esile. Ma ümisen tööd tehes. Mul kulub vaid hetk, võib-olla minut või kolm. Aga ma saan puslest aru ja lahendan selle lihtsalt sageduse järgi. Sellel paistab olevat veel üks tase – matemaatilised mõistatused. Ma ei oska neid arvutada, aga ma tunnen mustri ära. Ma lahendan selle ja veel neli puslet, misjärel asjake muutub mu käes veel kord, võttes ringi kuju. Mickey silmad lähevad pärani. Viskan vidina talle tagasi. Ta vahib mu käsi, liigutades enda kahtteistkümmet sõrme.
„Võimatu,” pomiseb ta.
„Evolutsioon,” vastab Harmoonia.
Tantsija naeratab. „Me peame hinda arutama.”
12
VOOLIMINE
Mu elu muutub agooniaks.
Mu märgistus on mõlemal käel kinnitatud kämbla kohale. Mickey eemaldab vana punase märgistuse ja kasvatab haavadele uue naha ja luu. Siis paigaldab ta mu oimusagarasse varastatud nahaaluse andmekiibi. Mulle öeldakse, et saadud trauma tappis mu ja nad pidid mu südame taaskäivitama. Seega olen ma surnud kaks korda. Nad ütlevad, et ma olin kaks nädalat koomas, aga minu jaoks oli see vaid unenägu. Ma olin Eoga koos orus. Ta suudles mind laubale ja siis ma ärkasin ja tundsin õmblusi ja valu.
Ma leban voodis, kui Mickey mind proovile paneb. Ta laseb mul värvide järgi eristatavaid marmorkuule ühest anumast teistesse tõsta. See kestab ligi ühe eluea.
„Me loome sünapse, mu kallis.”
Ta katsetab mind sõnaliste mõistatustega ja püüab panna mind lugema, aga ma ei oska. „Sa pead selle instituudi ajaks ära õppima,” itsitab ta.
Mu unenägudest on valus ärgata. Unes pakub Eo mulle tröösti, aga kui ma ärkan, siis ta on pelgalt hääbuv mälestus. Ma olen seest õõnes, lebades Mickey improviseeritud ravikambris. Pisikute ioonhävitaja sumiseb mu voodi kõrval. Kõik on valget värvi, aga samas kuulen Mickey klubi tümpsuvat muusikat. Ta tüdrukud vahetavad mul mähkmeid ja tühjendavad kusekotte. Tüdruk, kes kunagi ei räägi, vannitab mind kolm korda päevas. Ta käed on nõtked, ta nägu leebe ja kurb nagu toona, kui ma teda esimest korda Mickey vesilaua taga istumas nägin. Ta seljast välja keerduvad tiivad on tulipunase paelaga kinni seotud. Ta ei vaata mulle kunagi otsa.
Mickey laseb mul jätkata sünapside ühendamist, samal ajal kui ta tegeleb ajulõikusest tekkinud armkoe parandamisega. Ta muudkui naeratab magusalt, puudutab õrnalt mu laupa ja kutsub mind oma kallikeseks. Tunnen, nagu oleksin üks tema tüdrukutest, üks neist inglitest, kelle ta on loonud iseenda lõbuks.
„Aga me ei tohi piirduda ainult ajuga,” ütleb ta. „Sinu roostenärija keha kallal tuleb kõvasti töötada, kui me tahame teha sinust raudkuldse.”
„Ja mis see on?”
„Kuldsed esivanemad, neid kutsutakse raudkuldseteks. Nad olid karmid mehed. Nad seisid sirgelt ja raevukalt oma ristlejatel, kui nad hävitasid Maa sõjavägesid ja vabariikide laevastikke. Oh, millised olendid nad olid.” Ta muutub unistavaks. „Selleks läks vaja põlvkondade viisi eugeenikat ja bioloogilist sekkumist, et neid luua. Peale sunnitud darvinism.”
Ta on hetke vait ja tundub, et temas paisub viha.
„Nad väidavad, et voolijad ei suuda kunagi kuldse inimese ilu taasluua. Kvaliteedikontrolli nõukogu pilkab meid. Ma isiklikult ei taha sinust teha inimest. Inimesed on nii haprad. Inimesed murduvad. Inimesed surevad. Ei, ma olen alati tahtnud luua jumalat.” Ta naeratab ülemeelikult ja joonistab midagi digitahvlile. Ta pöörab selle ümber ja näitab mulle, milline tapja minust saab. „Nii et miks mitte voolida sinust sõjajumalat?”
Mickey asendab mu selja- ja käenaha kohtades, kuhu Eo oli pärast põletust sidemed peale pannud. Sellest, ütleb ta, ei saa mu pärisnahk. See on vaid homogeenne aluskiht.
„Su luustik on nõrk, sest Marsi gravitatsioon on kolm kümnendikku Maa omast, mu õrn väike linnuke. Lisaks on su dieet kaltsiumivaene. Kuldsete standardne luutihedus on looduslikult Maal esinevast viis korda suurem. Nii et me peame su luustiku tegema kuus korda tugevamaks – sa pead olema rauast, kui tahad instituudis vastu pidada. See saab olema lõbus! Minu jaoks. Mitte sinu jaoks.”
Mickey voolib mind uuesti. Piin on sõnul kirjeldamatu ja mõistusega hoomamatu.
„Keegi peab ju jumala i-dele täpid peale panema.”
Järgmisel päeval tugevdab ta mu käte luid. Siis asub ta järjepanu mu ribide, selgroo, õlgade, jalgade, vaagna ja näo kallale. Ta muudab ka mu kõõluste ja lihaskoe tõmbetugevust. Viimasest lõikusest ei lase ta mul õnneks ärgata enne mitut nädalat. Kui ma lõpuks ärkan, näen enda ümber tema tüdrukuid, kes kannavad mulle peale uusi kehakihte ja masseerivad pöialdega mu lihaseid.
Mu nahk hakkab tasapisi paranema. Mu keha on kui lapitekk. Nad hakkavad mind toitma sünteesitud proteiinide, kreatiini ja kasvuhormoonidega, et aidata lihastel kasvada ja kõõlustel taastekkida. Mu keha väriseb öösiti ja sügeleb, kui ma higistan läbi uute väiksemate pooride. Ma ei või valu tuimestamiseks piisavalt tugevaid valuvaigisteid kasutada, sest mu muudetud närvid peavad õppima talitlema koos uute kudede ja muudetud ajuga.
Kõige hullematel öödel istub Mickey mu kõrval ja jutustab mulle lugusid. Ainult sel ajal ta meeldib mulle, ainult siis ma mõtlen, et ta ei olegi üks koletis, kelle väärastunud Ühiskond on ilmale toonud.
„Minu amet on loomine, väike linnuke,” ütleb ta ühel ööl, kui me koos pimeduses istume. Masinatest tulev valgus katab ta näo kummastavate varjudega. „Kui ma olin noor, siis ma elasin kohas, mida kutsuti hiieks. Sealset elu võib pidada tsirkusekultuuriks. Meil peeti igal õhtul etendusi. Värvi- ja heli- ja tantsupidustusi.”
„Kõlab jubedalt,” pomisen ma sarkastiliselt. „Just nagu kaevandustes.”
Ta naeratab leebelt ja ta mõtted liiguvad sellesse kaugesse paika. „Sulle vist tunduks see ülimugava eluna. Aga hiies oli ka hullust. Nad panid meid tablette sööma. Tablette, mille abil lendasime tühisuse tiivul planeetide vahel, et minna külla Jupiteri haldjakuningaile ja Europa sügavustes peituvaile näkineidudele. Mu meel alati kehast lahus. Ei mingit rahu. Ei mingit lõppu hullusele.” Siis ta plaksutab käsi. „Ja nüüd voolin neid asju, mida oma palavikulistes unenägudes nägin, täpselt nii nagu minult alati oodati. Arvatavasti nägin sind unes. Lõpuks nad vist sooviksid, et ma poleks üldse und näinud.”
„Kas see oli hea uni?” küsin ma.
„Mida?”
„See unenägu minust.”
„Ei. Ei, see oli luupainaja. Seal oli põrgust tulnud mees, tule armastaja.” Ta on mõnda aega vait.
„Miks see siis nii jube on?” küsin ma temalt. „Elu. Kõik see siin. Miks on neil vaja meid seda tegema sundida? Miks nad kohtlevad meid nagu orje?”
„Võimu pärast.”
„Võimu ei ole olemas. See on ainult sõna.”
Mickey juurdleb vaikides. Siis kehitab ta oma kõhnu õlgu. „Nad ütleksid, et inimkond on alati orjuses elanud. Vabadus orjastab meid ihaga, ahnusega. Kui vabadus ära võtta, annavad nad mulle unenägude maailma. Sulle andsid nad ohverdamise, pere, kogukonna maailma. Ja ühiskond on stabiilne. Pole näljahäda. Pole genotsiidi. Pole suuri sõdu. Ja kui kuldsed võitlevad, siis nad peavad reeglitest kinni. Kui suured kojad nääklevad, siis nad käituvad… väärikalt.”
„Väärikalt?
