kui kadunud poja tagasitulekut. (See oli esimene kord selle õhtu jooksul, kui mu mõte põikas Larryle. Keegi teine polnud ta nime senini maininud.) Aga paraku olime kui pseudoperekond, mina vaid asendusliikmena. See mõttejätk pani mind võpatama. Mitte tõelisest kohkumusest, vaid asjade võimalikku lõplikku suunda silmas pidades – et nii võibki edaspidi kujuneda, kui Larry peaks kadunuks jääma, et ma hakkan nende juures järjest sagedamini lõunastamas või õhtustamas käima (mis oli parim moodus üht üksikut meest kodustada!), kuni mind ükskord jäetakse päriselt siia… Raputasin pead. Mõtlesin, et kui neist kumbki juhtus mu poole vaatama, siis see liigutus tundus küll veider. Nagu ei meeldiks mulle laual või selle ääres istujates miski… Ei, tegelikult moodustasime ju mingit laadi hädanõukogu, kes püüdis kramplikult unustada, mille puhul oli kokku saadud…
Ruth ise sõi vähe, ta vaatas rohkem meid, kaht sööjat, ja ta suul mängles mulle juba tuttav mõistatuslik naeratus, nagu mu esimesel külastusel, kui ta mind uksel vastu võttis. Ta oli taas teistsugune. Või üleendine. Ruth nagu vahetanuks maske. Täna oli tal ees rahunenud, mingile otsusele jõudnud naise mask. (Jälle see maski-paralleel!) Isegi liiga rahulik ilme. Justkui ei lähekski Larry kadumine talle enam üldse korda. (See oli teine kord, kui Larry mulle meenus.) Ma võisin muidugi ka eksida, jumala eest, kuid just seda ma ta näost välja lugesin. Jah, ta teadis nüüd midagi kindlamini kui eelmine kord. Mida siis? Et Larry, ükskõik kus ta ka hetkel viibib, ei tule enam tema kui naise juurde tagasi. Aga seda teadis ta minu meelest juba eelmine, üle-eelmine kord…!? Siis nüüd teadis ta seda veel kindlamini ja oli asunud oma järeldusi tegema…
Õhtustasime suhtelises vaikuses. Marianne polnud siiani ühtki sõna lausunud. Heitsin tema suunas paaril korral pilgu – ta ei vaadanud isegi taldrikult üles, mängis häbelikku koolitüdrukut, kes ta päriselt polnud. Seal nad istusid kõrvuti, ema ja tütar – milleski sarnased ja milleski väga erinevad, nagu ma olen ehk juba korra märkinud. Üks justkui täiendas teist, tütar täiendas mälestust, hõrku mälestust, mis mul kunagisest Ruthist oli ja mis oli hakanud kiiresti tuhmuma, nagu aidanuks viimased sündmused sellele paratamatult kaasa.
Arvasin neid vaadates ja tahtmatult kõrvutades, et küllap ema ja tütre vahel oli toimunud mingi põhimõtteline sõnavahetus, kus tütar on paraku alla jäänud. Kuid asi polnud üldse selles! Sest kui me olime praega ühele poole jõudmas, lausus Ruth pilku tõstes lause, mida ta oli ilmselt tükk aega ette valmistanud:
„Me siin Mariannega ennist arutasime ja arvasime, et… sa võiksid täna öösel hoopis meile jääda. Homme on ju laupäev… ja kes sind seal Nõmmel ikka ootab. Uuriksid veel kord neid sahtleid (ta ei öelnud „Larry sahtleid”) ja ajaksime juttu…On meilgi seltsim…” Ta ei lõpetanud oma lauset. Nii et sündmused ongi minemas seda rada, nagu ennustasin, mõtlesin ma raugelt.
Selge see – kaks ebakindlat naist suures majas – , kes ei tahaks taolises olukorras kas või kehva meeshinge enda kõrvale…
Jah, ma olin selleks ettepanekuks valmis, nagu oleks alateadvus mulle sellest õigeaegselt teada andnud. Mind vaid riivas see Ruthi lausepool, et „kes sind… ootab”. Kust tema teadis mu eluasju ja üleüldse! Tõsi küll, me olime Sirkkaga kokku leppinud alles järgmise nädala alguses kohtuda, ja paus oli tingitud nii-öelda naiseliktehnilistest põhjustest, nagu ma olen vist juba märkinud…
Üks mõttepoolik, üsna ebatõenäoline küll, tükkis ometi segama – kui… kui Larry juhtub just sel ööl tagasi tulema, kuidas ma siis seletan oma kohalolekut! Ruth nähtavasti tabas selle mõttejälje mu näolt ja naeratas julgustavalt. Mis siis ikka, mingis mõttes Ruthi ettepanek mulle isegi meeldis. Õigem olnuks ehk öelda – võõras soojus oli nii peibutav. Ma lihtsalt polnud suutnud endale luua sääraseid poissmehemugavusi nagu mõned minutaolised. Minu kodu oli rohkem urg, kuhu vaid pugeda ja kust jälle välja minna. Olin varemgi taolist iseloomunõrkust enda juures märganud – mulle kohe meeldis külas käia ja sinna kauemaks jääda. Vastupidiselt näiteks enamikule abielupaaridele, keda kohustusliku lauasistumise järel haaras äkki mingi paaniline rutt, nagu ootaks neid kodus veel toredam pidusöök ja palju parem, palju huvitavam seltskond. Ma polnud mainitud rutust kunagi päriselt aru saanud. Et milleks siis üldse külla tulla – kas vaid abikaasa meigitud nägu ja kosmeetilise operatsiooni tulemust näitama, uut kleiti ja väärikat ülikonda demonstreerima ning sellega mingeid seltskondlikke punkte teenima või…? Oma maneeri nimetasin häbenemata poissmehelaiskuseks…
Mu mõtisklus oli olnud pikk, mu vastus oli häbematult kaua viibinud – nad vaatasid mulle juba imestunult otsa ja ootasid kannatamatult. Et kas ma ilmutan jälle eelmise korra jäikust. Marianne naiivne-lapselik-paluv ilme tundus isegi selgem kui ta ema Ruthi väljapeetud lause. (Kas millalgi oli juba nõnda olnud!) Nii et ma ei hakanud enam tseremoonitsema:
„Mis seal ikka – võin jääda küll…” Lause sai kuidagi poolik ja samas kergelt möönduslik, kuid üldiselt käis kah.
Märkasin, et see mõjus mõlemale suure kergendusena. Nad kukkusid kohe naiselikult sädistama – kõiksugu tühjast-tähjast ja päevakajalisest. Larry nime polnud ikka veel suhu võetud, minu oma oli õhtu jooksul kõlanud see-eest kaks-kolm korda, ehkki ma olin ju siinsamas.
Kanakondid olid korjunud eraldi tühjale taldrikule, pidulik laud oli vahepeal omandanud argisema ilme. Marianne tõi külmutuskapist lagedale jõhvikaželeekausikesed ja hakkas vastavalt soovile vahukoort tõstma. Jälgisin teda, mu pilk peatus ta kaelaaugus oleval väikesel kullast ehtel. Teadsin äkki, et see on ta isa kingitus. Ja mõtlesin – selles on ikkagi midagi sümboolset, et tütar on täna õhtul just selle ehte kaela pannud! Või kust ma nägin nende kummagi sügavusse! Sealsamas, kohe otsa vilksatas veel üks Larryga seotud mõte, vilksatas ja kadus kohe, enne kui suutsin selle sabast kinni haarata.
Siis oli õhtusöök läbi. Kohvi ei pakutud. Teed ka mitte. Ja justkui aimates, et meil võib Ruthiga veel midagi omavahelist arutada olla, või lihtsalt oma head kasvatust demonstreerides lahkus Marianne õige varsti meie seltskonnast. Tundsin pärast Marianne lahkumist, et tal oli terve õhtu jooksul olnud raskusi minu kõnetamisega. Kuidas me eelmisel korral olime suhelnud, seda ma ei mäletanud. Aga nüüd see „onu Riks” nagu ei sobinud, „Richard” oli ebamugav ja teietamine ei tulnud üldse kõne alla. „Sinaks” oleks vaja olnud minu initsiatiivi, kuid ma polnud seda lihtsalt taibanud… Ta läks otsejoones oma tuppa, oma neiukambrisse, korteri sellesse ruumi, kus mul polnud veel juhust olnud viibida, isegi mitte üleukse põgusat pilku heita. Igas elamises on oma keelatud tsoonid, kuhu meil pole luba… Aga enne soovis ta meile „head ööd”, mis tähendas, et enam ta tagasi ei tule ja annab meile kahele vaba voli olla, kuidas tahame. See oli jälle mu enda lisandus ja tegi mulle kergelt nalja. Ei-ei, see oli kaunis alasti mõte, nagu need vahel tahtmatult pähe löövad – kas oleksin võimeline Ruthiga magama, noh, teoreetiliselt, kui naine ise selleks näiteks selget märku peaks andma. Mis olukorra keerukust arvestades oli küll vähe tõenäoline, samas jälle selle segasust arvestades mingis mõttes isegi… võimalik… Ptüi, nõnda ei sobinud siiski arutleda…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal,
