omanikku, kes sai olla üksnes Marianne, polnud enam näha. Küllap ta oli oma tuppa läinud.
Kuid ta ilmus õige pea välja, kolistas vist meelega vineeruksega mu selja taga, et ma ümber pööraksin. Aga ma ei pöördunud, ei pöördunud nimme. Tahtsin venitada mingit hetke. Mingit põnevusniiti. Ehkki tegelikult põlesin uudishimust näha, kui palju see tüdruk on vahepeal muutunud. Tegin, nagu ei kuulekski teda, nagu oleksin sedavõrd ametis ühe kirjutuslaua alt leitud kausta uurimisega, et olen unustanud kõik muu maailmas. Isegi naissoo võlu! Tulija taipas ilmselt kohe mu teesklust ja asus mängu kaasa mängima – nagu kunagi lapsena; ta laskus kušetile ja liikus põlvedel mulle lähemale, ise tasakesi itsitades, nagu on kombeks tüdrukuil, kes tahavad ennast huvitavaks teha. Ja siis tundsin, kuidas üks küünarnukk toetati mulle ettevaatlikult ja samas usalduslikult õlale, nagu oleksin tõepoolest Larry, tema isa, kellega tütar tuleb mingit muret või siiski pigem rõõmu jagama. Imelik tunne läbis mind. Mõtlesin – minulgi võinuks olla säärane tütar. See tunne pärines justkui eelmisest elust… kus mul oli olnud vastupidine roll etendada. Igatahes mitte see, mis praegu…
Lõpuks olin ikkagi mina see, kes end ümber pööras ja mängu lõpetas. Mulle vaatas vastu noor naerune olevus – ta oli kooliriided seljast võtnud, valge siidpluusi ja musta seeliku selga pannud.
Ta tundus mulle hetkel vägagi oma ema tütrena, ehkki ma ei teadnud, kelle moodi ta ise tahtnuks olla. Kuid nagu kogu nende põlvkond – ta oli pikem ja sihvakam kui ema. Ning tas aimus liigutuste, hääle ja kehahoiaku järgi – palju suuremat energiat ja temperamenti kui emas. Mitte küll kunagises, vaid praeguses Ruthis. Ja tema alles moodustuvatele naiselikele vormidele oli omane mingi laitmatu harmoonia. Aga see pole vist see, mida ma püüdsin tegelikult väljendada… Igatahes, üks laitmatu välimusega brünett tüdruk, kelles oli midagi tabamatut ka Larryst, kuigi oli jällegi raske seletada, mida just… Jah, ja sirgunud ning neiustunud oli ta vahepealse ajaga tõesti hämmastaval kombel. Muidugi, tema sisse oli, nagu ma arvasingi, vahepeal tulnud saladus. See saladus, mis tuleb ükskord igasse tüdrukusse. Ja see sünnib küllalt ootamatult, üleöö. Või on see neis varjul juba algusest peale…!? Nii et see polnudki enam too tüdruk, keda ma kord tundsin… Tema puhkev ilu oli kuidagi idamaise lisandiga, kui niisugust võrdlust üldse sobis kasutada. Näolapp puhas, nahk kergelt tõmmu – ta oli nagu… nagu mingi hõõguv poolvääriskivi.
See oli imelik võrdlus, mis mulle korraga pähe lõi. Pärit ju mujalt. Aga kohe tuli kuidagi kõrvaliselt meelde, kuidas me Larryga mineraloogia eksamiks valmistusime, laud täis mineraale, kivimipalasid; nende hulgas ka poolvääriskive, näiteks kaltsedon ja kuukivi. Kõik see kraam oli mineraloogiakabineti kogust salaja intrisse toodud. Sest Larryl olid kabineti noore, äsja keskkoolipingist tulnud laborandiga head suhted. Et mitte öelda rohkemat. (See oli veel enne Ruthi!) Hommikul vara, enne eksamit pidid kõik eksponaadid oma kohal tagasi olema, sest õppejõud vajas neid eksamineerimisel…
Jah, Marianne lausa säras, ta oli valmis mulle käed kaela ümber lööma, kui ma selleks vaid märku annan või ta elevusega kaasa lähen või midagi niisugust lausun.
„Marianne!” oskasin ma üksnes hüüatada. Seal oli koos imestus ja vaimustus, et ta on juba lausa täiskasvanu … ja nõnda kena. Mida tal oligi vaja teada saada…!
„Jah,” vastas ta mulle lausa ennast ärakinkiva naeratuse saatel, aga ta silmanurkades karglesid mingid kerglusekuradid. Imestasin, et ka teda – nagu ta emagi – ei näinud isa puudumine hetkel üldse häirivat. Vähemalt välise joonise järgi mitte.
Ta oli kuidagi väga vaba oma olekus, nõjatudes enesestmõistetavalt mu õla vastu ja nõnda, et ta käsivarred peaaegu kaisutasid mind ning ta hingeõhk puutus meeldivalt mu kõrva, kui ta mu käes olevate paberite poole oma paljast käsivart sirutas ja mulle veel lähemale sattus:
„Mis sa arvad, onu Riks, kuhu ta võis minna…?” Kuidagi kerge ja muretu oli seegi küsimus, nagu oleks tegemist mingi põnevuslooga, aga mitte nii olulise sündmusega, nagu ta isa kadumine. Ja kohe sellele küsimusele otsa, ilma et ma midagi jõudnuks vastata, teisel, tõsi, veidi asjalikumal toonil:
„Hakkame teda õige koos otsima. Ema ei võta seda kõike tegelikult kuigi tõsiselt. Temale on see…”
Mida Marianne veel öelda tahtis ja mida ta viimase lausejupiga silmas pidas, seda mul ei õnnestunudki kuulda, sest järsku seisis Ruth sealsamas ukseavas ja kortsutas kulmu. Mulle näis, et ta oli meid mõnda aega lihtsalt pealt kuulanud ja ilmus nüüd vajalikul hetkel nähtavale. Marianne usalduslik surve vastu mu õlgu lakkas kohe. Ja ta keeras end ema poole. Ruth tuli tuppa, niipalju kui toa kitsus seda lubas, ja seisatas tütre kõrval. Ning tõstis veel kord imestunult kulme ning lausus, pigem küsis: „Noh?” Mis tähendas vist, et nad olid milleski varem kokku leppinud.
„Sa võiksid nüüd köögis tassid lauale panna. Kutsume külalise teed jooma!” Ruthi hääl oli leebe, kuid see oli säärane leebus, mis ei sallinud vastuvaidlemist…
Aga järsku polnud Ruthis enam ennistist sära ega salapära. Ainus tähendus siin korteris näis olevat äsja toast kerge solvumisega lahkunud tüdrukul, ta madalal soojal häälel, mis oli samuti vahepeal suure muutuse läbi teinud, ta kätel ja karedatel läikivatel juustel, mida ma olin vaid hetke tundnud oma põse vastas. Ning selle viivu jooksul jõudsid minus ärgata mingite patuste mõtete alged, mingi enesekontrollile allumatu erutus… Riks, noomisin ma end kohe, mis sinuga küll nüüd juhtus! Kas sul on veel vähe neist naistest, kes sul on olnud ja keda sa võiksid küllalt kerge vaevaga saada! Jäta see tüdruk niisugustest mõtetest kohemaid väljapoole! Ta on veel pooliti laps! Ja pealegi tunned sa teda nii väikesest peale, et sul on raske…! Raske mida!? Ma polnud suutnud lõpuni mõelda!
„…ja tead, mida ma veel tahtsin öelda,” rääkis vahepeal kušetijalutsisse maha istunud Ruth – sääred kombekalt koos, käed seelikurüpes… „Larry oli viimasel ajal kuidagi hajali… ühesõnaga väga imelik… Ta oli niisugune tegelikult juba mullu suvest saati, kui ta sealt Siberi-ekspeditsioonilt tagasi tuli… Justkui oleks seal midagi juhtunud…”
Ma peaaegu ei kuulanud teda. Sest mingi tabamatu jõud muutis Mariannet mu silmis kiiresti kellekski teiseks – algul ema moodi tüdrukuks, siis temaga ühevõrdseks, siis temast erinevaks, siis juba sootuks teiseks, kui ta ema kunagi oli olnud…
Ent Ruthi hääl ei lasknud mul edasi mõtiskleda. „… öösiti ta muudkui sonis. Ma ei saanud enam ta kõrval magada… (Ahah, siis nad magasid veel ühises voodis!)… Ta oli nagu halbade vaimude käes, ausõna… Ja päeval jälle oli ta pea igasuguseid hulle teooriaid täis…”
Mis teooriaid? See Ruthi lause vihjas millelegi, mida tuli samuti silmas pidada. Või kui matemaatiliselt väljenduda – murrujoone alla lisandus aina uusi nimetajaid, uusi tundmatuid x, y, z. Kas mu ülesanne pidigi edaspidi seisnema mingite niisuguste niidiotste leidmises ja sõlmimises? Ja mis oleks mu uurimistöö tasu? Aga kui ei õnnestu midagi välja selgitada, mis siis…?
Hakkasin Ruthi juttu jälle vaid fragmentaarselt kuulma. Sest arvasin nüüd selle Siberi-loo koha pealt midagi mäletavat. Nime Kulik. Jah, Leonid Kulik. Nüüd umbes teadsin, mida too kustutatud fail „Kuliku rada pidi” võis sisaldada. Seal võisid muidugi üleval olla Eesti ekspeditsiooni üksikasjad ja ehk mõndagi sellist, mis võinuks seletada Larry imelikuksmuutumist, kui kasutada Ruthi määratlust. Kuid seal võisid olla ka üldised andmed 1908. aastal Kesk-Siberis Tunguska kandis allasadanud meteoriidist või boliidist või… katastroofi läbiteinud tähelaevast. Mulle kui taoliste asjade toimetajale oli nüüdsama meenunud, et toosama Kulik oli üks Tunguusi meteoriidi esimesi tõsisemaid otsijaid. Ta sooritas, kui ma õigesti mäletasin, sinna Siberi taigasse seeria ekspeditsioone – enne Teist maailmasõda. Aga viimane jäi sõja tõttu ära. Ja seda teed plahvatuse epitsentrisse just nõnda kutsutigi – Kuliku rajaks. Aga Larry oli kõik kogutu kui üleliigse, kui
