vahel. Ja ta ei saanudki teistsugust valikut teha. Ta valis Larry ja seda muidugi puhtalt mõistusega – andeka, kasvatatud, populaarse, raevuka, imeliku, seletamatu, mõistetamatu. Võiksin seda nimekirja veelgi pikendada. Kõik see, mis Larry kohta sai öeldud, oli, imelik küll, me sõpruse aluseks. Ning sellest valikust hoolimata, kõigest sellest hoolimata olin mina justkui kohustatud jääma nende mõlema sõbraks! Kuid kes mind selleks kohustas? Kõige rohkem – ma ise. Ju mul oli neid mõlemaid ikkagi vaja… Miks küll säärane karistus ühele inimesele…? Sellele oli lihtne vastus – ma olin kolmas. Vaid kolmanda najal seisab miski püsti…
3. Esimene õhtu Lasnamäel
Mu sõrm jõudis vaevalt pruunile kellanööbile suruda, kui Ruth mulle juba ukse avas. Nagu oleks ta tõega, silm vastu uksesilma, mind oodanud, kuigi ma polnud öelnud mingit kindlat kellaaega, millal jõuan.
Kas Larryst pole vahepeal mingeid teateid, tahtsin ma küsida. Kuid mu küsimus jäi sõnatuna õhku rippuma. Sest ma märkasin imestusega, et Ruthiga oli vahepeal justkui mingi muutus toimunud. Ta näis kuidagi värskem ja optimistlikum, et mitte öelda noorem. Mingi uuenemine või siis vähemalt meigiga kaasaaitamine oli aset leidnud. Ta oli isegi rühikam, ta büst joonistus hoopis selgemini välja kui tollel õhtul. Ja ta oli koduse olukorra jaoks lausa pidulikult riides, nagu oleksime vahepeal teinud otsuse Larryt pealinna restoranidest ning ööklubidest otsima minna. Jah, ta oli kuidagi läbimõeldult riides ning korrastatud soenguga ja tast lausa uhkas head parfüümi, nii et see mõjus isegi võõralt, et mitte öelda sobimatult. Ta nagu oodanuks kedagi teist, kedagi hoopis olulisemat külalist, igal juhul mitte mind! Või käiski seesugune olek Ruthi koduse elu juurde!?
Ja siis, seejärel kohe langes mu pilk nende korteri esikule ja suundus seejärel avatud uksest paistvasse elutuppa. Justkui võrdluse mõttes minu elamisega. Oh kui palju erines nende korter minu eluasemest, kui kaasaegsem ja moodsam tundus kogu ülevärvitud ja puiduga maskeeritud rauduksest sissepoole jääv peremaailm! Ja kui turvaline oli niisuguse ukse taga! Ja milline kord, ma ütleks isegi steriilne otstarbekus valitses ses kaheosalises esikus! Ma kohe kiitsin mõttes Ruthi, sest tema maitset oli siin kohe tunda. Jah, ei mingeid liigseid asju, ei mingeid knopkaga seinale kinnitatud teateid ega meelespidamisi, ei ühtki kahtlase väärtusega graafikat või varnas rippuvat ülerõivast, kõik rõivad ja jalanõud kusagil vaid neile määratud paikades, silme alt ära, kapis-sahtlis-riiulis. Oli vaid aeglase rütmiga kell ning selle kõrval, natuke madalamal tumedast puust pikaksveninud näoga mask. Mingi aafrika mask, küllap Ghanast või siis Nigeeriast, kus kunagi retklesid vennad Lenderid, tuli mulle asjakohaselt äsjatoimetatud Aafrika-uurijate raamatu käsikirjast meelde. Kuid mismoodi see mask oli siia sattunud? Larry polnud küll minu teada Aafrikas käinud. Vahest ainult ulmsi…?
Mu pilk pöördus taas korteriperenaise poole. Igal juhul oli ta hoopis teistsugune kui eelmisel õhtul minu pool. Kuidas oli võinud nii lühikese ajaga nii suur muutus toimuda!? Nagu oleks vahepeal möödunud mitu nädalat, koguni mitu kuud! Kuid ma teadsin, et mõnes olukorras võib aeg üllatavalt, eriliselt kiireneda… Või mõjus nõnda see oskuslik esikuvalgustus? Igal juhul – Ruth oli kui selle korrastatuse ja harmoonia üks funktsioneeriv lüli. Siin elamises tundus kõik väga korras olevat, sest selle perenaine oli endaga silmanähtava tasakaalu saavutanud, jäi mul üksnes tõdeda. Ta oli selle korrastatuse ja harmoonia üks tähtis ja samas hästifunktsioneeriv lüli. Nii et tundus lausa võimatu väita – siinses elus oli midagi kapitaalselt nihkes. Olin peaaegu hüüatamas – aga kus on siis peremees, kus on Larry ise, miks ta ei tule juba tervitama?
Kuid midagi oli nii nagu meie eelmisel kohtumisel Nõmmel me olime nüüdki tükk aega, mulle tundus isegi, et sobimatult kaua teineteisele otsa vaadanud ja vaikinud ning nõnda jäi seegi kord „tere” ütlemata. Ent see on isegi mõistetav – valjusti ja kättpidi teretavad ju harilikult need, kes on teineteisest piisavalt kauged. Armastajadki vaikivad, vahetavad vaid pika paitava pilgu… Armastajad!? Kas siis meie vahel võiks veel kunagi midagi taolist sugeneda…?
„Ma polnudki täna tööl,” lausus Ruth ja naeratas, oma kirsspunaseks värvitud huuli pisut paotades, aga ta silmadesse jäi püsima endine ilme. Ning vaikis, nagu ootas, et peaksin teadasaadule vastavalt reageerima.
Ta oli põhjuse ütlemata jätnud. Pidin sellest ise aru saama. See veel puudus, et ta oleks öelnuks: „Ma ootasin sind.” Ehkki see oleks mu enesetunnet meeldivalt soojendanud.
„Ei midagi uut?” sain mina lõpuks esitatud oma hambutu küsimuse, ehkki mulle oli kõik nagunii sõnadetagi selge. Ruth vangutas vaid tummalt pead, aga jäi hoiakult endiseks. Ah et selleks siis kõik see maskeraad! Et varjata sisemist ärevust ja tõsta enesetunnet. Ning kustutada eelmise õhtu haledat muljet. Mis kõik oli ju nii naiselik ja läbimõeldud… Küllap olin selle nähtusega varemgi kokku puutunud, ainult et mulle ei meenunud hetkel ühtki parajat näidet.
Ja järsku läbis mind imelik tunne, et Larry kadumisel polegi enam eilset või kui ajalehekeeles öelda, siis aktuaalset tähendust, et see siin oli nagu mingi kordus, et kogu juhtunu oli nihkunud juba tagaplaanile ja elu kiirustas oma uute ülesannetega peale ning nüüd oli kõige olulisem välja selgitada asjaolud… Aga milleks me siis üldse kokku saime? tahtsin ma Ruthilt lausa küsida, kuid hammustasin peaaegu keelde. (Mul jõuavad sõnad vahel kainest mõtlemisest pisut ette…) Kas tõesti selleks – kuna Larryt enam pole meie vahel – , et me vanad, peaaegu kustunud suhted võiksid uuesti ellu ärgata! Ei, selle oletusega pingutasin ilmselt küll üle! Nii kiiresti need asjad nüüd ka ei käi! Või oli siin süüdi lihtsalt Ruthi tugev parfüüm, mis näis täitvat kogu seda esikut ja uhkas mulle nii võimukalt näkku… nagu… nagu naiselikkuse gaasirünnak, mõjudes just nii, nagu oli plaanitud – uimastavalt, tahet pärssivalt, meelivallutavalt. Kohe nõnda, et ma olin ennast kaotamas ja juba astumas seda ainust meid lahutavat sammu, panemas kätt hellalt ta korsetist piinatud piha ümber, et tõmmata ta enda vastu, suudelda teda kui verinoort ja tahtenõrka tüdrukut, üht teist tüdrukut, peaaegu teisest elust päritolevat…!
Hoidsin end siiski paigal. Polnud mingi eksperimentide aeg. Ma olin ikkagi tulnud tõsises asjas. Kuid imestasin ikkagi – milliseid rumalaid mõtteid, milliseid himuraid vilksatusi võib küll vahel läbi inimese (loe: meesterahva) peaaju käia…
„Mis me siin seisame ja teineteist hindame,” lausus Ruth seepeale kulmu kortsutades ja kutsus mind endale järgnema. Aga mitte elutuppa, vaid kööki.
Istusime. Ja mulle teraselt otsa vaadates lausus ta hoopis teisel toonil, koguni muretsevalt:
„Mariannet pole ka veel kodus. Ei tea, kus see tüdruk peale kooli hulgub… Sa tead ju – ta lõpetab tänavu keskkooli. (Ma peaaegu teadsin!) Ei tea, mis edasi… Ei tast vist edasiõppijat saa… Kes küll annaks nõu…”
Justkui oleksin mina selle tüdruku isa, justkui istuks nüüd koos perekonnanõukogu. Ja nagu oleksin mina mingi universaalne nõuandja. Aga ma ju polnud – ma ei saanud endagi asjadega hästi hakkama, paitsi siis veel teiste omadega…
Ma polnud seda tüdrukut tõesti kaua aega näinud. Ja samas teadsin – kedagi ei saa vägisi kõrgemale tasemele tõsta, kui ta ise just on, õigemini tahab olla!
See oli siiski vaid hetkeline muretsus, järgmisel hetkel oli Ruthil jälle too teine, teeseldud optimismi mask ees. Nagu oleks tal neid esikuseinalt rohkemalt võtta. Ta pööras taas oma värvitud silmad minu poole, vaatas mulle julgelt otsa ning lausus kerge koketeeriva häälega:
„Sa pole ju meil siin korralikult külas käinudki. Kolimine ei lähe arvesse… Too oli rohkem higistamine ja pampude otsas istumine… Viimane kord Larry sünnipäeval sa küll käisid, aga siis jäite mõlemad nii kiiresti svipsi… ja läksite kohe tülli… oh, mingi tühja asja pärast, mispeale sina panid kohe minema… Ise ikka mäletad ka või?”
Ausõna, ei mäletanud! Meie…
