juba loobus Ruth sellestki teemast, tõusis püsti ning viis mind mööda korterit ringkäigule. Järgnesin talle, leides, et ta mõtted on täna kuidagi hüplikud, et me oleme kümme minutit rääkinud millestki muust, kuigi me pidanuks rääkima üksnes Larryst… Tõepoolest, ma nägin seda korterit nagu esimest korda. Ilus ja korras kodu esikust ja köögist edasigi. Veidike ehk steriilne, nagu plastikpakendis hoitud ese.
Imelik, me ei läinud nüüdki veel elutuppa, mille ukse vahelt läigatas oma klaase kristalli ja teatmeteoseid ja kirjandusklassikuid täis sektsioon ning kus akna all koolutas oma piibeljaid leherootse väike puunõus toapalm. Selle asemel viis Ruth mind pere magamistuppa, nende kahe magamistuppa, kus poolt tuba täitis imelai rohkelt patju täis voodi. Kuid Ruth pööras voodile kohe selja, avades kolme poolega kapi, kust vaatas vastu samasugune korrastatus pungil täis pesuriiulid, rippus üleriided, silma järgi Ruthi ja küllap ka Marianne kleidid-kostüümid, nende hulgas mõned ülikonnadki, lipsud ja sallid ukse küljes rippumas. See oli ühtpidi kiirustav ja samas kuidagi intiimne liigutus – kui Ruth need kapiuksed lahti tegi. Ja mulle tuli taas kiusakas mõte, et ta oli just äsja selle kapi juurest lahkunud, olles enne tükk aega valinud, mida küll m i n u tuleku auks selga panna. (Või hindasin ma jälle oma persooni üle?!) Seisin ta selja taga keset tuba, ignoreerides mõttes seda, mis jäi minu selja taha. See tähendab – voodit. Ning ühtlasi kõike, mis sellega seostus. Tahtsin või mitte, aga ma pidin neist mõlemast mõtlema kõigepealt just voodi kontekstis. Kas sealt ei peaks ikkagi põhjust otsima? Ja mida enam ma seda mõtet või pilti tõrjusin, seda kiuslikumalt see minusse tükkis, nii et ma ei kuulnud, mida Ruth mulle alustuseks ütles. Korra oli nõnda juba juhtunud! Aga ma olin siiski juba aru saanud, et Ruth tahtis mulle kui vahemehele või kaasuurijale (kes ma ju omamoodi olingi) demonstreerida seda, mis s e a l t k apist p u u d u o n.
„…võtnudki oma kõige paremat, seda peene triibuga sinist ülikonda, vaid selle vanema, halli. Ja lisaks veel suvise liivakarva safari-komplekti. Päevasärkidest on puudu vaid kaks tükki… Ja imelik, kogu aluspesu on maha jäetud…”
Aluspesu oli maha jäetud… Kui endise intiimse elu vahetu tunnismärk!.. Kas nõnda tuli seda mõista?
Ruth sulges kapi, seisatas keset tuba, pani käed kuidagi demonstratiivselt-süüdistavalt puusa, nagu peaks ta mindki hetkel Larry kaasosaliseks, kas või selle tõttu, et ma olin samuti meessoost. See poos häiris ja isegi hämmastas mind ja ma mõtlesin lühikese aja jooksul juba teist korda, et Ruthi käitumine, ta liigutused, nii nagu ta tekstki, on tõesti kontrolli alt kõvasti väljas. Sellest siis see peaaegu pidulik soeng ja parfüüm ja väljaminekukostüüm.
„Ma ütlen sulle – ta on ä r a läinud, aga mit-te ka-du-nud,” lausus Ruth nüüd iga sõna eraldi rõhutades ja nii kujunes see lause kuidagi ebaloomulikuks. Aga edasi läks kõik jälle täiesti normaalselt: „Jah, see on nüüd selgemast selge… Muudest ta asjadest on puudu väike pruunist nahast kohver… ning binokkel. Ning väike madal hispaania tähestikuga kirjutusmasin ka. Kuid seda pole ta juba aastaid tarvitanud, sest vahepeal tuli ju arvuti… Kui sa ei usu, ma kohe näitan… ” (Miks ma ei pidanud uskuma!? Larryl oli plaanis midagi trükkida… ta tahtis midagi jälgida… võib-olla ta kavatses kuhugi sõita… )
Kapp sulgus valju kriiksatusega ja me väljusime koos magamistoast.
„Aga see siin on tema privaatne tuba,” lausus Ruth tajutava irooniaga ja avas köögi kõrval olevat kerge, katsumise järgi vineerukse, mis oli küll korralikult ära värvitud, kuid mõjus muude uste kõrval võõrkehana. Ma sattusin väga kitsasse ja õhuvaesesse ruumi, mis polnudki algselt omaette tuba, nagu ma veidi aja pärast aru sain, vaid suurest elutoast kerge vaheseinaga äralõigatuid ruumiosa. Ning et see kerge vahesein oleks mürakindlam – paljugi mille vastu (televiisor, makk, õmblusmasinalõgin, jutukõmin) – , siis oli Larry oma toakese seina polsterdanud maast laeni ulatuva kitsa ja väga funktsionaalse raamaturiiuliga, kus näis valitsevat mingi kindel süstemaatika, sest raamatute vahelt ulatusid välja temaatilist kuuluvust märkivad papilipikud.
Milleski sarnanes see tuba minu pimekambriga, sest ka see tuba oli selgesti Larry enda improvisatsioon. Ning nagu minu pimikulgi, polnud ka sel ruumil akent. Ruumi mõte oli selge, seda tuli pidada kabinetiks – sellesse mahtus väike koolipoisi-kirjutuslaud, millel olid sahtlid vaid ühel pool, ja suuremat osa lauapinnast hõivas hõbehallis raamis arvutikuvar ning klaviatuur, jättes muu jaoks üsna napilt ruumi. Aga ülejäänud ruumi täitis kušett, nii et laua taha pääsemiseks tuli iga kord üle kušeti ronida. Ja ka laua taga töötades tuli… istuda kušetil, ilmselt ühel neist patjadest, mis olid praegu kušeti ühte serva koondatud.
Ruthi antud Larry sussid jalas, laskusin kõhuli kušetile. Mul oli vaja arvuti sisse lülitada. Tahtsin vaadata, mida seal leidub. Sest me olime juba telefonis sellest asjast rääkinud. „Ta istus hilise ajani arvuti taga, tihti üle kesköö… Ma ei tea, mida ta otsis või mida trükkis…” Need olid olnud Ruthi sõnad telefonis.
Leidsin desktopilt rea ikoone, mõned neist kandsid mulle arusaadavaid, mõned kummalisi märksõnu: „Pühad mäetipud”, „Koopad”, „Kraatrid”, „Irdmõtted”, „Kauge ja lähedane”. Ja teiste kõrval oli ka „Kuliku rada pidi”. (Sellele viimasele ei osanud ma algul mingit tähelepanu pöörata, sest nimi Kulik oli mulle täiesti tundmatu. Alles hiljem…)
Need kõik osutasid mingitele Larryt huvitanud teemadele. Selgus, et ta huvidering oli lai. Tegin huupi ühe neist failidest lahti. Mind tabas pettumus, õigemini seal polnud mitte midagi. Aga seda olingi aimanud – Larry oli kõigi failide sisu kustutanud. Kõik, viimseni. Veelgi enam – arvuti oli ka igasugusest muust informatsioonist tühi. Täiesti tühi. Tumm. Miski ei saanud olla veel ilmekamaks tõendiks, et Larry lahkumine oli olnud ettekavatsetud ja läbimõeldud. Ja andis märku sellestki, et ta ei kavatsenud enam endise elu juurde tagasi pöörduda. Ja ta oli rohkem väljakutseks või millekski taoliseks need ikoonid alles jätnud. Kui kaja oma endisest elust.
Mu mõttekäiku segas Ruthi ootamatu hääl mu selja taga: „Kas sa arvuti prügikasti, või kuidas nad seda nimetavad, juba vaatasid? Äkki on seal midagi… Ma olen töö juures kuulnud, et neid asju saab veel tagasi tuua. Aga seda peab oskama…”
Ma ei vastanud talle. Olin jõudnud veenduda selleski, et Recycle bin on nii tühi kui… kui vähegi olla saab.
„Seal pole mitte midagi. Kõik on lõplikult kustutatud,” laususin ma võimalikult rahulikult ja hakkasin tagurpidi mööda kušetti ukse poole nihkuma. Ruth seisis veel hetke ukseavas, ohkas siis ja tegi mulle tee vabaks. Kusjuures mulle tundus, et ta ei ohanud mitte raskelt, vaid kergendatult. Nagu oleks kustutatud failid sisaldanud ka midagi nende vahel juhtunut või koguni Larry pihtimusi kellelegi absoluutsele tunnistajale.
Istusin mõnda aega kušetijalutsis, kuid nihkusin siis taas lauale lähemale. Mõtlesin omainitsiatiivi käigus väheke Larry kirjutuslauasahtleid uurida. Aga need avanesid halvasti ja pealegi jäi kušetiserv madalamatele ette. Sahtlid olid pungil paberikraami. Niipalju kui ma aru sain ja vaatama ulatusin – seal valitses täielik segadus, vastupidiselt kogu seda korterit valitsevale üldisele korrale. Ja laua all, kuhu pidanuks mahtuma laua taga istuja jalad, oli teine, tõeline paberiurg – mingid paksud kaustad ja lihtsalt virnad täistrükitud paberit ning kõvasti tolmu. Ilmselt polnud Ruthi käsi kordagi siia ulatunud. Või polnud teda siia lastud!? Imelik, et Larry polnud kogu seda paberilasu hävitamisväärseks pidanud. Sealgi võis ju leiduda midagi, mida ta tahtnuks varjata! Või oli asi selles, et seda kogust ei saanud niisama kergesti, vaid mõne klahvivajutusega olematusse saata. Mis oli virtuaalse maailma eelis, aga ka nõrkus…
Teadsin, et teen midagi keelatut, ehkki ma olin ju Ruthilt selleks pooleldi loa saanud. Küll mitte sõna-sõnalt. Ruthilt, aga mitte Larrylt! Larry oleks mulle praegu hävitava pilguga otsa vaadanud, oleks mulle midagi mürgist lausunud, me oleks pikaks ajaks tülli läinud… Jah, see oli samaväärne kellegi pesus sorimisega.
