jääks mulje, et oleme vabad. Kui vägivald on kuldsete sport, siis manipuleerimine on nende kunstiliik.”
Me jõuame alamVärvide linnaossa, kus jalgradu pole eraldi tähistatud. Poodide aknad ja uksed on elektroonilise rohelise riba ääres. Mõned poed pakuvad tunni jooksul kuu jagu alternatiivset reaalsust ühe nädala palga eest. Kaks väikest vilavate roheliste silmadega kiilaspäist meest, kaunistatud metallorade ja muutuvate digikoodide tätoveeringutega, soovitavad mul osta reisi kohta, mida kutsutakse Osgiliathiks. Teised poed pakuvad pangateenuseid või biomodifikatsioone või tavalisi isiklikke hügieenivahendeid. Nad karjuvad asju, millest ma aru ei saa, kasutades numbreid ja akronüüme. Ma pole eales näinud sellist mürglit ja melu.
Roosa ribaga ääristatud bordellid, nagu ka akendel seisvad naised ja mehed, panevad mind punastama. Igaühel on sähviv hinnasilt, mis ripub mängule kutsuvalt nööri otsas. Hind muutub nõudluse järgi. Üks elust pakatav tüdruk hüüab mind sel ajal, kui Tantsija seletab mulle raha tähendust. Lykoses vahetasime ainult kaupa ja laket ja hõõgujaid ja teenuseid.
Mõned linnaosad on ette nähtud ainult tähtsamatele värvidele. Neisse linnaosadesse saab juurdepääsu sisenemisloaga. Ma ei saa kuldsete või vasksete linnaossa lihtsalt sisse jalutada või sõita. Aga vasksed saavad alati punaste linnaosa urgastes aeleda, käia seal baaris või bordellis. Mitte kunagi ei ole asjad vastupidi, isegi mitte metsikul, kõigile avatud basaaril, mis rõkkab kauplemisest, nii et õhk on paks kärast ja kehaaroomidest ja toidulõhnadest ja automobiilide heitgaasist.
Jalutame basaari sügavustesse. Tunnen end kitsastel kõrvaltänavatel ohutumalt kui kõrgtehnoloogiliste linnasektorite laiadel avenüüdel. Mulle ei meeldi veel lai avarus ja tähed pea kohal hirmutavad mind. Basaaril on hämaram, kuigi tuled ikkagi säravad ja inimesed sagivad. Hooned näivad rohkem kokkusurutuna. Sajad rõdud jooksevad kui ribid kitsasteede kõrgustes. Jalgteed kulgevad risti-rästi meie pea kohal ja kõikjal meie ümber vilguvad igasuguste seadmete tuled. Siin on rohkem niiskust, räppa. Ma näen vähem plekkpottidest patrulle. Tantsija sõnul on basaaril selliseid kohti, kuhu isegi obsidiaanil ei tasu minna. „Kõige suurema tihedusega inimasustustes kaob kultuursus kõige kergemini,” ütleb ta.
On kummastav olla rahvahulgas, kus keegi ei tea su nägu ega hooli su sihist. Lykoses oleksin ma rüselenud meestega, kellega koos üles kasvasin, või kohanud tüdrukuid, keda lapsena taga ajasin või kellega jõudu katsusin. Siin jooksevad teised värvid mulle otsa ega mõtle isegi vabandada. See on linn ja see ei meeldi mulle. Tunnen end üksikuna.
„Lähme siia,” ütleb Tantsija, juhatades mu hämarasse kangialusesse, kus kivisel pinnal kumab elektrooniline lendav draakon. Meid peatab hiiglaslik pruun, kellel on nina asemel modikas. Me ootame, kuni metallnina nuusib ja nuhib. Ta on Tantsijast suurem.
„Juustes värv,” uriseb ta minu suunas, hingates sisse mu juuste lõhna. „See siin on roostenärija.”
Tema vöö vahelt vaatab välja kõrvetaja. Randme küljes on suskaja – taipan seda sellest, kuidas ta käsi liigub. Veel üks küürus röövlinägu tuleb meie juurde. Tollel on silmamunadel juveeliprotsessorid, väiksed punased rubiinid, mis veiklevad, kui valgus langeb neile just õige nurga all. Vahin juveele pruunides silmades.
„Mis seesinasega toimub? Tahab minna?” sülgab ta. „Jõllita aga, kisun sul maksa välja ja müün turul maha.”
Arvab, et panen teda proovile. Tegelikult rubiinid lihtsalt huvitavad mind, aga kui ta mind ähvardab, naeratan talle ja pilgutan silma, nagu teeksin kaevanduses. Ta kätte ilmub nuga. Siin on teised reeglid.
„Naga, anna aga. Kui julged. Anna tuld.”
„Mickey ootab meid,” ütleb Tantsija talle.
Vaatan modika sõpra, kes püüab mind jõllitades pilku keerama sundida, nagu ma oleksin veel laps. Modikas irvitab Tantsija jalga ja kätt vahtides. „Ei tia ühtki Mickeyt, sant.” Ta vaatab sõbra poole. „Tiad sa ühtki Mickeyt?”
„Põle siin ühtki Mickeyt.”
„Hea seegi.” Tantsija paneb jaki all käe kõrvetaja peale. „Kuna te ei tea Mickeyt, siis ei pea te talle selgitama, miks mu… helde sõber teda kätte ei saanud.” Ta kohendab oma jakki nii, et nad näevad tema relva kabale söövitatud glüüfi. Arese kiivrit.
Kui modikas glüüfi näeb, siis ta neelatab ja ütleb: „Litsukas.” Siis püüavad nad teineteise võidu ust avada. „P-p-peame teie tulistajad ära võtma.” Veel kolm meest tulevad meie poole, kõrvetajad pooles vinnas. Harmoonia teeb vesti eest lahti ja näitab oma kõhule kinnitatud pommi. Punase nõtkete sõrmedega mängib ta vilkuva detonaatoriga.
„Põle vaja. Saame ise hakkama.”
Modikas neelatab, noogutab. „Saate ise hakkama.”
Hoone on seest pime. Pimedus on paksult täis suitsu ja võbelevaid tulesid – üsna kaevanduse moodi. Pulseeriv muusika. Laudade ja toolide vahel, kus mehed joovad ja suitsetavad, on sammastena püsti klaassilindrid. Klaasi sees tantsivad naised. Mõned vingerdavad vees, liigutades oma veidraid ujulestadega varbaid ja saledaid reisi muusika rütmis. Teised tõmblevad tümpsuva meloodia saatel kuldses suitsus või hõbedases värvis.
Järjekordsed röövlinäod juhatavad meid tagumise laua juurde, mis näib olevat tehtud sirendavast veest. Seal lösutab üks kõhn mees koos mitme ülimalt veidra olendiga. Algul arvan, et nad on koletised, aga mida lähemalt vaatan, seda suuremasse segadusse satun. Nad on inimsoost. Aga nad on tehtud teistmoodi. Voolitud teistmoodi. Kena noor tüdruk, mitte vanem kui Eo, istub, vaadates mind oma smaragdroheliste silmadega. Tema seljast küünitavad välja valge kotka tiivad. Ta oleks justkui pärit palavikulisest unenäost, kuhu ta olekski pidanud jääma. Suitsus ja imelike tulede valguses lamasklevad teised temasugused.
Voolija Mickey on mees kui skalpell, tal on kõver naeratus ja mustad juuksed ripuvad ühel pool pead kui rasvane tuust. Mööda ta vasakut kätt keerdub suitsu sisse peitunud ametüstist maski tätoveering. See on violettide – loojate – märgistus, mis kogu aeg muundub. Teised violettide sümbolid katavad ta randmeid. Ta mängib väikse elektroonilise puslekuubikuga, mille küljed muutuvad. Ta sõrmed on kiired, peenemad ja pikemad, kui peaksid olema, ja neid on kaksteist tükki. Lummav. Ma pole kunagi ühtki kunstnikku näinud, isegi mitte HK-st. Nad on sama haruldased kui valged.
„Aa, Tantsija,” ohkab ta silmi kuubikult pööramata. „Ma kuulsin su lohisevaid samme.” Ta kõõritab kuubikut enda käes. „Ja Harmoonia, sinu lõhna tundsin ma juba ukse juurest, kallikene. Jube pomm, olgu öeldud. Järgmine kord, kui sul on vaja tõeliselt karmi meisterlikkust, tule siis Mickey juurde, eks ole?”
„Mick,” ütleb Tantsija ja istub unenäoliste tegelaste juurde laua taha. On näha, et Harmoonial hakkab pea suitsust natuke uimaseks minema. Ma olen harjunud hullemat sisse hingama.
„Nii et, Harmoonia, mu arm,” nurrub Mickey. „Oled sa sellest sandist juba loobunud? Äkki liitud minu perega, mis? Sobib? Tahad endale tiivapaari? Või küüniseid? Saba? Sarvi – sa näeks sarvedega äge välja. Eriti mu siidiste voodilinade vahel.”
„Vooli endale hing ja äkki läheb õnneks,” irvitab Harmoonia.
„Ah, kui hinge omamiseks peab punane olema, siis ma passin.”
„Asume siis asja juurde.”
„Mu kallis, sa oled ikka nii järsk. Vestlust tuleks pidada kunstivormiks või pidulikuks dineeks. Iga käik omal ajal.” Ta sõrmed lendlevad mööda kuubikut. Ta seab neid elektroonilise sageduse järgi paika, aga on natuke liiga aeglane, et neid enne muutumist välja rihtida. Ta ei ole ikka veel üles vaadanud.
