äkki, nagu välkvalguse käes, tuli mulle silme ette me kolmanda kursuse jõuluõhtu, mida me sõitsime pidama linnast välja, sest kusagil ühiselamus oleks see olnud komplitseeritum… Me sõitsime maale, ma ei mäletanud hetkel isegi seda, kuhu täpselt sõideti, sest sõideti pimedas, täis bussis, kogu aeg juttu ajades ja naerdes. Igatahes, see pidu toimus ühe meie kursusekaaslase vanemate juures kusagil päris Peipsi ääres ja väikese maakooli ruumes, mis oli tegelikult hiljaaegu oma tegevuse lõpetanud, nii et meid ei seganud seal hoones miski. Mäletan, et Larry saabus sinna hiljem, kuid võttis, võib-olla külma tõttu, mitu hoogsat pitsi ja ei jätnud seda hoogu ka hiljem, ergutades mind ja teisi iseäralikult tagant. Eelduste kohaselt oleks ta pidanud saabuma juba koos Ruthiga, aga et Ruth oli pärit Jõgeva kandist, siis oli tema tulnud otse oma vanemate poolt ja nõnda polnud mul bussis võimalik tema kõrval istuda ega temaga rääkida. Seda enam tahtsin seda teha jõuluõhtul. Mulle tol korral viin ei istunud. Ruth istus minust üle laua ja me vestlesime, niikaua kui Larryt polnud, ainult et Ruth oli kuidagi närviline. Niipea kui Larry laua otsa ilmus, hakkasid Ruthi silmad särama, need jälgisid sellest peale ainult Larryt – mis mind hirmsasti häiris. Aga Larry oli ikka igasuguse seltskondliku olemise keskpunkt. Sellega jälle olin mina ja kõik teised harjunud. Kuid millalgi, mingis õhtu faasis, kui kõik olid parajalt purjus, tekkis imelik sumbuur või häiring kogu laudkonnas, kõik hakkasid valjult rääkima, keegi üritas laulda millegipärast „nad elagu!”, paar tüdrukut kukkusid end õigustama mingites arusaamatustes, millest ma kuni lõpuni aru ei saanud. Siis kargas Larry püsti, vehkis oma pikkade kätega, püüdis enda kõrval istuvaid tüdrukuid kaelustada, küünitas isegi üle laua Ruthi sihis, kuid kaotas tasakaalu, ajas mingid pokaalid ümber, kargas tagasisuunas, tõmbas pika pingi pikali ja tormas uksest välja jõulutuisku, paljapäi ja särgi-lipsu väel, viinaleilis. Me järgnesime mingi viivituse järel talle, hõikusime nelinurkses õues, avasime panipaiga- ja kemmerguuksi – keda polnud, see oli Larry. Me leidsime ta pool tundi hiljem peaaegu ärakülmununa järve veepiirilt, rüsijää pankade vahelt, õieti ühest püstiste jäätükkide vahele moodustunud orvast vaevu soiguvana. Ja tirisime ta läbi lume, Larry kingad järele lohisemas, jätmas lumme kaht kitsast vagu… See kõik on mul nii piinavalt meeles. Mis oli selle impulsiivse sammu tagapõhi, kas mingi meile teadmata jäänud tüli Ruthiga?
Kena jõuluõhtu vaikses maakoolis oli rikutud, meil tuli tund või enamgi vaeva näha, et Larryt toibutada, siis talle viina sisse joota ja pärast oli ta lihtsalt purjus ning ajas suust välja võimatut joga, mis sarnanes skisofreeniku sonimisega, ehkki muidu oli ta meist kõigist kõige terasema mõistusega.
Ta oli otsustanud mingi purjus inimese põikpäisusega meid kõiki, kõiki ignoreerida ja pigem surnuks külmuda, kuna millelgi polevat absoluutselt mingit mõtet.
Igatahes vaatas ta meile mõlemale vihkavalt otsa, kui me teda toibutasime ja viina sisse jootsime ja röögatas siis: „Teil polnud õigus! Ma võin endaga teha, mida ma tahan!”
„Jah, võid, jah, võid, Larrykene,” pomises Ruth, ja mina, rumal, ei saanud aru, et selles hääles aimus juba siis pimeda heakskiidu ja armastuse hääl, mida mina pole kunagi enda puhul kuulnud. Või siis midagi muud. Igatahes, ta oli me kõigi peale vihastanud! Kõigi! Kuid mille tõttu…! Mis õigusega! Veendumusega, et tema on meist parem ja kõrgem. Ja ometigi – sel hetkel oligi ta meist kõigist seisnud mõõtmatult kõrgemal. Selles raevus, oma sumbuurses vihkamises, kõigega mittenõusolemises, mingis oma veidras vabadusetaotluses või anarhias… Teda oli mingi valgustumus, mingi veendumus tabanud. Kas ta oli aru saanud, et on teistsugune, eriline? Või midagi muud… Mingi teadmise, selginemise, üksnes talle teadasaanu põhjal. Millegi meile arusaamatu, salajase, temas endas selginu-sähvatanu põhjal. Isegi väljaspool hirmu ja eluohtu. Ma polnud teadnud, et midagi säärast on üldse olemas, aga nüüd olin saanud sellest teadlikuks… Veelgi enam – ma arvan, et just sel hetkel, selle Larry lause ajal, kuidas ta meid kõiki vihkab, loobus Ruth esimest korda minust, ehkki me tantsisime veel kolmveerand tundi koos ja ma hoidsin tal, nii omasel, ümber piha ja kuulasin ta sõnu – üksnes nende kõla, tähendusest midagi mõistmata…
Midagi selles sündmuses jäi mulle veel kauaks ajaks täiesti arusaamatuks. Igatahes polnud tegu poisikeseliku trotsiga. Või ikkagi. Aga samas ka mingi äravalitusega, enda ülimuslikkuse tunnetamisega, jõulise demaršiga teiste tavalisuse üle. See seik omandas minus aina tugevama sümboli tähenduse. Kuid mille sümboli? See polnud mulle kordagi selge, kui ma selle peale mõtlema sattusin. Ei tea, mul on raske juhtunut seletada. Igatahes sellest ajast peale ma võõristasin pisut oma sõpra. Ma justkui kartsin millegi taolise kordumist.
Jah, imelik, see juhtum oli teistpidi seotud öö ja lumega, lume ja jääga. Ja justkui lõpmatusega selle pimeduseuttu kaduva Peipsi kauguse tõttu. Mis oli tabamatul kombel nende tõeliste jäiste kauguste sarnane, millega ma hakkasin sõna-sõnalt ja lause-lauselt kokku puutuma mõnda ega hiljem, kui mul tuli toimetada Nanseni, Amundseni, Franklini, Andrée, Uemura raamatuid. Kuid see välise ja suurema meloodia oli kõik olemas tolles Larry vastuhakuõhtus, mis tegelikult rikkus ära suure hulga inimeste harda jõulurõõmu. Sest kingituste jagamine läkski meil meelest. Ja seda tehti ühel kainel ja kõledal hommikul, enne partei ajaloo seminari, mis oli minu suurimaid piinu ülikooli ajal…
Kusagil seal, tookord juhtunus, olin ma peaaegu veendunud, ehkki kaugemal ja sügavamal, pidi olema põhjus, selle alge, mida ma nii väga ihkasin nüüd teada saada. Ehk teisisõnu selle seletus, mis oli vahepeal Larryga – ilma minu teadmata – juhtunud?
Ja nüüd ma mõtlesin uuesti ja väga vaagivalt sellele seigale, justkui loodaksin sealt mingit võtit äsjajuhtunu suhtes. Mõtlesin nüüd üksnes Larryle. Ma mõtlesin tast väga intensiivselt. Kus ta on praegu? Kaugel või lähedal? Kooskõlas endaga või hirmsates kahtlustes?
Ja ma tundsin, kuidas kogu olnud kiivus nagu varises minust maha ja jäi üksnes mingit laadi nimetu kaastunne… Või koguni süütunne. Tundsin, et ka minul võiks – teadmatult, kogemata – olla oma osa selles kadumises, et see polnudki päris vale ja juhuslik, et Ruth otsis just minu esimesena üles.
Igatahes, mu pea asemel oli nüüd vaid „tolgendavate otstega lõngakera”; see oli olnud tudengiaegade määratlus tiheda, hullumeelse sessi kohta. Kuid kas polnud ma taolises olukorras praegugi? Ma pidin millegi üle järele mõtlema. Aga mis oli selle lõngakera nimi? Larry! Ainult et ma ei kujutanud ette, millisest lõngaotsast ma peaksin kinni hakkama. Mul puudus igasugune impulss. Veelgi enam – mul puudus ka selge tahe. Miski minus tõrkus sellesse konflikti – või kuidas pidin seda olukorda nimetama? – astumast. Kuid ma pidin!
Aga aitab nüüd sellest minevikus tuhnimisest! Tahtsin või mitte, aga ma pidin mõtlema Larryst. Praegusest. Kadunust. Teadmatus kohas viibivast. Ja meie sõprusest! Õieti sellest, mis tast oli järel… Kas ma enam üldse tohtisingi ennast tema sõbraks nimetada? Millal õieti meie sõpruse tuhmumine pihta hakkas? Ja kelle poolsena? Mul on raske vastata nendele küsimustele, mis polnudki kolm küsimust, vaid üksainus. Kui ma tahan ääretult aus olla enda vastu, siis olin see mina, kes enam temaga kohtumistest nii väga ei hoolinud. Seda on kummaline seletada, aga ma olin järsku jõudnud mingisse keskea kainusse. Ma olin aru saanud mingist iseenda kaotamisest, ma olin aru saanud, et tuleb hakata rohkem iseenda peale mõtlema – või muidu sa upud ära suhtlusse, mis suureneb iga aastaga, sest vanadele sidemetele lisanduvad uued, et säärane suhtlus võib ära süüa kogu su aja, mida sa peaksid tarvitama hoopis muu jaoks. Ja sellest aru saades hakkasin ma kõrvale hoidma igasugustest sündmustest, väljasõitudest, kui võimalik, siis ka tüütavatest koosolekutest ja aastapäevadest, mis mu töö juures kombeks olid. Kuni see põhimõte hakkas laienema mu kaugetele klassikaaslastele, seejärel mu kursusekaaslastele, isegi mu sugulastele ja viimaks ka temale, Larryle, oma kauaaegsele sõbrale. Sõnaga, ma hakkasin end tõsiselt piirama ses suhtlusrohkuses…
Kogu see aeg oli mu mõte keerelnud mingit siseringi pidi mina, Larry, Ruth. Ruth kui meie mõlema kursusekaaslane. Algul minu pruut. Siis tema pruut. Või üldsegi mitte kummagi pruut.
