, kuni see oli pärani lahti. Ta läks sisse ja hüüdis uuesti: „Alda! Kas sa oled kodus?” Ei mingit vastust. Laul sai läbi, kuid algas paari sekundi pärast uuesti. See pidi olema CD, mis oli mängijas ühte lugu kordama seadistatud. Raadiojaamad polnud veel nii madalale laskunud, et üha uuesti ja uuesti sama laulu mängida. Dís astus ettevaatlikult teise korruse trepist üles. Kui Alda oli haigeks jäänud, oli tõenäoline, et ta lamab teise korruse magamistoas. Dís oli ainult ühe korra Aldal külas käinud, kui naine oli veel selsamal aastal tema ja Ágústi koos abikaasadega enda juurde õhtusöögile kutsunud. Siis polnud nad allkorruselt lahkunud. Õhtusöök oli olnud suurepärane, nagu võis arvatagi: hea toit ja võrratu vein, kõik väga maitsekalt serveeritud. Dís mäletas, kui üllatunud ta oli, kui kuulis, et Aldal polnud olnud ühtegi püsisuhet pärast lahutust, mis oli toimunud juba enne seda, kui ta ilukliinikusse tööle tuli. See äärmiselt kena naisterahvas lähenes küll viiekümnele, kuid oli väga heas vormis. Ta oli sooja südame, hea huumorimeele ja laitmatute kommetega. Dís hüüdis Aldat veel korra nimepidi, enne kui trepist üles läks. Vastust ei tulnud. Muusika muutus aga iga trepiastmega selgemaks. Dís astus nii vaikselt kui suutis, lootes, et Alda lamab muusika saatel sügavas unes.
Vilhjálmur Vilhjálmssoni hääl kostis paokil ukse vahelt. Dís kordas Alda nime, vaiksemalt kui enne. Ta ei tahtnud, et naine ehmataks, kui lugu oligi tõepoolest nii, et ta lihtsalt magas või riietus. Ukse vahelt nägi ta päikeselaiku voodile laotatud tikitud päevatekil. Dís lükkas jalaga ukse lahti ja kattis majaomaniku magamistuppa sisse vaadates suu käega. Muusika kostis öökapil seisvast CD-mängijast. Selle kõrval olid tühi veinipudel, kaaneta tabletipurk ja süstal. Keset voodit lamas Alda. Dísil polnud vaja arsti haridust mõistmaks, et tema elustamiseks oli vähe lootust.
4. peatükk
Teisipäev, 10. juuli 2007
Thóra nõjatus toolileenile ja ohkas. Ta pidi otsustama, keda paluda enda asemel Sóleyle järele minna – teist õhtut järjest. Ema enam kõne alla ei tulnud. Ema oli aidanud teda eelmisel õhtul, kui Thóra oli sunnitud Vestmannaeyjaril pikalt viivitama. Pealegi pidid vanemad õhtul teatrisse minema. Ta poleks jaksanud seda kurtmist ära kuulata, kui ema oleks nüüd sellest etendusest ilma jäänud, mida ta juba kuid oli oodanud. See oli mingisugune pooldokumentaalne
