mis keelas vahel naistele haiget teha. Ma mõtlen ülekantud mõttes… Jah, kunagi oli tema, Ruth, olnud minu ideaal, ta oli selleks saanud kohe… Imelik, esimene asi, mis mulle temast on meelde jäänud, oli ta õrn udemeis kukal ülespandud juustest madalamal, kui ta vaid üks rida minust eespool Vanemuise tänava suures auditooriumis ülikooli sisseastumiskirjandit kirjutas. Jah, ta tütarlapselik kael minust vaid käeulatuse kaugusel, kõrvalestad õhetamas pingest ja teadmatusest, õlgades ja seljas, mida varjas rukkilillesinine kleit, pinge ja ootus… Teema, mille tema oli valinud, on mul samuti tänini meeles – „Töö ja armastus Vargamäe mail”. Ja sealtsamast kirjandipaberi nurgalt olin ma esimest korda lugenud ta nime – Ruth Randel. Nime, mida ma olin hiljem tuhandeid kordi mõttes ja sosinal korranud. Kui loitsu, kui salamärki… Ruth, Ruthikene, meie Piiblineitsi, meie Esileedi, lõpuks ju ka me kursusevanem, sinu kõrval olid kõik teised tüdrukud nii tavalised, et mitte öelda tühised… Oh, kuidas ma sind igatsesin! Sest sina, Ruth, olid mu esimene armastus! Ja oled seda olnud teatud mõttes edaspidigi – puhtakene ja kaunis, ehkki juba kaua aega teise mehe, see tähendab mu sõbra naine… Mina, pean tunnistama, ei jõudnud sind selles mõttes sõrmeotsagagi puudutada. Ometi söandan sind oma kunagiseks kallimaks pidada. Vähemalt nõnda, ühepoolselt. Minupoolselt. Ma ei tea, kuidas sina, kas ka sinus on midagi alles või oled sa kõik meie vahel olnu unustanud, matnud mingi kaitsekihi alla…
Jah, ilusad, tagasisaabumatud pildid… Kui see kõik polnud muidugi üks meie noore elu illusioone, tegelikult ju valesid, millest me alles hiljem aru saame…!
Jah, omal kombel oled sina, Ruth, selles süüdi, sest kui kõik oleks läinud teisiti, siis poleks sul ehk vaja olnud täna õhtul kuhugi minna, me oleksime olnud koos ja meie kooselu oleks olnud palju kindlam. Ma kohe tunnen seda! Ehkki see on nii vastuolus eluga, mida ma praegu elan. Ja sõber Larry oleks elanud oma elu mõne võimlejanna või arstiteaduskonna lõpetanuga, nagu tema isa ja ema mudel ette nägi. Ja ka see oleks olnud üsna rahulik. Ma ei usu, et sul oleks minuga elades kordagi vaja olnud teda üles otsida, et ta mind korrale kutsuks või sulle mingit abi ning tuge pakuks… Nagu nüüd sina mult nõuad…
Anna mulle andeks seegi mõte, mis mul ennist vilksatas – ainult korraks, täiesti tahtmatult! – , kui sa seal tädi peegli ees ennast kaunimaks püüdsid teha. Mõtlesin just täpselt nõnda – näed, seal ta seisab, teise mehe poolt äratarvitatud naine, ja nüüd on ta lõpuks tulnud minu juurde! Muidugi pole sa enam too ihaldatav, värinaid tekitav imeline tüdruk, kes sa kunagi olid… Või oled ja ei ole ka, mis on üks hirmus dialektika, kui see sõna peaks siia sobima, mida kõik oma nooruse armastatuga uuesti kohtujad on pidanud kogema. Ma loodan, et sa andestad mulle selle mõttevääratuse – ju ma pidin oma kibeduse kuidagi välja elama. Kuid midagi sinust, tolleaegsest on ju ometi alles! Ja see rõõmustas mind seletamatult. Ja ma tundsin seda taas, kui sa seal bussipeatuses minu käest kinni haarasid, nagu kardaksid sa üksi tagasi minna, nagu ei usuks sa, et ma täidan sinu ja ka Larry ees oma sõpruskohustuse ja tulen teile, nagu oleks lahkumas mingi viimane rong või midagi taolist… Imelik mõte, tõepoolest!
Ja järsku, võib-olla et kohatultki, aga võib-olla vägagi asjakohaselt meenus mulle mu esimene öö, tegelikult meie kõigi kolme esimene ja seejuures ühine öö pealinnas. Ning sellegi sündmuse peategelaseks oli… voodi, täpsemini sinu, Ruthi voodi – nii otseses kui ka ülekantud mõttes. Aga kohe ma seletan.
See oli millalgi juuli viimastel päevadel. Muidugi kakskümmend aastat tagasi. Me kolm olime õnnelikult jõudnud Tallinna. Sest riiklik suunamiskomisjon oli meid just nimelt sinna tööle määranud – minu kirjastusse Mana, Ruthi statistikavalitsusse ja Larry geoloogiainstituuti. Kusjuures meid Larryga oli määratud ilma elamispinnaga kindlustamata, mis tähendas üksnes paljast lubadust, et saame selle esimesel võimalusel. Sõnaga – me pidime kas mingi toa üürima või sugulaste abile lootma. (Imelik, et mulle isegi siis Tallinnas elav tädi meelde ei tulnud. Või tuli, aga kohutas ta elamise vanamoodsus ja kitsus!) Kogunesime tol õhtul Ruthi poole, sest tema oli meist ainsana nõndanimetatud elamispinna omanikuks saanud. See oli ilusa valge kahhelahju ja verandaga tuba Kadriorus ühe puumaja esimesel korrusel. (Muuseas, peaaegu samasuguse klaasverandaga, nagu nüüd minulgi, ainult selle vahega, et seal verandal sai juba tookord ilusa ilmaga viibida.)
Me istusime muidugi toas, olime kogu pika valge suveõhtu äärmiselt tõstetud meeleolus, jäime aegamööda purju, naersime ja karjusime, nii et seda võis kindlasti välja parki kuulda… ja ei mõelnud üldse, kuidas me ühe tegeliku elusõlme lahendame. Võibolla olin vaid mina see naiivne, kes ei teadnud lahendust. Ja teised kaks teadsid. Igatahes ühel hetkel saabus vaikus. Saabus koos tõdemusega, et me mõlemad Larryga peaksime hakkama lahkuma. Aga meil polnud kummalgi kuhugi minna. Seejärel vaatas Ruth mulle kuidagi imestunult otsa, nagu peaksin midagi juba varemalt otsustatut teadma ja vastavad järeldused tegema. Aga mina keeldusin oma lihtsameelsuses ikka veel aru saamast sellest, mida olin oma alateadvuses hulk aega teadnud. Niisiis istusin mingi naiivse juhmusega edasi laua ääres, kuni Ruth teatas minust kuidagi mööda tumedasse verandaaknasse vaadates, et ma pean „kahjuks leppima” (nii ta vist lausus) asemega põrandal. Noogutasin. Peaasi oli kohale jääda, mitte ära aetud saada! Mis oli järjekordne lihtsameelsus. Muidu poleks kogu järgnevat rumalat situatsiooni kujunenudki. Ja mitte ainult minu jaoks. Nende kahe jaoks ju ka… Ma olin juba põrandal pikali, kui nemad Larryga heitsid kušetile, mis oli äsja ostetud ja selgelt kahe inimese jaoks mõeldud. Välgatasid Larry valged trussikud, siis Ruthi paljad jalasääred. Nad pugesid ühe ja sama teki alla. Vaatasid siis korraga nagu vandeseltslased minu poole. Justkui oleks tegu mingi naljaga. Või see üksnes viirastus mulle… Alles öösel, kui ma ilmselt nende magamisaseme kriginast üles ärkasin, või siis põrandaligidasest jahedast vibinast, kui ma tundsin näo vastas Ruthi ülikooliaegse palitu pehmet kraed, kust levis tema äravahetamatut lõhna, sain minagi, pikkade juhtmetega indiviid, millestki olulisest aru – Ruth oli valinud Larry, enam polnud võimalik teisipidi arvata! Ja Larry oligi ju tema jaoks õige valik, sest ta oli minust ilusam, andekam, hea päritoluga, laitmatu lastetoaga ja mida kõike veel. Oh, mida kõike veel ma seal põrandal oma sõbra eeliseks ei lugenud! Kuid ma tegin seda hammaste kriginal. Mu mõistus luges neid eeliseid, kuid mu hing ei nõustunud olukorraga. Me olime ka varem erimeelsed olnud, isegi kergelt tülitsenud. Seda võis ometi nimetada vastandite ühtsuseks. Kuid nüüdne olukord oli midagi muud, sootuks muud… Nüüdsest olime vaenlased! Vaiksed vaenlased! Sellesama naise pärast, ainuüksi tema pärast!
Ent seal põrandal oma lolli seisundi üle häbi tundes ja ennast siunates, et mul polnud jätkunud oidu õigel ajal lahkuda, ei mõelnud ma üksnes meie kokkuvarisevale sõprusele. Ma tundsin alandust ja sain samas aru, et mulle kui pulmatolale, kui tunnistajale on varutud midagi lohutusauhinna taolist – viibida nende esimese (või kust ma seda nii täpselt võisin öelda!) ühise öö juures, nii-öelda voodijalutsis. Ja mina olin mõni aeg tagasi purjus inimese tuimuse ning samal ajal andunud koera vesiste (loe: veiniste) silmadega Ruthile otsa vaadanud ning lootnud, et me saame ka edaspidi sama hästi läbi, et me kolme liit jätkub samasugusena, nagu see oli kestnud Tartus… Oh kui lihtsameelne ma olin olnud! Ning siis tuli mulle silme ette, et kui Ruth mulle neid vanu riideid paljale põrandale maha laotas, oli Larry delikaatselt toast lahkunud, et mitte selle piinliku stseeni juures viibida. Jah, peenemini poleks nad suutnud mind alandada. Kui nad seda ka niimoodi just ei mõelnud…!
Tegelikkus lõi oma lapiti valusa peopesaga mulle vastu nägu alles hommikul. Õigemini varahommikul. Kui kõiki meeli lahjendanud vein oli peast lahtunud. Kui uue päeva valgus värvis toda tuba. Lahkusin muidugi kumbagi üles ajamata. Veelgi enam, ma püüdsin nende kušeti poole üldse mitte vaadata. Kuid ma olin kindel, et nad kuulsid, kuidas ma tõusin ja kohmitsesin ja ukse enda taga kinni tõmbasin. Ja ma kujutasin ette pilti, kuidas nad mõni hetk pärast ukseklõpsatust üles kargasid, naerma puhkesid ning poolalasti, kätest kinni haaranuna kui indiaanid mu poolt korralikult kokkupandud asemeriiete ümber ringiratast kargasid…
Mida ma sealt Kadriorust minema lonkides veel mõtlesin, seda ma hästi ei mäleta. Ehk tundsin isegi mõnelaadset kergendust, et see pikk selgusetus oli viimaks ühel pool. Ja võib-olla oskasin end isegi lohutada. Et küllap
