et kui ta sai sellest teada või kui ta nägi sind oma päevikuid lugemas, siis võis see olla põhjus… lihtsalt üks põhjus, miks ta… noh, lahkus. Tead, päevikud on väga intiimne nähtus. Ja kui teine inimene sinna tungib… Ma vist ei pea sulle meelde tuletama Lev Tolstoid ja tema kodunt lahkumist. Kuigi Tolstoi puhul on tegemist suurmehega ja väga komplitseeritud juhtumiga ja nõnda edasi. Aga ikkagi… ikkagi… Sa ju tead, millega Tolstoi naine Sofia Andrejevna hakkama sai – ta otsis üles ja luges läbi kõik mehe päevikud. Kõik, isegi noorusaegade omad, mil nad abieluski polnud. Ja ta sai mõndagi teada Ljovakese tormilisest noorusest… Tolstoi sai selle jälile ja pidi edaspidi tavalise päeviku kõrval kasutusele võtma salapäeviku, sest et tal oli kirjanikuna oma salamaailm, kuhu ta ei tahtnud kedagi lasta. Kuid Sofia Andrejevna nuuskis ka selle salapäeviku välja…”
Ruth ei vastanud midagi, ta kogus end. Ma ootasin. Ja mida pikemaks venis paus, seda selgem mulle oli – jah, ta oli lugenud neid päevikuid ning aimas, mida see võis endaga kaasa tuua. Nii et mul polnud vaja talle kinnitada, et kõikidest asjadest kõige vähem sallis Larry enda järel nuuskimist ja luuramist. Ruth teadis seda minust paremini, palju paremini. Ja ma võisin talle asja vaid pisut kergemaks teha ning temalt vastust saamata sellessamas sihis edasi liikuda…
„Ruthikene, sa vist ütlesid, et oled neid kaustikuid näinud… Kus ta neid hoidis?”
Ruthi vastus oli seekord kiire. Millega ta end ühtlasi lõplikult reetis.
„Need olid tal nahkkohvris. Sellessamas, mis on nüüd kadunud. See kohver oli peidetud sinnasamasse kirjutuslaua alla, kus sa praegu istud, nendesamade kaustade ja paberivirna taha. Aga enam seda seal pole…”
Niisiis, Larry oli võtnud oma päevikud kaasa. Või pigem hävitanud, sest need oleksid olnud kaunis raske taak kõigele sellele lisaks, mida ta oli samuti p i d a n u d kaasa võtma, mõtlesin mina sel ajal, kui Ruth oma pooliti ülestunnistuse piinade käes vaevles. Et mulle otsa vaatamata lõpuks kõlatult üles tunnistada:
„Jah, tegelikult… ma olen mõnda neist lugenud. Aga juba hulk aega tagasi. Siis, kui ta neid veel… nõnda ei varjanud… Ausalt öeldes – tal oli seal kõiksugu asju kokku kirjutatud… Ma ei saanud aru, miks ta neid nõnda varjama pidi… Mõnes kohas oli üsna tavalisi sündmusi kirjas. Aga mõnikord mitte just nõnda, nagu mina mäletasin… Või mida keegi talle oli öelnud. Ka kõik kingitused ja teiste kiitused olid tal kirjas. Aga oli ka väga imelikke mõtteid… Tead, ma hakkasin just neid kaustikuid lugedes mõtlema, et Larry on minu… ja võib-olla ka teiste jaoks saladus…”
See oli nüüd lõpuks aus ülestunnistus; see oli siiralt öeldud! Tubli, Ruth, seda ma ootasingi! Nii et ikkagi… nii et ikkagi oli olemas üks põhjusekene. Tema sisemist maailma, tema personaalsust polnud austatud! Kuid arvatavasti polnud see kõige olulisem. Pidi olema ka teisi, võimalik et sellesamaga analoogseid, kuid veelgi põhimõttelisemaid põhjusi, jätkasin ma mõttes jonnakalt juba kord paikapandud rida.
Aga ma ei öelnud oma kõhklusi välja. Kuid ei hakanud Ruthile ka tagantjärele moraali lugema või mingeid etteheiteid tegema. Sellest poleks mingit kasu olnud! Teadsin – pea kõikidel naistel on säärane komme küljes. Neis oli peidus loomulik animaalne uudishimu. Nagu rebasel metsas või gasellil savannis. Nad tahavad midagi teada saada. Kui see ka neid endid selgesse ohtu seab. Nad tahavad tungida meessoo lauba taha. Selle koduse olevuse mõistusesse, kes talle läbipaistmatute silmadega otsa vaatab ja nõnda vähe räägib, nagu seda tegi Larry… Jah, muidugi oli ta oma saladusi…
Ütlesin hoopis muud: „Eks nüüd olen mina samasugune tema asjades tuhnija. Ja ma ei usu, et ta ka seda heaks kiidaks. Arvan, et ta virutaks mulle vastu lõugu! Ja ma ei saaks talle öelda, et sina lubasid või käskisid. Ma ju ikka ise…”
Selle mõttevahetuse katkestas kellegi saabumine. See oli Marianne. Ta oli siis ikkagi seniajani koolis olnud. Pistnud oma Mireille Mathieu soenguga pea isa toa ukse vahelt sisse, tervitas ta mind familiaarselt: „Tšao!” Vastasin samas laadis. Ja Marianne kadus oma tuppa. Kuid nüüd oli ta tõesti kodus!
Vahepeal oli Ruth kööki läinud, et juba kohustuslikuks saanud kiluvõileibu valmistama hakata. Jäin üksi. Mõtlesin Larry peale. Mõtlesin intensiivsemalt kui kunagi varem. Lootsin, et ehk saan temaga siin selles toas viibides mingi hingelise sideme. Kuid mingit imet ei sündinud, mingit mõttekanalit ei tekkinud, kõik jäi tummaks ja vastuseta…
Mingi aja pärast hüüdis mind hoopis Ruth. Summutatud häälega. Et tuleksin kööki. Ta lõikus laua ääres sibulaid ja pühkis seejuures käeseljaga pisaraid. Ehkki pisarad polnud tõelised, oli see ometi veider pilt. Ma ju olin teda näinud alles hiljaaegu nutmas ja nüüd siis veel need ebatõelised pisarad lisaks!
Istusin laua taha. Kuulsin, kuidas pliidil väikeses kastrulis keesid kolinal munad. Oli vist ammu aeg need kraanikaussi külma vee alla tõsta. Aga see polnud minu teha. Koonilise kattega köögipirn heitis mulle valgust otse silma. Ma olin kui ülekuulatav. Ma ei aimanud, mida Ruth öelda või kuulda tahab. Tundsin õhus pinget. Asi on vist selles, mõtlesin, et ma pole kogu õhtu jooksul millegi konkreetse ja konstruktiivsega välja tulnud. Aga Ruth arvab vist, et mulle on mingid Larry kadumise kaudsed asjaolud selgunud, ainult et ma ei jaga temaga oma teadmust… Aga pole ju!
Igatahes, ma tundsin end ebamugavalt. Vaikus jätkus ja kohus. Noatöö muutus aina energilisemaks, pisarad muudkui voolasid, nii et ta pidi neid pisikese tüdruku moodi lürpima. See süvendas veelgi situatsiooni ebamugavust. Hea meelega oleksin haaranud taldrikult kiluvõileiva ja sööma hakanud. Kuid see oli katteta. Ja oli igasuguse kombe vastane! Kuid veelgi parema meelega oleksin sel hetkel kummutanud pitsi valget viina. Kuid viina polnud üldse sellele lauale ette nähtud… Võib-olla et peaksin küsima!?.. Oot-oot, kuidas Larryl sellesamuse viinuškaga lood olid? Minu teada tal küll säärast nõrkust varem polnud. Aga nüüd?
Järsku kukkus nuga Ruthil käest maha. Mitte lauale, vaid põrandale! (Mulle meenus välkkiirelt, et mahakukkunud nuga tähendab meest. See pärines mu vanaema tähendusleksikonist. Kes siis muu kui Larry! Oli ta tõesti tagasi tulemas!?)
Ja järgneval hetkel toimus välkkiire muutus Ruthi endaga. Ei, esmalt ta kummardus nuga üles tõstma. Aga kui ta end sirgu ajas, polnud ta nägu võimalik ära tunda. Nii moondununa ja inetuna polnud ma teda veel näinud. Mõtlesin, et nüüd ta siis prahvatabki ja ma saan teada, milles seisneb kogu minu süü selles loos.
„Kus ta on!? Ma küsin sinult? Kus Larry on! Sina pead seda teadma! Sina tead seda, ma olen selles kindel! Kes siis veel! Aga sa ei taha lihtsalt öelda!”
Ta peaaegu karjus seda ning astus isegi sammukese minu suunas, nuga kuidagi ohtlikult-ähvardavalt käes.
Taganesin. Mõeldes ise, millest küll see raev? Kust ta võtab, et ma p e a n teadma, kus Larry end varjab? Nagu oleksime me Larryga mingid vandenõulased tema, Ruthi vastu! Ja kohe seejärel nii et kõik see tema senine rahulik toon oli vaid näiline, teeseldud. Kõik see oli vaid fassaad, tasapinnalisus. Mu vastas oli nüüd täiesti tasakaalust väljas naine, lausa hüsteerik. Seda naist tuli nüüdsest karta rohkem kui ühtki teist inimest, keda ma tundsin. Ja mitte mingid vabameelsused ega vanade tunnete ülessoojendamised ei tulnud arvesse! Kõik, mida ma alles hiljaaegu olin temaga seoses tundnud või mida ma olin endas hellitanud, muutus nende mõne hetkega võimatuks…
„Kus ta on, ütle mulle? Kus Larry ennast varjab, küsin ma sult! Ma küsin sult viimast korda – kus on Larry. Ma küsin s i n u l t, kas sa kuuled mind! Vasta!” karjus ta mulle otse näkku, nii et ta süljepiisad tabasid mind ja ma tundsin ka tema hingeõhku, mis polnud kõige meeldivam. Ja mulle tundus, et isegi ta juuksed tõusid püsti, et tal olid juuste asemel väänlevad maod. Jah, ta oli hetke kui too antiikne naine! Veelgi enam, halb naisolevus – harpüia või moira või kes nad kõik seal olid…
Ja ma tegin
