see oli ju nii elementaarne, nii loogiline oletus, miks ta polnud seda juba eelmisel korral välja käinud!? Iga naine mõtleb ju esimese asjana sellisele võimalusele! Mina olin, kui aus olla, seda küll päris alguses mõelnud, kuid mul kui mehel… noh, mul lihtsalt ei sobinud oma soo peamise nõrkusega välja tulla. Ja seepärast ootasin, millal tema esimesena seda teeb. Selgus, et jõudsin ikkagi ära oodata…
„…ma tean nüüd ka, et ta plaanis seda juba mõnda aega. Nüüd ma mõistan mõningaid asju, mida ta…!”
Huvitav, mida see Larry siis ikkagi ette võttis? mõtlesin ma kuidagi kiretult, ikka veel Ruthiga kaasa minemata, nagu oleksin tulnud seekord Larry teguviisi kaitsma, aga mitte ta abikaasale abiks olema. Ent ma pisut eksisin – Ruth ei kavatsenud mind nende perekonnaelu üksikasjadega kurssi viia. Ehkki ta oli palunudpalganud mind oma isiklikuks Sherlock Holmesiks, ei usaldanud ta mind siiski sedavõrd, et oleks oma detektiivile kõik otsad kätte andnud. Ja see ei kohustanud ka mind maksimaalseks. Kõik need mõtted käisid mul läbi pea Ruthi edasi kuulates. Jah, ta eesmärk paistis olevat mind vaid passiivse ärakuulaja rolli asetada. Ehkki see asi ei olnud mulle mingi uudis – naised vajavadki mehi tihti kui ärakuulajaid. Eriti Ruthi-taolised enesekindlad naised.
Nõnda ma siis kuulasin teda viisakusinertsist edasi. „…ja tead, tal polnud julgust, lihtsalt polnud julgust seda välja öelda. Ma ütlen sulle, tahad sa seda kuulda või mitte, aga tal pole seda kunagi olnud. Ma mõtlen elujulgust… Seepärast läks ta kergema vastupanu teed – pani plehku nagu argpüks… Seda oli ta näost näha… Eriti viimasel ajal. Aga esimest korda siis, kui ta sealt Siberist poolhullu näoga koju tuli… Juba siis ma arvasin…”
Siberist… hullu näoga? ei saanud ma kohe pihta. Siis taipasin, et jutt käib ikka tollestsamast meteoriitikute ekspeditsioonist, mida minagi olin olnud teele saatmas. Korraga vilksatas mul mõte – aga miks teda, Ruthi, ennast polnud seal jaamas meest ära saatmas ikkagi mitmeks nädalaks ja nii edasi! Mis pakilised asjad armast Ruthikest tookord kinni hoidsid?
Ja ma peaaegu teadsin, mis kaardi ta nüüd kohe välja käib. Ning ma ei eksinud.
„…päris kindel, et mängus on üks neist ekspeditsiooni naistest… Ma isegi tean, kes neist…”
Noh, kui asi tõesti nii lihtsaks osutus, siis on ju hästi, see tähendab, siis pole kogu juhtum üldse kogu senist dramaatikat väärt, mõtlesin mina irooniliselt ja ükskõikselt. Sel juhul pole minust kindlasti mingit abi, selle sõlme peavad nemad kolmekesi – tema, Larry ja too missis X – lahti harutama…! Aga mina, ma ju peaksin neid kõiki mäletama? Naisi oli neil vähe, kõigest paar tükki… Kuidas ma ka ei pingutanuks, ma ei suutnud neist ühtki silme ette manada.
„Kas sa oled kindel, et Larry on just selle naise juures, keda sina arvad…?” tegin ma esimest korda suu lahti.
Ruth jäi mulle vastuse võlgu. Ta vaid väärutas pead. Millest ma järeldasin, et kui ta ka seal selle kahtlusaluse juures kodus oli ära käinud, siis polnud ta ometi Larryt leidnud ja talle on jäänud vaid tema kahklus.
Ei, miski siin ei klappinud. Kõik see oli rajatud üsna nõrgale oletusevundamendile. Tegelikult, ma ei uskunud, et Ruth selle võõra naise versiooni peale alles nüüd oli tulnud. Ta oli seda kogu aeg endas kandnud, sest harilikult alustab naiselik intuitsioon just sellest võimalusest. Ma olin üsna kindel hoopis vastupidises – Ruth oli lõpuks teada saanud, et mingit ekspeditsiooni-naist pole mängus olnud, ja oletas nüüd, et võib-olla on tegu kellegi kolmandaga, keda mina v õ i k s i n teada. Ja ta püüdis mind sellele lainele tirida… Ei, ei, kunagi ma veel võisin Larry sümpaatiaid teada, kuid mitte nüüd! Või tahtis Ruth mind lihtsalt oma eksimuse kaasosaliseks teha ja panna mind neid asju veel igaks petteks üle kontrollima? Sest mul oleks see lihtsam. Jah, panna mind u s k u m a sedasama, mida tema uskus… See oli nii ruthilik, see oli nii naistele omane… Ja samas tugevdas Ruthi niisugune veendumus üksnes minu arvamust, et Larry ei varja end ühegi teise naise juures ses linnas, et naistel pole Larry kadumisega erilist tegu või on vaid kaudne seos, et tegemist on hoopis keerukamate ja aimamatute põhjustega, millest ei mina ega Ruth ega Marianne midagi ei tea ning et neis tuli alles selgusele jõuda.
Ma vaikisin – ja see oli halvem, kui oleksin midagi ebamäärast pomisenud. Ja mu vaikimine andis Ruthile märku, et ta peab loobuma sellestki mõttearendusest ning välja käima mingi teise kaardi. Kuid kas tal oligi neid enam tagavaraks? Ootasin endiselt, et ta hakkaks rääkima enda ja Larry suhetest, mingitest elu ebaklappidest. Sealt saaks ehk mõne mõtteotsa… Kuid ta ei soovinud seda endiselt teha. Või oli asi selles, et ma polnud lihtsalt s o b i v inimene, kellele pihtida. Meie vahel olid ikka veel kunagise suhte riismed ja minu sõprus Larryga. Aga mehe sõpra ei peeta tõeliseks liitlaseks isegi mitte hädas. Kuid miks ta mind siis üldse üles otsis…?
Siis, täiesti ootamatult, sai Ruthis võimust enesehaletsus. „…Sa ei tea tegelikult me elust midagi… Sa ei tea, sa ei aimagi, kui raske mul on temaga mõnikord olnud… Ta on kõigi ees etendanud hoopis teist meest, kui ta tegelikult on…Ta on võlts inimene! Jah, võlts!” prahvatas mu vastas istuv naine ja ehmatas siis isegi oma ägedusest ning avameelsusest.
See oli juba midagi sellist, mida ma ootasin! Kuid oma sõbra kohta poleks ma küll midagi säärast oodanud kuulda – et Larry pole siiras, vaid võlts. Ta oli minu nägemust mööda pigem otsekohene, mõnikord halastamatu maksimalist, aga et ta oleks endas midagi varjanud ja valetanud või kartnud midagi välja öelda… ei, seda mitte! Seda juttu ma küll ei uskunud kohe mitte üks gramm!
„…jah-jah, ma vist juba ütlesin, et ta on varemgi …mõned päevad, noh, paar päeva kodunt teadmata ära olnud. Ka sealt Siberiekspeditsioonilt tuli ta pärast teisi tagasi. Ma sain sellest täiesti juhuslikult teada. Noh, ühe nende instituudi inimese käest, kes ei olnud küll ekspeditsiooniga kaasas, aga teadis. Et Larry vahetas Moskvas oma lennukipileti ära ja jõudis alles neli päeva pärast teisi Tallinna. Ja ma küsin nüüd valjusti, sinu kuuldes – kus ta selle aja oli? Kas ta tõesti käis mööda Moskva muuseume, vahtis… neid oma impressioniste või idamaade maske…? Aga kusagil ta ju pidi olema kõik selle aja, ja kusagil peatuma?.. Ei, ära vaata mind sedasi!.. Tead, ma sain juba ammu aru, et tal on mingid väikesed… kummalised saladused. Jah-jah, oma saladused, millest mul pole olnud õigust midagi teada… Sa näed – ma ei oska midagi arvata. Ja usud või mitte – ma ei ole talt aru pärinud. Ei tema tegemiste ega selle kohta, kus ta on olnud, kui ta on need paar ööd järgemööda kodunt ära. Sest ma olen tundnud – sellest poleks abi! Ja ta ise ei ole abso-luut-selt pidanud vajalikuks mulle aru anda…! Kuid nii pikka äraolekut nagu nüüd pole juhtunud ja seepärast olen ma tema pärast mures – ei, hirmul, isegi väga. Aga nagu sa näed, ma ei taha endiselt politseisse minna. Sest ma tean, tean päris kindlasti, kui soovid, siis naiseliku intuitsiooniga, et… et ta on elus ja terve. Aga kusagil. Ja kui see ei ole mõni naine, siis kus on see koht, kus ta viibib, kus ta end varjab…? Ja kuidas ta saab nõnda väljas käimata ja mitte midagi tegemata… noh, tööl käimata edasi elada… Ja kui kaua ta mõtleb seda jätkata…?”
See oli vist kõik, mida Ruth oli tahtnud mulle edasi anda. See oli kogu tema naiselik mudel juhtunust. Kahjuks üsna ühepoolne. Kuid ka minule oli midagi selgeks saanud – kõik lihtsamad variandid olid ära langemas, olid jäänud üksnes ebamäärasemad, kaugemad ja tumedamad ehk teisisõnu – neid lihtsalt polnudki.
Ja samas – judin jooksis mul üle selja – teadsin ma peamist: Larry oli tõesti lõplikult lahkunud sellest kenast kodust, nende kahe naise juurest, kellest üks oli ta seaduslik abikaasa ja teine tütar, ning läinud kuhugi… kuhugi. Ja ta ei kavatsenud enam tagasi tulla! Asjata püüdis Ruth mulle muljet jätta, nagu oleks tegu mingi välise põhjusega. Ma mõistsin, et konflikt on sügavam ja sisemisem. Niipalju ma Larryt ju ikkagi tundsin, et võisin nüüd siis öelda – tegu oli põhimõttelist laadi, tunnetuslikul pinnal tekkinud põhjusega. Või põhjuste sasipuntraga. Ükskõik mis, aga see kõik peitus Larrys, sügavalt
