all õnnelik, kui ta teaks seda, mida ülemPunased teavad – et ta on ori. Nii et kas pole mitte parem valetada?”
„Parem oleks teisi mitte orjastada.”
Kui ma olen valmis, paneb ta mu magamistorusse jõuGeneraatori, et simuleerida suurema gravitatsioonijõu mõju mu kehale. Ma pole eales sellist piina tundnud. Mu keha valutab. Mu luud ja nahk ja lihased kisendavad surve ja muutuse vastu, kuni mulle antakse rohtu, mis muudab karjed tavaliseks lõputuks oigeks.
Ma magan päevade kaupa. Ma näen unes kodu ja peret. Igal ööl ärkan, olles jälle näinud Eo poomist. Ta kõlgub mu mõtetes. Ma tunnen voodis puudust ta soojusest enda vastas, kuigi nad annavad mulle tähelepanu kõrvale juhtimiseks HK süüvimismaski.
Mind võõrutatakse tasapisi valuvaigistitest. Mu lihased pole ikka veel kohanenud luutihedusega, nii et mu olemine muutub meloodiliseks valuks. Nad hakkavad mulle andma päris toitu. Mickey istub öösiti mu koiku serval juukseid silitades päris pikalt. Ma ei hooli sellest, et ta sõrmed on kui ämbliku koivad. Ma ei hooli sellest, et ta peab mind kunstiloominguks, oma loominguks. Ta annab mulle midagi, mida kutsutakse hamburgeriks. See on suurepärane. Nüüd kuulub minu toidulauale punane liha ja rasvased kreemid ja koogid ja puuviljad ja juurviljad. Ma pole kunagi nii hästi süüa saanud.
„Sul on kaloreid vaja,” kudrutab Mickey. „Oled minu eest nii palju andnud. Söö korralikult. Oled selle toidu ära teeninud.”
„Kuidas mul läheb?” küsin ma.
„Oh, raskem osa on möödas, mu kallis. Sa oled oivaline poiss, kas tead. Nad näitasid mulle protseduuride lindistusi, kus teised voolijad sama püüdsid teha. Oh, kui kohmakad teised voolijad olid, kui nõrgad teised katsealused. Aga sina oled tugev ja mina olen oivaline.” Ta koputab mu rinnale. „Su süda on kui täkul. Ma ei ole sellist eales varem näinud. Sind on šahtirästik väiksena hammustanud, kas pole?”
„Hammustas jah.”
„Nii ma arvasingi. Su süda pidi kohanema, et mürgi mõjule vastu seista.”
„Onu imes suurema osa mürgist pärast hammustust välja.”
„Ei,” naerab Mickey. „See on müüt. Mürki ei saa välja imeda. See levib ikka su soontes ja sunnib südant vastu pidama, kui tahta ellu jääda. Sa oled eriline nagu mina.”
„Nii et ma ei sure siia?” suudan ma öelda.
Mickey naerab. „Ei! Ei! See osa on läbi. Sa saad tundma valu. Aga surmaoht on möödas. Varsti teeme inimesest jumala. Punasest kuldse. Isegi su naine ei tunneks sind ära.”
Ainult seda ma olengi kartnud.
Kui nad võtavad ära mu silmad ja annavad kuldsed asemele, siis tunnen end seest otsekui surnuna. Asi on lihtne – nägemisnärv tuleb ühendada „doonori” silmaga, ütleb Mickey. Lihtne toiming, mida ta on kosmeetilistel põhjustel teinud tosin korda. Tema meelest oli otsmikusagara lõikus raske. Ma ei ole nõus. Jah, valu on erinev. Aga uute silmadega näen ma asju, mida ma varem ei näinud. Detailid on selgemad, teravamad ja valusamad taluda. Ma vihkan seda teisenemist. Kõik see taaskinnitab kuldsete ülimuslikkust. Et teha mind nendega füüsiliselt võrdväärseks, kulub nii palju vaeva. Pole ime, et me neid teenime.
See ei ole mina. Miski sellest ei ole mina. Mu nahk on liiga pehme, liiga läikiv, liiga täiuslik. Ma ei tunne oma keha ilma armideta ära. Ma ei tunne omaenda käeselgi ära. Eo ei tunneks mind ära.
Järgmisena asub Mickey mu juuste kallale. Kõik muudetakse ära.
Füsioteraapiale kulub nädalaid. Kui ma jalutan toas aeglaselt Eveyga – tiivulise tüdrukuga – ringi, jäetakse mind oma mõtete hooleks. Kumbki meist pole rääkimisest eriti huvitatud. Tal on omad deemonid ja minul omad, nii et me oleme rahulikud ja vaiksed, välja arvatud siis, kui Mickey tuleb sisse kudrutama selle kohta, kuivõrd ilusaid lapsi me koos saaksime.
Ühel päeval toob Mickey mulle isegi iidse tsitri, millel on plasti asemel puidust sõrmlaud. See on kõige lahkem tegu, mida ta on eales teinud. Ma ei laula, aga ma mängin Lykose ülevaid lugusid. Mu klanni traditsioonilisi lugusid, mida keegi pole kaevandustest väljaspool kuulnud. Tema ja Evey istuvad vahel koos minuga ja kuigi ma pean Mickeyt rikutuks, tundub mulle, et ta saab sellest muusikast aru. Selle ilust. Selle tähtsusest. Ja pärastpoole ei ütle ta midagi. Ka siis meeldib ta mulle. Rahulikuna.
„Tead, sa oled veidi karmim, kui ma alguses arvasin,” ütleb Harmoonia mulle ühel hommikul, kui ärkan.
„Kus sa oled olnud?” küsin ma silmi avades.
„Doonoreid otsimas.” Ta võpatab, kui näeb mu kuldseid iiriseid. „Maailm ei jää seisma, sest sina siin oled,” ütleb ta. „Meil oli vaja tööd teha. Kas sa suudad käia, nagu Mickey väidab?”
„Ma muutun järjest tugevamaks.”
„Mitte piisavalt tugevaks,” järeldab ta, kui mind uurinud. „Sa näed välja nagu kaelkirjaku titt. Selle asja ajan ma korda.”
Harmoonia viib mu Mickey klubi all asuvasse räpasesse spordisaali, mida valgustavad väävlilambid. Mulle meeldib jaheda kivi puudutus paljaste jalgade vastas. Mu tasakaalutunne on tagasi ja see on hea, sest Harmoonia ei paku mulle oma käsivart toeks. Selle asemel viipab ta mulle, et tuleksin hämara saali keskele.
„Me ostsime sulle need,” ütleb ta.
Ta osutab kahele seadeldisele, mis asuvad hämara ruumi keskel. Need on hõbedased ja meenutavad mulle rüüd, mida rüütlid möödunud sajanditel kandsid. Turvis ripub kahe metallist traadi küljes. „Need on kontsentraktsioonimasinad.”
Libistan oma keha masinasse. Kuiv geel embab mu jalgu, torsot ja käsi ja kaela, kuni ainult pea jääb vabaks. Masina eesmärk on liigutustele vastu seista, kuid samas reageerib ta ka kõige pisemale stiimulile. Lihase kasvatamine seisneb selle harjutamises, mis tähendab lihase piisavalt tõhusat kasutamist, et tekitada kudedes mikroskoopilisi rebendeid. Sellest tulebki valu, mida tuntakse pärast tugevat trenni – rebenenud kudedest, mitte piimhappest. Kui lihas rebendeid parandab, siis ta kasvatab iseennast. Kontsentraktsioonimasin ongi ette nähtud selle protsessi toetamiseks. See on saatana enda leiutis.
Harmoonia libistab seadme näoplaadi mu silme ette.
Mu keha on endiselt spordisaalis, aga ma näen end liikumas mööda Marsi krobelist pinda. Jooksen, surudes jalgadega kontsentraktsioonimasinat, mille vastupanujõud suureneb Harmoonia soovi alusel või simuleeritava maastiku järgi. Vahel satun ma Maa džunglitesse, kus jooksen alusmetsas võidu pantritega, või kõnnin Luna augulisel pinnal, nagu see oli enne asustamist. Aga ma tulen alati tagasi koju Marsile, et joosta mööda selle punast pinnast ja hüpata üle jõhkrate kuristike. Vahel tuleb Harmoonia minuga teises masinas kaasa, et saaksin kellegagi võistelda.
Ta sunnib mind jõhkralt tagant ja mõnikord mõistatan, kas ta püüab mind murda. Ma ei lase tal seda teha.
„Kui sa ei oksenda trenni ajal, siis sa ei pinguta,” ütleb ta.
Päevad on purevalt valusad. Mu keha on jalataldadest kuklani katsumusest piinatud. Mickey roosad masseerivad mind iga päev. Suuremat naudingut ei ole ilmas olemas, aga kui Harmooniaga peetava ühise treeningu algusest on möödunud kolm päeva, siis ärkan ma üles voodisse oksendades. Ma värisen ja lõdisen ja kuulen vandumist.
„Seda tuleb teha teaduslikult, sa väike vastik nõid,” karjub Mickey. „Temast saab kunstiteos, aga kui sa enne värvi kuivamist talle vett peale kallad, siis küll
