Teadmatus. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Teadmatus - Rein Põder страница 14

Teadmatus - Rein Põder

Скачать книгу

kodus oli kõik segi.” Ehkki midagi ka neist asjust võis ju Ruth varjata. Kuid see mahavaikimine ei määranud midagi. Tema ise ei pruukinud tõelist põhjust või põhjuste lõngakera isegi teada. Selles olin nüüd rohkem kui kindel… Aga mul oli seda võimatu tollele naisele selgeks teha, sest tema lähtus oma loogikast ja sammus oma oletuste teed pidi…

      Nii ma siis pöördusin mõttes oma sõbra poole. Larry, laususin ma, su lahkumine ei sündinud kergesti, eks ole! See pidi sinus küpsema kaua ja valuliselt, ükskõik mis selle taga ka ei peituks. Seda pärispõhjust või põhjuste sõlme tead vaid sina. Ja kas sinagi oskad kõike nii selgelt väljendada, kui ma näiteks seda sult küsiksin. Et sa paneks punkthaaval kirja oma lahkumise põhjuse või põhjused!?.. Ja kuna sa oled seda oma lahkumist ilmselt tükk aega ette valmistanud, siis pole loota, et sa oleksid (otsijatele?) mingi vihje või niidiotsa jätnud, mille põhjal sind üles võiks leida. Mina sinu asemel oleksin küll teinud kõik minust oleneva, et millestki kinni ei saaks hakata. See oleks stiilne, see oleks sinu vääriline… Seetõttu on vist kogu see otsimine siin su kodus, vabandust, kunagises kodus üsna asjatu!

      Ja ometi, kõigest sellest hoolimata ja nõnda edasi, kavatsesin ma jääda Ruthi liitlaseks ning olin nõus tegema kõik, mida see naine mult nõudis, et ta mehe lahkumise põhjus välja selgitada. Miks? Kas seepärast, et sel naisel oli ikka veel minu üle suur mõju? (Ja kas ta ise teadis, et tal on see mõju ikka veel olemas!?) Võimalik, et mõlemale küsimusele tuli jaatavalt vastata. Kuid oli veel midagi, üks kõrvalnüanss. Üsnagi oluline. Larry oleks võinud mulle oma otsusest teada anda, noh, lihtsalt vihjata. Ma poleks sellest eales kellelegi rääkinud. Raudkindel! Sest meeste solidaarsus naiste maailma vastu on tugevam kui miski muu! Isegi tugevam kui vana armastus… Aga praegusel kujul puudutas kogu konflikt… minu mina, mu eneseuhkust. Ja midagi veel! Ma ei saanud öelda – Larry on kadunud, ja mis siis. Ta on ju k u s a g i l olemas – ning mulle piisab sellest teadmisest. Ei, asi oli komplitseeritum. Minagi tundsin end reedetuna. Veelgi enam – Larry oli järjekordselt mulle mu koha kätte näidanud sellega, et pidas mind… Just nimelt seepärast ei saanud ma kõrvaltvaatajaks jääda. Ma pidin teada saama, mis selle kõige taga peitub. Sest see võis olla ka midagi, mis oli otseselt minuga seotud. Vähemalt võis olla üks põhjusi. Ma pidin edasi minema, tahtsin ma seda või mitte. Iseasi, kas ma kõigest teadasaadust ka edaspidi Ruthile ette kannan. Midagi võis ju ka minu teada jääda. Kui mul ikka õnnestub…

      Jah, see, mis Ruthi vaevas ja mida tema kahtlustas, ei pruukinud olla peamine. Aga sealt võis midagi edasi hargneda. Nii et mul tasus ka Ruthi versioone arvesse võtta. Ent ma pidin teada saama midagi muud. Seda võiks nimetada Larry saladuseks. Ta oli suutnud seda nõnda hästi varjata. Mitte ainult Ruthi eest. Ka minu eest.

      Hakkaksin uuesti Ruthi kuulma. Ta soovis mind endiselt kuulajana pidada.

      „…tead, ma olen sellest kõigest väsinud. Ja ma olen isegi jõudnud mõelda… ma ei tea, kas sa saad minust õigesti aru… aga ma vist ei tunneks kuigi suurt… noh, vaimustust… kui ta nüüd järsku… peakski välja ilmuma… Aga seda ma millegipärast ei usu… Seesama sisetunne ütleb, et enam ta ei tule… Ka Marianne on seda meelt. Nii et me peame temaga kahekesi hakkama saama. Mis siin siis ikka, ega me esimesed ole…”

      Märkasin, et selle pika monoloogi aegu oli Ruthi mõte teinud peaaegu täispöörde – ta oli lootusetusest jõudnud mingite kahtlusteni ja sealt tagasi mõtteni, et kõigil otsingutel pole suurt mõtet. Ning ma isegi imestasin, kui ta pärast pausi pöördus minu poole ja palus, et ma neis Larry sahtlites edasi sobraksin.

      Tõusin ja läksin Larry kitsukesse tuppa, nagu oleks see minu enda vaikne kabinet, kus võin segamatult tegutseda ja olla üksi oma mõtetega. Ja taas vilksatas mingi kerge reaalsusenihe, mingi kahestumisvõimalus, et ma oleksin justkui Larry ise…

      Tegelikult huvitas mind esmalt Larry raamaturiiul, mida ma olin mineval korral vaid põgusalt silmitsenud. Selgus, et seal polnudki muud kirjandust kui loodusteaduslik. Riiulid olid nii tihedalt täidetud, et mul tuli raamatuid peaaegu jõuga rivist välja kiskuda, nii vastumeelselt andsid nad end võõrasse kätte. Lehitsesin mõnda raamatut, lasin lehekülgedel sõrmede alt läbi libiseda, ilmselt selle mõttega, et äkki on mõne raamatu vahel veel mõni paber… Üks juba oli olnud!

      Need olid mulle suures osas tuttavad teosed, meile mõlemale tuttavad teosed. Sest meid oli lapsepõlvest peale toitnud üks ja sama õhin – reisid, võõrad maad, kuulsad rännumehed, nendega seotud seigad, kaugus ja seiklusvaim, kui Nansen appi võtta. Leidsin Larry riiulist nii ”Reisi „Beagleßil” kui ka „„Frami” polaarmeres”, aga samuti S.Hedini „Polaarsõidud”, kus sees gravüürid John Franklinist ja de Longist, Peter Freucheni, Rockwell Kenti, Heyerdahlid. Kui vana hea tuttav sattus mulle nüüd kätte „Jäljed kivil”, mille jätsingi kušetile, et raamatut hiljem Mariannele näidata – kas ta ikka mäletab neid pilte?

      Mitmes kohas olid raamatute vahele pandud papilipikuid, mis tähistasid uue temaatika või valdkonna algust: meteoriitika, kuulsad ekspeditsioonid, „kadunud maailmad”, müütilised linnad – Valge linn, Soolalinn, Mangazeja, Machu Picchu. Aegamööda süüvisin Larry… ja ka iseenda huvidesse ning ühtlasi sellesse kenasse tudengiaega, kui romantika oli nii valdav ja maailm tundus nii noor ning avastusi täis – veendumus, mis hiljem aina rohkem ja rohkem tuhmus, kuni sellest oli järel praegune kiretu skeptitsism, et kõik see oli suuresti ettekujutus. Ehkki just nüüd olid avanenud võimalused reisideks, mis veel paar aastat tagasi tundusid lausa utoopilised…

      Sel kohal tuli Ruth uksele ja küsis imestunult: „Sa polegi veel sahtlite kallale asunud?” Ma siis kohe asusin. Sahtlid olid paberitest pungil. Aga selles olin veendunud juba eelmisel korral. Neist ülemised olid täis lausa pahnandust – vanu postkaarte, kviitungeid, ülikooliaegseid suusamaratonide ja kokkutulekute embleeme, luitunud postkaardikomplekte ja muud sellist. Mitte mingeid märkmikke, mitte ühtki kirja, vaid paar tühja, aadressita ümbrikku… Võib-olla tooks põhjalikum, paber-paberilt sorteerimine midagi lagedale… Neis alumistes sahtlites, mille kallale ma eelmisel korral ei pääsenud ja nüüd kušetti mõniteist sentimeetrit ukse poole nihutades pääsesin, oli peamiselt tegu Larry poolt aastate jooksul kirjutatud artiklite mustanditega, mida ta millegipärast oli soovinud säilitada.

      Üritasin nende alumiste sahtlitega edasi tegelda, ka tagumises osas leiduvat kätte saada. Kuid kušetiots ikkagi segas. Ning kušetti rohkem ukse poole nihutada ei saanud…

      Ruth vaatas mu tegevust vaikides pealt. Mind hakkas see küürutamine ja nendes paberites sorimine kergelt ärritama. Ükskõik mis, aga ma ei lootnudki neist sahtleist midagi leida.

      Ja järsku ma teadsin, et Ruth oli neis sahtlites tuhninud, et ta oli seda teinud varemgi, et ta oli seda teinud p i d e v a l t ja et ta oli ka pärast Larry kadumist veel kord kõik sahtlid läbi käinud. Seepärast neis säärane kaos valitseski! See ei saanud olla Larry-korraarmastaja, noh, suhteliselt korraarmastaja jäetud. Muidugi polnud Ruth sealt midagi leidnud. Ja seepärast teda enam niivõrd ei huvitanudki, kas minagi midagi avastan. Kõik see oli vaid kattevarjuks, kohusetäiteks!

      Ajasin end selle oletuse peale sirgu ja pöördusin järsult tema poole. Sest mulle tuli hetkel meelde üks teine asi, mida ma olin tahtnud talt juba eelmine kord küsida.

      „Kuule, Ruth, ma tean, et Larry pidas päevikut. Igatahes kogu ülikooliaja. Kas ka viimastel aegadel, seda ma ei tea. Aga ma millegipärast arvan, et ta jätkas seda kommet hiljemgi. Sest Larry oli sedasorti inimene… Ütle, oled sa neid päevikuid näinud? Need olid tal vanasti ühesugused – niisugused paksud pruunid kladed. Sa kindlasti mäletad neid kladesid. Me ju kasutasime kõik neid loengute konspekteerimiseks! Tegelikult tahtsin ma sult küsida otse – kas sa oled neid päevikuid lugenud? Tema teadmata? Ütle ausalt… See on tähtis…”

      Ruth vaatas minust kõrvale ja vastas kõlatult: „Ma tean, et need kaustikud olid tal olemas… Aga ma ei ole neid

Скачать книгу