Võibolla oli see teda paigale kamandanud või käskinud tal mänguasja käest panna. Ta ei mäletanud selle pildi tegemisest midagi. Piinlik oleks agent olla.
Eino jõudis mäe otsa ning kõndis katedraali varemetest mööda. Tee kõrval põlesid vaid mõned üksikud laternad, nähtavasti olid pirnid kas läbi läinud või puruks löödud. Hämaras mõjusid suured gooti võlvkaared tontlikuna. Kooriruumi ehitatud raamatukogu pandi juba kell kuus kinni ja kollase valvetulukese paistel võis näha korruste kaupa raamaturiiuleid ja mõningaid valendavaid endiste aegade suurmeeste kipsbüste. See teadmiste tempel oli projekteeritud vanasse kirikusse 19. sajandi alguses, kui ülikool valgustuslike ideede toel Tartus taasavati. Valgustusajal ehitati raamatukogusid ja akadeemiaid samasuguse pidulikkuse ja väärikusega kui keskajal kirikuid ning kui oli võimalik kirikut otseselt raamatukoguks ümber kujundada, siis mõjus see iseäranis tähendusrikkalt. Sümbolid olid olulised. Praegu tundus aga valgustuslikke sümboleid kehastava raamatukogu lähedal olev betoonsild, mida teadmata põhjusel Kuradisillaks nimetati, palju adekvaatsemat sümboolikat välja kiirgavat. Kui Eino sealt alt läbi kõndis, kuuldus ülevalt lärmitsemist ja jauramist. Libisedes tuli keegi mööda mäekülge alla.
Eino lisas sammu ning kõndis edasi üles punastest tellistest ehitatud arhiivi poole. Ta lipsas kiiresti ukse juurde – sealkandis pidi alati ettevaatlik olema, linnud kükitasid üleval okstel, asfaldi peal olid valged kuivanud hakisita ringid, mida isegi hiljutine vihm ei olnud suutnud maha pesta. Mitu korda oli ta siin läraka riietele saanud. Ta pääses puude alt õnnelikult läbi ja trügis raske ukse lahti. Tumepunases kampsunis valvur, keda kõik Siinaks hüüdsid, ajas koridoris Astaga juttu.
Eino viipas neile. „Õhtust. Kuulsin Särepuu käest, et teil on siin mingid uued ümberkorraldused?”
„Oota, mida?”
„Et hakkate käsikirju makulatuuri saatma.”
Siina naeratas ja kehitas õlgu. „Jah, selline käsk tuli… Mõnda aega tagasi juba tegelikult, NSV Liidu arhiivide peavalitsusest kõigile arhiividele. Väidavad, et valitseb kohutav paberitööstuse toorainepuudus ja muidugi sotsialistlik töö ja nii edasi.”
„Vanu käsikirju ka?” küsis Eino.
„Jutt käis jah kõigi kohta, nad täna sorteerisid suure portsu valmis, tõstsid selle maja taha makulatuurilattu maha.” Valvur viipas käega umbmääraselt kuhugi.
Eino raputas pead. „Kahju.”
„No mõni vallaprotokolliraamat on igavesti paks tellis ja vaid esimesed lehed on teksti täis,” hakkas Siina põhjendama. „Aga eks seal ole igasuguseid vanu säilikuid ja väärtuslikke käsikirju ka, mõnedel olid päris uhked vesimärgid sees.”
„Vesimärgid?”
„Jah, noh, sel ajal tehti ju kõik paber käsitsi, kõigil paberitel on oma vesimärk sees.”
„Ma tean, ma tean,” ütles Eino. Ta oli juba poisina tähele pannud, et osal postmarkidel olid vesimärgid sees, nagu ka paberrahades ja vanades kirjapaberites. Keskkoolis oli ta päris korraliku kogu vesimärkidega marke kokku korjanud.
„Ma tahaks näha neid pabereid,” teatas ta.
Nad läksid koos valvuriga maja taha vanapaberilattu, kus oli kastide kaupa säilikuid, kaustu, lahtisi paberilehti. Erineva formaadiga, kollakad, mõned hallid või sinakad. Eino võttis ühe raamatu ja vaatas selle lehekülgi vastu laternavalgust. Paber paistis läbikumavas valguses triibuline ja tõepoolest oli keset ühte lehekülge näha mitmetipulise kapuutsiga narripea vesimärk. Narr vaatas neid kuidagi pilkavalt.
„Kas ma võin siit neid pabereid võtta?” küsis ta valvuri käest.
„No tegelikult ei või,” laiutas Siina käsi. „Need on kaalu järgi kõik paika pandud, see peab makulatuuri minema. On oma norm, mis tuleb ära viia. Mõne võid siit endale saada, aga nii, et kaalus midagi ei muutu.”
„Siin on ikka väga huvitavaid,” ütles Eino kastides sobrades.
Asta vaatas kõrvalt, kuidas mees järjest säilikuid välja nopib ja vastu valgust vaatab. „Lõikame lehed välja ja paneme ajalehti asemele, ega neid siin pärast üle kontrollima ei hakka. Mul on kabinetis praegu hunnik vanu Pravdasid ja muid vene lehti, ma võin kohe ära tuua,” pakkus ta välja.
Asta töötas arhiivis esimest aastat metoodikuna, enne seda oli ta pärast ülikoolist suunamist pidanud ühes maakoolis ajalugu õpetama. Ta oli saanud külanõukogult kooli lähedale elamise ja isegi pärast töökoha vahetust lubati Einol ja Astal seal edasi elada. See oli väike kuue korteriga telliskivimaja, neil olid toredad viisakad naabrid ja ilus omaette aed. Kuigi korter oli linnast üsna kaugel, otsustasid nad, et parem elada maal suhteliselt omaette kui linnas ühiselamus. Maal elamisel olid omad eelised: poodides olid väiksemad sabad, sai omad kartulid maha panna ja naabrite käest aeg-ajalt liha, bussiühendus linnaga ei olnud ka kõige halvem.
Valvur laiutas käsi. „Asta, ma ei tea nende Pravdadega. Tuleb veel välja ja siis kes seda õiendamist jõuab ära kuulata. Võidakse veel riigivastaseks tegevuseks tembeldada.”
„Ei, hea mõte, mine too jah,” ütles Eino. „Ma vaatan need siin senikaua üle, kääre oleks vaja. Torkame need ajalehed kaante vahele, siis ei ole midagi aru saada. Kõike korraga muidugi tõesti ei maksa ära vahetada.”
Ta kükitas maha ja hakkas säilikuid hunnikutesse sorteerima. Keegi oli neid kunagi hoolega käsitsi valmistanud, kokku köitnud, jooninud, täis kirjutanud. Raamatud olid seisnud sadu aastaid riiulites, elanud üle kaks ilmasõda ning nüüd viimaks oli siis jõutud nii kaugele, et need võeti nimekirjade kaupa ette ja lihtsalt visati minema. Isegi kui selle tulemusel tõesti nõukogude bürokraatia tarvis uut paberit valmistati ja mõnevõrra riiulipinda kokku hoiti, tundus see pigem samasuguse sõgeda ettevõtmisena kui kaigastega varblaste tapmine Hiinas, et need viljateri ei sööks. Täiesti ilmselt oli selle makulatuurikampaania tegelik eesmärk lihtsalt poliitiline – kohaliku ajaloo hävitamine.
Kui Asta mõne aja pärast tagasi tuli, sokutasid nad ajalehed kaante vahele ja sobitasid raamatud ja kaustad virnadesse tagasi. Eino oli välja lõiganud ja kokku kogunud juba paraja kastitäie vesimärkidega paberit.
„Aitab, aitab,” seletas Siina. „Ma ei taha siin mingeid pahandusi.”
„Jah, muidugi, lähme juba.”
„Esmaspäevani siis,” viipas Asta valvurile.
Eino võttis kasti sülle ja nad kõndisid puude alt läbi, üle mäe tagasi all-linna poole. Tuul puhus ja Asta hoidis ühte kätt kaitseks paberite peal, et need minema ei lendaks. Tema poos mõjus sealjuures kuidagi pidulikult, käimas oli nagu mingisugune religioosne toiming, nagu kannaksid nad protsessioonis reliikviat. Kui nad Kuradisilla alla jõudsid, kostis sealt endiselt lärmi ning Eino vaatas häiritult üles. Keegi sabistas põõsa ning astus siis äkki nende ette tee peale. Mees oli lühikest kasvu, torkivate helesiniste silmadega, ruudulise särgi ja viigipükstega. Ta vaatas midagi ütlemata Einole otsa, vangutas pead ja lõi siis talle rusikaga näkku. Käis raksakas, Einol pudenes kast paberitega käest ja ta kukkus pikali. Löök oli nii tugev, et esimese hooga läks tal silmade eest täiesti mustaks, justkui polekski tema põske tabanud luust ja lihast käsi. Tundus, et lõualuu on paigast ära, suus oli vere maitse.
„Kasteediga, raisk,” sisistas Eino katkise suuga ja Asta hakkas karjuma.
„Jäta järgi, aitab! Bandiit! Kao minema!”
Mees ei vaadanud tema poolegi, vangutas
