või kellegi teise asjassepuutuvaga kunagi ühtegi kohtumist ära jätma või edasi lükkama.
„Mitte keegi ei kuulnud midagi,” vastas Markús veendunult. „Me rääkisime Aldaga peamiselt telefonis ja ma teen seda alati privaatselt. Kohtusime üsna ebaregulaarselt, peaaegu mitte kunagi kellegi teise juuresolekul, ja me ei rääkinud neist asjadest, kui keegi pealt kuulis. Ja meile kasutan ma ainult töö asjus. Ma ei ole selline inimene, kes oma tuttavatele nalju või kassipilte edasi saadab.”
Thórale poleks pähegi tulnud, et Markús võiks selline inimene olla. „Ja teie vestlustel ei olnud ühtegi tunnistajat?”
Markús raputas süngelt pead. „Ei.”
„Kui sa politseile ütlesid, et Alda helistas sulle õhtul enne seda, kui me saartele läksime, tekkis neil kohe väga suur huvi. Arvestades seda, kui palju nad selle telefonikõne kohta küsimusi esitasid, pidi see toimuma vähe aega enne seda, kui ta suri.” Thóra lehitses Markúse ülekuulamisprotokolli koopiat, mis talle kaasa oli antud. Ta libistas silmad üle teksti. „Sa rääkisid, et Alda oli olnud imelik, ebatavaliselt halvas tujus ja hajameelne. Ja et sa arvasid, et ta on mingil põhjusel sinu reisi pärast närvis, või siis oli tema juures keegi ja ta ei saanud seetõttu sinuga vabalt rääkida. Lisaks sellele olid sa roolis, nii et ka sina ei saanud temaga pikalt vestelda.”
„Mul lihtsalt tekkis selline tunne. Ta ei öelnud midagi, mis vihjanuks sellele, et keegi oli tema juures. Lihtsalt kõlas natuke sedamoodi.”
„Põhjus, miks ma seda sinult küsin, on selles, et teie viimasel vestlusel võis seega olla mõni tunnistaja, kes saaks tõendada, et just Alda palus sul keldrisse minna. See võiks meid aidata, eriti kui ta mainis oma jutus kasti ja ütles midagi selles suunas, et tema oli selle sulle andnud.” Thóra naeratas Markúsele julgustavalt.
Mees tegi grimassi. „Meie jutu kõiki üksikasju ma loomulikult ei mäleta, aga ma olen siiski üsna kindel, et midagi sellist ta ei öelnud. Ta ütles mulle, et ma seda asja nässu ei ajaks ja et ma võtaks kaasa koti juhuks, kui kast on ära mädanenud.” Markús judises. „Ta oleks võinud mulle selgemini märku anda, mis see on, mida ma sinna otsima lähen. Ma ei mõista, kuidas ta seda ette kujutas, et ma pistaksin pea lihtsalt kotti ja tuleksin sellega välja, nagu midagi poleks juhtunud. Ma poleks suutnud seda isegi puudutada.”
„Arvestades, kui palju sa juba tema heaks olid ilma küsimusi esitamata teinud, arvas ta kindlasti, et sa jätkad samas vaimus,” vastas Thóra.
„Ma olin kõigest laps,” ütles Markús raskelt. „Nii mõndagi on sellest ajast peale muutunud.” Ta tõusis toolilt püsti ja polnud mingit kahtlust, et tegemist pole tossikesega. Thóra ei saanud eitada, et mehel oli teatavat sarmi. Markúse näojooned olid kõike muud kui õrnad, pigem tugevad ja isegi karmid. Thóra kahtlustas, et ta värvib oma juukseid, milles hoolimata sellest, et ta oli üle viiekümne, ei paistnud olevat ainsatki halli karva. See andis märku, et mees hoolitseb oma välimuse eest, mis oli muidugi kooskõlas elegantsete ja silmanähtavalt kallite riietega, mida ta alati kandis.
„Jah, ma saan aru,” ütles Thóra. „Aga võib-olla tema seda päriselt ei mõistnud.” Ta pani ülekuulamisprotokolli käest. „Ma küsin politseist järele, kas neil on informatsiooni selle kohta, et Aldal oleks tol õhtul külalisi käinud. Võib-olla meil veel veab.” Ta vaatas Markúsele otsa. „Siis on veel muidugi see küsimus, et sa ei teadnud midagi keldris olevatest laipadest. Mida me sellega peale hakkame?” Ta nõjatus toolis tagasi. „Ainus inimene, kes maja väljakaevamisele vastu oli, oled sina. On kerge oletada, et see, kes laibad sinna jättis, püüaks väljakaevamisi ühel või teisel viisil takistada.” Ta mõtles hoolikalt järele, kuidas järgnevat sõnastada. „Ma saan aru, et sinu vanemad elavad veel. Kas ma võin oletada, et kumbki neist julgustas sind sinu katsetes väljakaevamisi peatada?”
Markús vaikis hetke ja vahtis Thórale otsa. „Kui sa tahad vihjata, et neil on sellega midagi pistmist, oled sa peast täiesti segi.”
„Sa ei vastanud küsimusele,” ütles Thóra rahulikult. „Kas nad tegid seda või ei?”
Markús naeratas kibedalt. „Mu isal on Alzheimer. Ta pole sellises seisus, et kedagi julgustada või tagasi hoida. Emal on seevastu kõik kruvid kinni ja tema oli selles asjas minuga vastupidisel seisukohal. Ta oli väljakaevamiste pärast isegi hirmus põnevil. Lootis, et saab majast natuke ilusat lauahõbedat kätte. Kuigi isa oli suurema osa asjadest ära toonud, enne kui maja tuha alla mattus, jäi sinna ikkagi hulk kraami maha. Talle polnud lauahõbe pähegi tulnud.”
Thóra noogutas. Vanamees oli kindlasti näinud suurt vaeva muusikakeskuse ja muu säärase päästmisega. Markúse ema rõõm väljakaevamiste üle ei tähendanud muidugi seda, et isa oleks kahtlustustest vaba, tal oleks kerge olnud naise teadmata keldrisse laipu peita. „Keegi need surnukehad sinna igatahes viis, see on kindel. Kas sulle ei tule mitte kedagi pähe?”
Markús raputas pead. „Ma ei mäleta muidugi kõiki inimesi, kes sel ajal saartel elasid, aga on täiesti välistatud, et mõni neist, keda ma mäletan, oleks need kolm võinud tappa. Kõik olid tavalised inimesed tüüpilistest Islandi kaluriperekondadest.” Markús hakkas uuesti laupa mudima. „Peamiselt mäletan ma oma sõpru ja nemad olid loomulikult kõik rumalad lapsed nagu ma isegi.”
„Oled sa täiesti kindel, et su isa ei saanud sellega kuidagi seotud olla?” küsis Thóra. „See oli teie kodu ja ma ei usu hästi, et keegi oleks võinud sinna laipade peitmiseks sisse murda.”
„Sisse murda?” kordas Markús tema järel. „Sinna polnud vaja sisse murda. Uksed polnud lukus. Inimestel paluti uksed lahti jätta, et päästjad vajadusel sisse pääseksid.” Ta elavnes. „Pärast vulkaanipurskeööd ilmus linna loomulikult hulganisti võõraid. Ma ei tea täpseid arve, aga seoses päästetöödega oli vaja palju abikäsi ja kaugeltki mitte kõik, kes appi tulid, ei olnud kohalikud. Meie maja ei jäänud päris kohe tuha alla.”
Thóra mõtles hetke järele. „Pead sa siis tõenäoliseks, et keegi neist võõrastest inimestest peitis laibad keldrisse?”
Markús kehitas õlgu. „Mida mina ka tean? Ma olen kindel ainult selles, et mina polnud sellega kuidagi seotud.”
Thóra lootis, et see on nii. Alati oli meeldivam olla õigluse poolel. „Võib-olla me läheme praegu nende oletustega liiga kaugele. Peaksime ootama, kuni surnukehade ja pea lahkamise tulemused on teada.” Ta naeratas Markúsele nõrgalt. Kuidas üldse päid lahati? „Kes teab, võib-olla surid need inimesed keldris loomulikku lämbumissurma. Kas ainus vulkaanipurskes hukkunu ei surnud mitte sama moodi?”
„Vulkaanipurskes ei hukkunud kedagi,” ütles Markús vihaselt, nagu tahaks ta vulkaanipurske head nime kaitsta.
„Tõesti?” küsis Thóra üllatunult. „Ma arvasin alati, et üks inimene suri. Ja just nimelt keldris.”
„Ah tema,” ütles Markús. „Tema ei loe. Ta oli alkohoolik.” Imestus Thóra näol sundis teda pikemalt selgitama. „Ta läks apteegi keldrisse piiritust otsima. Vulkaanipurskel polnud sellega mitte midagi tegemist.”
Muidugi peale selle, et gaasid, mis mehe tapsid, pärinesid ikkagi vulkaanipurskest. Aga Thóra ei tahtnud vaidlemisele aega kulutada. Ta võttis laualt uuesti ülekuulamisprotokolli ja lehitses seda. „See on natuke imelik, aga ma ei mäleta, et sinult oleks küsitud, kas sa oled mõnda neist surnutest varem näinud.”
Markúse pea nõksatas üllatusest. „Nad ei küsinud seda seepärast, et laibad ei ole sellises konditsioonis, et keegi võiks neid identifitseerida. Pealegi polnud seal keldris eriti üldse võimalik midagi näha.”
„Niisiis
