noh, aja maha, kõik omad mehed koos. Mis sa häbened. Saunas oled ju käinud?”
„Jaa-aah, muidugi, aga kuidas ma siin olen paljaste säärtega,” ajas Joonas vastu.
„Pole midagi, ma annan sulle seniks mõned vanad püksid,” seletas vanamees. Ta kõndis köögi tagaukse juurde ja avas selle paokile. „Kuule, mine too ühed püksid sealt ülevalt, tead küll!” hüüdis ta kellelegi teises ruumis. Kostis krabinat ja samme, paugatas uks.
„Ei, ei ole vaja, mul pole niimoodi häda midagi,” ütles Joonas tagajärjetult.
Siim ainult muigas ja pani käed rinnal risti. Tema oli kogu aeg autos istunud, tal polnud isegi kingad kuigivõrd poriseks saanud. Näis, et ta on otsustanud Joonasele mitte appi tulla.
„Mis sa nüüd häbened. Näed, plika tuleb juba,” lohutas vanamees.
Keegi pistis käsivarre ukse vahelt sisse, mustad dressid käe otsas. Papi võttis need sõnatult vastu ja tõi Joonasele.
„Aitäh,” ütles Joonas.
Kohmetult astus ta seina kõrvale, ajas oma märjad ja porised teksad maha ja tõmbas kiiruga dressid jalga. Need olid talle veidi lühikesed ja kuidagi külmad. Ilmselt kusagilt tagant kütmata ruumist toodud. Ta sättis oma püksid papi näidatud kohale kuivama ja hakkas käsi pesema. Kraanikauss oli roostevabast plekist ja välimuse järgi täiesti uus. Toetus see aga ilmselgelt kohapeal leidunud lauajuppidest kokkuklopsitud raamile, mille külge oli kraanikausialuse prügipange ja muu seesuguse varjamiseks vana baikatekk naelutatud. Kraani kõrval alusel oli väike pruun pesuseebi kild, mis Joonasel pidevalt käest libises ning kuidagi vahule ei läinud. Õnneks oli vesi tõesti soe, nagu lubatud, ja ta sai haava päris korralikult puhtaks. Igaks juhuks otsustas ta mitte hakata uurima, kas siin plaastrit on, sest mine tea, mis ootamatuid komplikatsioone see võiks kaasa tuua. Ta kuivatas käed, istus koos teistega laua taha ja vaatas, kuidas papi tasse laiali jagas.
„Kohe hakkab keema,” seletas ta. „Võite juba tõmmist peale kallata.”
Siimu telefon helises. „Vabandust,” ütles ta ja läks eesuksest välja rääkima.
Nad istusid tükk aega vaikides. Joonas mõtles, et peaks viisakuse pärast midagi ütlema. Ta oleks tahtnud küsida, miks papi tütar kööki ei tule. Selline pärimine aga tundus kuidagi liialt pealetükkiv. Pealegi, ilmselt oli plika teismeline, need on üldiselt sellised, et ei ilmu välja võõrastele tere ütlemagi.
„Kas teil tütar oskab ka torupilli mängida?” uuris ta hoopis.
Vanamees raputas pead.
„Ma olen talle õpetanud küll, aga eks see on üks vaevaline asi,” hakkas papi põhjendama. „Seda peab jõudma puhuda, noh, kopsumahtu peab olema, ja ega igaühel sellist õiget sisu ka pole. Oma hing tuleb sinna sisse puhuda, tead küll. Nii kleenukestel pole seda õiget hinge. Ma ikka püüan teda siin õigesti toita, et kosuks pisut, aga kus sa sellega.”
„Kas ta käib kusagil muusikakoolis ka?”
„Ei no kus siin need koolid on, pole enam siin midagi ju. Ma ise jõudumööda õpetan teda, ega seda pilli ju kusagil keegi teine nii hästi ei oska õpetada ka.”
Joonas noogutas. Näis, et teismelisele on ainuke võimalus linna minna ja unustada see talumaja tsivilisatsiooni ääremaadel, kus koole kinni pannakse ja kus peab jumal teab kuidas elatist teenima. Võibolla alles aastate pärast tuleb tüdrukule uuesti see koht meelde ja vahest võtab ette ja õpib kunagi isegi torupillimängu selgeks. Siis, kui isa on juba surnud ja ta meenutab kunagi tüütut pillimängu õpetamist nostalgiaga. Vahest mängib isegi matustel mõne pala?
„Näed, võta magusat ka,” ütles papi talle suhkrutoosi ulatades.
Joonas ladus endale kolm väikest suhkrutükki tassi ja vanamees kallas kuuma vett.
„Sa oled naisemees ka või?”
„Jah,” noogutas Joonas. „Olen küll.”
„Sa talle helistada ei taha, et jääd hilja peale?”
Muidugi peaks helistama, mõtles Joonas. Aga niimoodi teise käsu peale kohe püsti karata ja helistama hakata näis kuidagi imelik.
„Oh, ei ole tarvis, ta usaldab mind küll,” põhjendas ta.
„Helista ikka, naistele selline asi meeldib. Mine tea, kui kaua meil siin nüüd läheb.”
Joonas muigas. Näis, et papil oli kombeks korraldada teiste asju, ning juba harjumusest ei oleks ta teda ilmselt enne rahule jätnud, kui ta telefoni välja võtab ja helistab. Korraks käis läbi pea, et peaks põhimõtte pärast ikkagi vastu hakkama – miks alluda niisama mingi suvalise papi korraldamisele. Aga muidugi polnud sellel mõtet, mida ta niimoodi ikka võidaks, ja pealegi vanamees siin võõrustas neid ja pakkus teed ja oli valmis autot välja lükkama.
„Olgu siis.”
Ta võttis telefoni ja astus samuti uksest välja. Siimu ei olnud kusagil näha, Joonas arvas, et küllap läks autot üle vaatama või midagi sellist. Arvatavasti tahtis omanik teada, kas kõik on ikka korras ja kas kusagil ei ole kriime peal.
„Ingrid? Me jäime siin autoga kinni, mine tea, millal tulema saame.”
„Oh, sellest pole midagi, kallike, ma ootan sind. Tegin just toidu valmis, aga panen selle siis sooja,” seletas naine rõõmsa häälega.
„Ma ei tea, kas ma nii kiiresti saan siit minema,” ütles Joonas.
„Oh, musi, mis teil juhtus siis?” uuris Ingrid.
„Pikem jutt, eks ma pärast räägin.”
„Olgu, tibuke, siis.”
Ingridil oli komme öelda kõige banaalsemaid hellitusnimesid ning enamasti kasutada neid kuidagi ebamäärase irooniaga. Joonas ei olnud suutnud otsustada, kas Ingrid tegi seda selle pärast, et talle tõesti meeldisid need hellitusnimed, aga ta ei julgenud neid täie tõsidusega kasutada, või tegi ta seda puhtalt ironiseerimiseks. Tõenäoliselt ei suutnuks Ingrid ise ka otsustada, kumb variant õige oli. Igatahes oli ajapikku iroonia sõnadest hakanud välja kuluma.
Joonas läks tuppa tagasi ja istus laua äärde.
„No said asjad nii kähku jonksu?”
„Ei noh, mis siin ikka pikalt, eks me varsti hakkame ju liikuma ka.”
Papi kehitas õlgu ja läks köögikapi juurde. „Kallan sähvaka tee sisse? Annab sooja?”
Joonas vaatas viinapudelit ja otsustas, et sellest ta nüüd küll loobub. „Ei, ma ei joo, pole tarvis.”
Imelikul kombel ei hakanudki teine peale käima, vaid valas endal teetassi ääreni täis ja rüüpas mõnuga. „Pagan, küll tehakse ikka maailmas häid jooke.”
Joonas lonksas samuti oma teed ja mõtles, et tegelikult oleks päris hea siia sorts viina sisse panna, aga näis sobimatu oma otsusest loobuda. Tee oli must ja väga kange, kibemõru maitse püsis suus veel tükk aega.
„Huvitav, kus Siim on jäänud?”
V
Mirjam ärkas kohutava
