style="font-size:15px;"> „Ei, see on täiesti korralik kraam, siin on vaid instrumente puhastatud.”
Särepuu torkas sõrme kraanikaussi ja maitses siis.
„Ah, käib küll,” jõudis ta otsusele. „Aga seda ei saa siit ju kätte. Ega sul kummivoolikut ei ole? Ja mingit pudelit oleks ka tarvis.”
„Vast ikka leiab.”
Sellal kui Särepuu emailitud kraanikausist asjatundja näoga veel kord vedelikku degusteeris, vaatas Eino alumisse kappi, kus hoiti kasutatud piiritusepudeleid.
„See on destvee voolik, täitsa puhas ja pudeli võid sellesama võtta,” ulatas Eino talle lohvi ja pruuni karestatud klaasist korgiga pudeli. „Ainult seda on mul pärast tagasi vaja, need on siin kõik arvel, sellest võib jama tulla.”
„Teadagi.”
Särepuu võttis talle ulatatud asjad, sättis kummivooliku otsapidi kraanikaussi, tõmbas suuga sinna vaakumi ning sorkas selle siis kraanikausi all pudelisse. Piiritus hakkas vaikselt ühest anumast teise ümber solisema ja mees katsus ülemist otsa võimalikult all kraanikausi punni juures hoida, et iga viimane kui tilk kätte saada.
„No kes kurat laseb piiritust niimoodi raisku?” uuris ta samas.
„Instituudis on norm selle jaoks, ega seda enam teist korda pärast kasutada ei saa,” põhjendas Eino asjalikult.
„Äh,” ühmas Särepuu selle peale. „Igal pool on need normid täitsa sõgedad.”
„Näed, aga sina saad oma jao kätte.”
„Ma tulin praegu just arhiivist, neil on seal ka mingid omad normid, et on vaja nii ja nii palju dokumente või ma ei tea mida makulatuuri viia. Lihtsalt peab, ja ongi kõik! No mõtleks vaid, mida nad järgmiseks välja ei nuputa, et hakkavad tõsimeeli muru roheliseks värvima. Pooletoobised.”
„Oota, mis mõttes dokumente?” küsis Eino.
„No ma ei tea, kurat.” Särepuu raputas voolikust viimased tilgad pudelisse. „Seal oli neil mingi jutt, et riiulipinna kokkuhoidmiseks ja makulatuurinormi täitmiseks tuleb hakata vanu raamatuid ja käsikirju vanapaberisse saatma.”
Eino vilistas imestunult. Särepuu oli ülikooli töömees ning tegi igasugu asutustele torutöid ja muud sarnast ning oli selle tõttu üsna hästi kursis, mis ühes või teises kohas toimus. Kuna ülikoolist saadav palk oli väike, siis ta tegi hea meelega piirituse eest haltuurat nagu kõik teisedki töömehed. Eino kahtlustas, et sellise hoogsa haltuurategemise peale oligi mehel viinaviga välja kujunenud. Piiritus oli kõige kindlam maksevahend, oluliselt väärtuslikum kui raha, sest raha eest ei pruukinud poest suurt midagi saada. Piiritust kohe kindlasti mitte ning selle lubadusega oligi Eino endale Särepuu appi leidnud. Tal oli nimelt plaanis panna koju pliidi sisse torud, et pliit teeks ühtlasi ka sooja vett. Mitu nädalat oli ta sellega juba õhtuti ja nädalavahetustel mässanud, aga paistis, et päris ise ta kõigega hakkama ei saa. Paak oli vaja üles panna ja veeringlus tekitada ja kuigi ta teoreetiliselt sai aru, kuidas asi käib, jäi praktilistest oskustest vajaka.
„Mul Asta töötab ka sealsamas arhiivis, aga tema käest ma küll midagi kuulnud pole,” kahtles Eino.
„No sa võid uurida, täna nad rääkisid seal kõik sellest,” ütles Särepuu enesekindlalt ja keeras kriginal pudelile punni peale. „Tulen siis homme hommikul sinu juurest läbi. Mitte väga vara, teeme nii kümne ajal. Ma saan omalt poolt paar torupõlve ka kaasa võtta, need 32-millimeetrised, need vist lähevad sinu omadele otsa? Ma võin muidu torusid ka kaasa võtta, neid on meil siin kõvasti üle, ega keegi tähele ei pane, kui paar tükki puudu on.”
„Ei, mul on endal tegelikult olemas,” ütles Eino. „Praegu ei ole tarvis. Ära siis täna üle pinguta.”
„Ei, mis sa nüüd. Sul sakuskaks pole midagi?”
Eino laiutas käsi. Selle peale ta küll polnud mõelnud.
„Mis seal ikka.”
Särepuu viipas ja astus uksest välja. Eino muretses natuke, et oli mehele piirituse enne kaasa andnud, kui töö tehtud. Oli ütlematagi selge, et Särepuu hakkab saadud tasu kohe tarvitama, ning seega ei pruugi temast järgmiseks hommikuks enam töömehena asja olla. Aga noh, mis teha, tuleb leppida. Eino kehitas õlgu ja vaatas survepumba näidikud üle. Seda pidi paari tunni pärast tulema kinni panema, vähemalt nii kaua pidi see siin alarõhku hoidma, kuni katse käis. Tundus, et praegu on kõik normis. Ta oli vabatahtlikult laborisse jäänud ja võtnud pumbaga tegelemise enda peale, kõik teised olid juba nädalavahetuseks koju läinud. Ega keegi töökaaslastest poleks talle ette heitma hakanud, et niiviisi piiritust omaks tarbeks kasutab, aga samas oli see muidugi veidi kahtlane. Enamasti pandi kõrvale ikka veel kasutamata kraami ja väga avalikult seda keegi ka teha ei tahtnud. Eeldati, et kui juba riigivara riisuda, siis vähemalt diskreetselt. Ta lülitas suured luminofoorlambid kustu ning pani enda järel ukse lukku.
Väljas hakkas juba hämarduma, oli soe ja tuul tõi ninna sirelilõhna. Ööbikud laulsid kusagil väga lähedal ja tänaval ei olnud näha ühtegi inimest. Ta hakkas minema üle mäe Astale vastu, sest naisele ei meeldinud kunagi üksinda üle Toome kõndida. Teadaolevalt polnud siin küll kunagi midagi eriti hullu kellegagi juhtunud, aga Asta kartis ikka, et äkki tuleb mõni talle kallale. Eino oli siin üliõpilaspõlvest peale käinud, sellest ajast alates, kui ta oli ülikoolist Nõukogude-vastase tegevuse pärast välja visatud. Ta oli ühika trepil mingil hetkel veidi napsisena – aga kunagi ei olnud ta end täiesti purju joonud – deklameerinud Petőfi luulet vabadusest ja isamaast ning komandant või keegi üliõpilastest oli tema peale dekanaati kaevanud. Ta ei saanudki kunagi teada, kes nimelt, ja mida talle õigupoolest ette heideti. Igal juhul kutsuti ta mõne päeva pärast vaibale, jutuajamine oli tõsine – avaliku korra rikkumine ja Nõukogude-vastane tegevus. Eino ei olnud küll väga täpselt aru saanud, mis Petőfi luules Nõukogude-vastast oli, aga tema selgitusi ei võetud eriti kuulda. Öeldi vaid, et kui ta tahab ülikoolis edasi õppida, siis on tal tungivalt soovitatav oma meelsust revideerida. Pakuti veel välja, et kui ta oleks nõus – ainult vahel, kui midagi silma jääb – kirjutama ka väikeseid teateid organitele, siis unustaksid nad selle vahejuhtumi kohe. Ta oli muidugi ära kohkunud, et peab nüüd KGB agendiks hakkama.
„Ei no mis mina kirjutan, ma ei käigi kellegagi läbi…” seletas ta puterdades ja ehmunult.
„Kõik kirjutavad, ära muretse,” seletas seltsimees partorg ülevoolava sõbralikkusega. „Sul on sugulased välismaal, me teame küll. Me teame kõike, me peame kõik meeles. Oleks soovitatav koostööaltim olla. Mõtle natuke rahulikult selle peale. Ega keegi ei soovi, et sa pealekaebajaks hakkaksid. Lihtsalt kirjutad vahel. Kirjutad nii, nagu asjad on, ega sa valetama ei pea. Ongi kõik. Keegi ei saa teada.”
Ta oli esimese ähmiga lubanud isegi kaaluda, aga siis mõne päeva pärast tagasi läinud ja teatanud, et ta kindlasti ei kavatse agendiks hakata. Nii oligi ta füüsikateaduskonnast üliõpilasele sobimatu käitumise pärast välja visatud ning tegelikult tal isegi vedas, et tehnikuna ülikoolis tööd sai. Keegi ei olnud tema käest pärast ka uurima tulnud, et kas ta tahab ümber mõelda või mitte, kuigi sõbrad rääkisid, et oleks kasvõi moe pärast võinud nõus olla, oleks koht koolis alles jäänud. Ega ta siis tegelikult midagi kirjutama pea, võib lihtsalt öelda, et pole midagi märkimisväärset näinud. Talle aga tundus see mõte kuidagi vastik. Mõned sugulased olid tal tõesti enne sõda Saksamaale põgenenud, tema isa aga olid kommunistid Siberisse saatnud ja üsna varsti oli ta seal vangilaagris surnud. Ta mäletas isa väga ähmaselt, ema oli talle vahel harva lugusid rääkinud, jõulude ajal pilte näidanud.
